Vabaduse hinnaks on elu

Mitte ajastatuna, vaid juhuslikult lõpetasin täna, märtsiküüditamise aastapäeva varajasel hommikutunnil kirjastus Grenader poolt välja antud raamatu "Vabaduse hinnaks on elu". Autor on Aino Lepp. See raamat ei ole pühendatud küüditamisele, aga sellest on seal siiski palju juttu. Harrastusajaloolase Aino Leppa huviorbiidis on Pärnumaa metsavennad. Üksikute metsavendade, nende perede, oluliste sündmuste kaudu joonistub õõvastav pilt sellest, millised me olime.

See raamat ei ole ilukirjandus. 520 leheküljel on toodud meeletul hulgal arhiividokumente: pealekaebusi, ülekuulamisprotokolle, täitevkomiteede koosolekute protokolle, Pärnumaa KGB agentide nimesid nii üksikult dokumentides kui nimekirjana jne. Lisaks väljavõtteid inimeste mälestustest. Raamat on rikkalikult illustreeritud fotodega. See on aukartust äratav töö, mida autor on teinud arhiivides, korjanud kildhaaval materjale, fotosid, mälestusi. Aino Leppa raamatus võib leida näiteid, kuidas ta materjali otsib:

   "Tutvunud arhiivis mõrvaagent Napoleoni "tööd" kajastavate dokumentidega ja küsitlenud Johannes Sauli omakseid, otsustasin Juhan Mäetalu üles otsida ning küsida: "Rääkige, mis on tõsi ja kust algab õudusunenägu?" Lükkasin seda käiku aina edasi, sest ma kartsin. Ma kartsin vaadata Hundi-Jukule silma, sest need olid näinud palju verd ja surma.

   Ühel päeval võtsin selle teekonna siiski ette. Sõitsin Abja-Paluojale. Otsitava leidsin kerge vaevaga . Juba esimene vastutulija, kellelt Juhan Mäetalu elukohta küsisin, juhatas lahkelt teed ja tundis huvi, et mis mul sinna asja. Tänasin ja kiirustasin minema, jättes abistaja hämmeldunult endale järele vaatama.

   Vajutasin uksekella nupule, ei avatud. Koputasin, ei vastatud. Lükkasin ust, see oli lahti ja ma astusin sisse. Poolpimedas koridoris võttis mind vastu läppunud haigetoa lehk. --- "

Inimene, kelle Aino Lepp ülesse otsis oli julgeoleku agent-hävitaja, kes metsavenda mängides lõi sidemeid pärismetsavendadega. Ning vastavalt saadud ülesandele juhatas julegeoleku operatiivgrupid metsas olijate redupaikadesse või siis tappis omakäeliselt võimude eest varjunud inimesi.

Seda raamatut ei loe ühe jutiga kaanest kaaneni. Minul oli üleüldse raske sellesse sisse minna. Juba esimesest peatükist alates puistatakse lugeja üle faktiderahega ja nii kuni lõpuni välja. Seepärast on algul raske taibata teose struktuuri. Kuna autori ajaloohuvi sai alguse oma sugupuu uurimisest, siis saame ka raamatu iga "tegelase" sugupuu kohta mingi ülevaate. See on pisut väsitav. Aga mida lehekülg edasi, seda enam õpib lugeja eristama seda, mis on oluline. Muust infost libistad silmad üle.

Kuid tulles tagasi ikkagi küüditamise juurde. Me teame selle kurva sündmuse tekkepõhjusi, oleme lugenud väljasaadetavate plaanilistest numbritest. Oleme kuulnud nimekirjadest, kuid proovime eitada järjekindlalt seda, et neid nimekirju koostasid me omad kaasmaalased. Nagu eitame sedagi, et sisulise küüditamise viisid läbi eestlased, kellel olid abiks vene soldatid. Rahvuslikul mälul on omane unustada asju, mis on häbiväärsed. Mugavam on otsida süüdlasi mujalt.

Aino Leppa raamat ei lase unustada, millised me olime rahvusena keerulistel aegadel. Raamatus toodud faktide ja arhiividokumentide hulk tõestab veenvalt, et nõukogude okupatsioonist oli hoopis hullem see inimlik põrgu, mida me üksteisele esimesel võimalusel korraldasime. Muidugi peame küüditamise aastapäeval rääkima nõukogude võimu kuritegudest. Kuid tingimata peaksime lisama, et nõukogude võim, need olime me ise. Isiklikult aga imetlen sellel päeval neid sugulasi ja tuttavaid, kes selle tee läbi käisid ning vaatamata kodueestlaste sigadustele inimesteks jäid.

Väljasaadetud eestlaste orkester Belaja Holunitsa külas, Kirovi oblastis