neljapäev, 22. märts 2012

Suurmeeste eeskujul

Kell on pool neli hommikul. Ma olen viimased aastad loobunud enesepettusest, et sügav uni võiks veel saabuda. Tõusen voodist, pesemised-värgid, panen riidesse ja hakkan hommikukohvi jooma. Muidugi olen ma unine, sest magama läksin kusagil keskööl. Voodisse jäämisel pole mingit mõtet. Ja niimoodi on varsti juba kümme aastat. Vanusega pidavat mehed üldse muutuma rohkem kukelikumaks. Selles mõttes, et kanakari magab veel kui kukk juba uut päeva kuulutab. Oleksin selle paratamatusega päri kui ärkaksin väljamaganuna, kuid nii see ei ole.

Ei tea, millisega neist suurtest tegelaskujudest ma kõige rohkem sarnanen. Sellest kultusfilmist "Mehed ei nuta". Minulgi langeb silm mõnikord päeval kinni, ikka sellest "unetusest". Ei saagi aru, miks sellist nähtust, mis nendel seal filmis ja minul päriselus, nimetatakse unetuseks. Õigem oleks öelda ikkagi magamatus. Mul on suur eelis võrreldes saatusekaaslastega selles, et ma ei pea, õigemini ei saa muudel põhjustel igapäevaselt tööl käia. Kui mingi töö ka oleks, siis saaks see olla ainult füüsiline. Vaimsed võimed on kroonilise magamatuse all kannatavatel võrreldavad akumulaatoriga, mahtu on aga laengut ei ole. Ning ega füüsilisest rassimisest ka mingit otsest abi vist pole. Uinun pärast küll kiiremini, kuid esimene ärkamine toimub ikkagi juba esimesel magamise tunnil.

Mõned aastad tagasi olin meesterahva jaoks enneolematult tubli. Käisin arstide juures ja palusin, et saaksin selgust, miks ma olen pidevalt väsinud. Selleks ajaks olin loobunud ainukesest kindlast abivahendist unetuse-magamatuse vastu, alkoholist. Imekombel jõudsin isegi niikaugele, et mulle tehti uuring unelaboris. See on selline koomiline protseduur, et lähed haiglasse magama. Keha külge kinnitatakse hulk andureid, lülitatakse sisse videokaamera ja magad siis. Selline unistuste töö, sohvatehase katsemagajana. Uuringute tulemusena pandud diagnoos vastas igati mu eneseteadvustatud seisundile. Uneapnoe ehk hingamispeetus pidi tihti arenema näiteks norskamisest või paksuks olemisest. Enda teada pole mul kummagi asjaga probleeme olnud. Seda on kinnitanud ka teised. Ometi on see nähtus mulle aja jooksul tekkinud. Ning mis siin hingamispeetusest rääkida, tegemist ikka otsese lämbumisega ning seda mitu korda tunnis. Eks pikapeale muutub tüütuks kui sind öö jooksul kümmekond korda ülesse puuakse Ja tõusedki magamatuna voodist ülesse. Ega neist unetutest, tõve all pidavat kannatama suur hulk inimesi, järgmisel päeval suurt töölooma siis polegi.

Mina täidan oma magamatuse tunde, päevi ja öid põhiliselt lugemisega. Jossif Stalin oli samuti suur raamatusõber. Tema päevanorm olevat olnud kusagil 300 lehekülge. Koos internetiga veab mul ka sinnakanti. Viimasel ajal kipub küll vähem olema. Väljas on juba vara valge, talvel kaotatud füüsiline vorm vajab aga kohendamist. Seepärast lähen tihti juba hommikul kell viis esimesele jalutuskäigule. Suurmeeste eeskuju seegi. Ning kui ujuda oskaks, ujuksin ka üle jõe...

5 kommentaari:

Siil ütles ...

Mhmh, ma kah leppinud, et need ajad, kus "norm" sai täidetud, enam vist tagasi ei tule (kuigi veel noor mees). Ongi voodi kõrval raamat käepärast ja hakkan poolest ööst lugema - mõnikord tuleb uni isegi veel tagasi.
Lapsena ei saanud ma aga aru, et miks need insomniaagid virisevad, neil on ju elu sellevõrra vähemalt kolmandiku jagu pikem, nad saavad poole rohkem asju tehtud. Samas pole zombist mingit asjatajat, tiksud lihtsalt pidevas poolunes.
Õnneks saan samuti kasutada neid päevaseid harvu kordi, kus tukk peale tuleb ja teen ühe siesta. Olgu saatus ja geenid tänatud vabakutselise elu eest :o)

Anonüümne ütles ...

Katsu arstide käest selle uneapnoe vastu küll mingit ravi saada, sest see võib väga eluohtlikuks osutuda! Aga kui varahommikul uni ära läheb, ära voodist üles tõuse, vaid hakka kas lugema või ristsõnu lahendama. Varsti kukub raamat rinnale, prillid jäävad pähe ja magad veel tunni või kaks. Et see uneke mööda ei läheks, ära ka tule kustutamisega vaeva näe!
Asi on ära proovitud! Ene-Liis

kaaren ütles ...

Ei saa mina ka selili magada, l2mbumistunne tuleb peale. Eks see h2da p2rast n2o sissepeksmist tuli ja praegu ytleb perearst, et see on ju nii tavaline, sellega ei tehta midagi!
Aga see, et elu jooksul kogunenud tarkuste pidev sygelemine ei lase magada, on vist paratamatu. Samas, kui oled ikka 6igeid tarkusi ja kogemusi omandanud, siis oskad meelep2rast 2rkveloleku-peletuse-tegevust ka leida. Oi, kui palju on maailmas lugemist ja meisterdamist, pysiks silm ainult 6igel real ja oleks k2si kindlam!

Hundi ulg ütles ...

Eriala spetsialistid on palju kirjutanud, et ebapiisav uni, magamatus, vähendab oluliselt inimese elukvaliteeti. Sisuliselt tähendab see osalist töövõimetust. Pealegi võib haigus tekitada tüsistusi muude tervisehäirete näol.

Öise hingamispeetuse leevenduseks on olemas spetsiaalne abivahend, aparaat, mis maksab vanas rahas üle 20 000 krooni. Haigekassa, meie poolt loodud kogukonna solidaarne tervisekindlustus, ei kompenseeri selle meditsiinilise abivahendi soetamist ühegi sendiga. Ja nii jääbki enamikele hingamispeetust põdevatele inimestele nende öised lämbumised, pidev väsimus, madal töövõime jms. Vanade puhul polegi see väga oluline. Noortest on kahju just sellesama elukvaliteedi kaotuse pärast.

Anonüümne ütles ...

Minul ka tuvastati uniapnea umbes paar aastad tagasi. Ilmselt olen ikkagi selle haiguse alla kannatanud rohkem kui 10 aastad. Mulle andti kohe selline hingamisaparaat. Tasuta nagu Soomes kombeks on. Juba pärast esimest ööd oli vahe selgelt tunda. Kui oleksin kohe sellest haigusest teada saanud ja seda aparaati kasutama hakanud, oleks ühiskond ka suure kasu saanud, aga mina olin juba pensionile minemas ea tõttu.

Aga üks professorist tuttav mees sai ka omale selle aparaadi. Nüüd ta töötab edasi ja kavatsebki nii teha vähemalt veel kümme aastad. Ja ta oli ka pensionile minemas haiguse tõttu.