neljapäev, 29. märts 2012

Kodune ülesanne - gümnaasiumireform

Ma tunnen, end koolipoisina, kes tahab teha kodust ülesannet, kuid ei saa algul ehk kõigest päris täpselt aru. Olen juba pikemat aega lugenud seda, mida kirjutatakse gümnaasiumireformi kohta, mis eile päädis siis loetuga omavalitsuste kaartide avamisest ja Postimehe juhtkirjaga, mis kindlalt toetab reformi vajadust.  Viimasest selgub, et kogu ettevõtmine on võetud ette eelkõige tugeva kooli nimel. Ümberkorralduste kava autorid alustavad samuti oma selgitusi alati sealtsamast, rääkides gümnaasiumihariduse kvaliteedi parandamisest. Siit saan ma teha vaid ühe järelduse, et praegune gümnaasiumide tase on halb või mitterahuldav. Gümnaasiumide lõpetajate soovida jätvas haridustasemes saab olla vaid üks süüdlane - vilets õpetaja. Seega koondatakse õpilased ja parimad õpetajad suurematesse koolidesse ja viletsad õpetajad lastakse lahti. Kas ma sain õieti aru?

Reformi ülejäänud arutelu keerleb ökonoomiliste näitajate ja sotsiaalsete küsimuste ümber. Suurlinnade koolid ei ole probleemiks, seevastu maakoolid on need, millede ümber põhiliselt vaieldakse. Haridusministeeriumil on olemas nn. soovitud üleriigiline gümnaasiumide kontrollarv. Õpilased on selles arvus statistilised ühikud. Neid piisaval hulgal maakonnakeskustesse liites saadakse kogumid, mis rahuldavad haridusökonomiste etteantud optimeerimisülesande lahendamisel. Juba vene ajal, kusagil kuuekümnendatel taibati, et ühe suurkooli ülalpidamine on odavam kui paljude väikekoolide pidamine. Siis hakatigi neid mammutkoole ehitama, kuhu täna enam õpilasi ei jätku. Praegusest reformist tõuseb ökonomisti vaatenurgast nähtuna rahaline kokkuhoid. Lisaväärtus omaette veel see, et viletsate õpetajate koondamise tulemusena hakatakse headele õpetajatele rohkem palka maksma. Geniaalne!

Sotsiaalse aspekti rõhutajad ümisevad, Mul meelen' kuldne kodukotus. Siia alla mahub kõik see eluväljasureminemaal jutt. Alates noorte perede lahkumisest ja lõpetades sellega, et kaob "maa sool". Asisemalt võetakse aga kõneaineks õpilaste transpordikulud, õpilaskodud, osaliselt tühjaks jäävate koolimajade muutumatud kommunaalkulud jms. Ökonoomilised näitajad needki. Ning selgub, et haridusökonomistid polegi vist kokku arvutanud, mida see, moodsa sõnaga öeldud, taristu maksma läheb. Või siis hoitakse neid numbreid haridusministeeriumi "salaprotokollides". Aga kuna postulaat on ikkagi, et kogu reform võetakse ette gümnaasiumihariduse kvaliteedi parandamise nimel, siis ei oma väljakujunev üleüldine rahanumber vist tähtsust. Isegi kui reformist saadav kokkuhoid ei kata ümberkorraldusteks vajalikke ühekordseid kapitaal- ja tulevasi püsikulusid. Sest ega riik siis ometi hea hariduse pealt kokku hoia.

Reformil on veel mitmeid muid lisaväärtusi. Kui vahepeal oleme hariduselus jõudnud seisukohale, et kodu kasvatab ja kool õpetab, siis nüüd tõuseb uuesti au sisse pedagoogika selle sõna algses tähenduses. On ju igati selge, et reformi tulemusena osutub, et paljude gümnasistide elukoht kooli asukoha suhtes on ebamõistlikult kauge. Olemasolevad ja ehitatavad õpilaskodud täituvad rõõmsate ja õpihimuliste lastega, kes suurema osa oma ajast elavad kodunt eemal. Kuna vanemad ei saa enam oma lapsi kasvatada, hakkab nende noorukite kasvatusküsimustega tegelema riik. Mine tea, ehk otsitakse makulatuurist välja isegi Anton Makarenko pedagoogiline pärand... Või mis sealt kaugelt otsida, meil ju oma legendaarne Hugo Treffner. Tema võttis kõik õpilased alati isiklikult ja isalikult vastu:
   "Terre, terre! Kas sul ka raha on? Raha, raha, ilma selleta ei saa! Kooliraha on kallis: 25 rubla semestris. Ka raamatuid läheb tarvis. Kõik on kallis. Raha ja raha on tarvis!"*
* Oskar Rütli. Mälestusi ühe Eesti sugupälve tööst ja võitlusist. Eesti Päevalehe AS, 2010, lk.63

Ning kas keegi julgeb öelda, et Treffneri juures sai halva hariduse!?

Gümnaasiumireformi sotsiaalseks lisaväärtuseks ongi seesama raha. Kümned tuhanded Eestimaa lapsed peavad praegu hakkama saama alla 69 euroga kuus. Sellise rahaga metsakülast gümnaasiumi ei käi, asugu see tõmbekeskuses või maakonnalinnas. Haridus on meil aga teatavasti väärtus, mis on kõigile lastele tagatud võrdselt ja ühtemoodi. Järelikult gümnaasiumireformi käigus lahendatakse muuhulgas ka vähekindlustatud õpilaste kõik mured.

Ülaltoodud arutelu tulemusena saab jõuda vaid ühele järeldusele: gümnaasiumireform on tõepoolest suurepärane plaan. Ning igati tuleb tunnustada seda, kes selle välja mõtles.

Haridusökonomist


11 kommentaari:

ritsik ütles ...

Kirjutan su mõttele kahe käega alla. Paraku ei usu, et kellegi arvamusest midagi selles asjas muutub. Rahval pole arvata vaja, küll otsustajad teavad, mis hea on ja miks. Kes käskis maale kolida ja lapsi teha, kui neid linnas koolitada ei jõua?
Ahjaa, valitsus ise soovitaski ju iibetõstmist, hmmm...
Muuseas Makarenkol olid mitmed päris head kasvatuspõhimõtted. Mulle tema töökasvatuse teema küll päris meeldis.

tavainimene ütles ...

Ma peaaegu usun seda netikommentaatorit, kes pakkus välja, et reformikava pandi paika tormilise majanduskasvu ajal. Siis tundus hea mõte rajada suured akadeemilised gümnaasiumid, kus oleks supermoodne ja kallis varustus, laborid, nutitahvlid jne, valikained hiina keelest robootikani, kõikivõimalik tugipersonal ja muidugi õpilaskodud. Nüüd on aga sihuke lugu, et surutis tuli peale ja supergümnaasiumide loomiseks raha tõtt-öelda pole. Pigem ähvardavad välja kukkuda kehvakesed kolhoos-keskkoolid. Aga pole ka kedagi, kes pidurit tõmbaks.

Hundi ulg ütles ...

Mul muuseas tekib selle reformiga seoses just nimelt kujundlik seos kolhooside moodustamise ja nende hilisemate reorganiseerimistega.

See, et kolhoosid tulevad on otsustatud. Ka nüüd toimub kõik rangelt "vabatahtlikuse" alusel. Küsimus on selles, kus saab olema kolhoosikeskus.

Olemasolevaid kolhoose on aga juba asutud reorganiseerima. Mitme kolhoosi baasil tahetakse luua sovhoosi (riigigümnaasiumi). Väiksed kolhoosid peavad omavahel ühinema, et moodustuks suurmajand jne.

Osa proovivad kolhoosi astumisega teha pokazuuhat. Järvamaal tahavad luua Piibe gümnaasiumi. Ühinevad koolid jäävad tegutsema seal kus nad on, kuid paberi peal tekib nagu üks gümnaasium. Teisisõnu, kolhoosi astumisel peab igaüks oma elajaid oma laudas, kuid "keskusele" raporteeritakse, et on moodustatud suurlaut. :)

Anonüümne ütles ...

Treffneri hariduse vastu ütleks midagi vast KAH ehk Karl-August Hindrey sestamast raamatusarjast. Ehkki tema kakles Treffneriga pigem iseloomude sobimatuse tõttu.

Anonüümne ütles ...

Jah, mina ka aru ei saa, milleks see kõik hea on. Linnades muidugi pole muret, on seal koole kümme või viis, aga kuidas see kõik maal korraldatakse? Pean tänama taevast, et oma lapsed ülikoolis väljas (ei ole, kusjuures, eriettevalmistust pakkuvatest linnakoolidest sinna jõudnud). Noorim poleks küll nagu koolis käinudki, vähemalt pole tal kooli, mille kokkutulekule minna - pole enam ei ta põhikooli ega ka gümnaasiumi. Aga kui suur ühendamine ja korraldamine toob kaasa selle, et kaugemas kandis tuleb laps juba pärast 6. klassi oma käe peal elama saata, siis...
Kust see raha võtta, on veel omaette küsimus, aga et ma peaksin oma järeltulija mõjutatavaimas eas igasuguse koduse hoole ja tähelepanuta jätma... Paar nädalavahetusepäeva igapäevast omavahelist suhtlust ikka ei korva. Pealegi: kus see võrdne kohtlemine siis on, kui gümnaasiumiharidust sooviv linnalaps saab oma kodus elada, maaperes aga lammutatakse kogu normaalne elu ära. Kolimegi ikka lõpuks kõik linna ja kuulutame Jüri Mõisa prohvetiks?

Aidi ütles ...

Mulle tundub gümnaasiumireformi puhul, et see on oma üldplaanis nagu 1930. aastate koolimudeli mõnetine taastamine - kus algkoolivõrk oli hästi tihe, st algkoole oli palju ja ka väga väikestes kohtades, aga gümnaasiumeid oli vist isegi vähem kui praegune haridusreform ideaalis ette näeks, need olid maakonnakeskustes ja linnades. Need nn. torukoolid (esimesest klassist kuni gümn. lõpetamiseni välja) tulid alles nõukaajal. Aga see selleks - ma leian, et idee tasandil sisaldavad need puhtad suurgümnaaisumid õpilaste jaoks päris olulisi võimalikke hüvesid, nagu näiteks võimalus käivitada harupõhine õpe, tsükliõpe, asjaolu, et sellises puhtas gümnaasiumis õpetavad gümnasiste siiski ainult gümnaasiumiastmele spetsialiseerunud ettevalmistusega õpetajad. Ühesõnaga võimalus õpilastele senisest tugevamat ja mitmekülgsemat gümnaasiumiharidust pakkuda on täiesti olemas. Iseasi, kas see võimalus rakendub, seda me praegu ei tea.
Mündi üks külg on ka see, et paljud nõrgad põhikoolilõpetajad ilmselt ei saaks sellisesse suurde puhtakujulisse gümnaasiumisse sisse. Väikeses alevikugümnaasiumis kantaks neid aga gümnaasiumiossa edasi puhtalt pearaha säilitamise pärast ja hoitaks selle nimel teda ka nõrkade õpitulemustega edasi koolis sees, kuni lõpuks riigieksamihinded asja paika panevad ja kehval tasemel gümnaasiumist läbi lohisenud noore inimese edasine ainus valikuvõimalus on minna kutsekooli ametit õppima (kuhu keska lõpetanu enamasti enam minna ei taha) või asuda keeruliste tööotsingute teele. Sellised mõttetute tulemustega gümnaasiumilõpetanud on päris oluline osa meie töötute hulgast. Samas kutseka lõpetanute tööhõive on hoopis midagi muud.
Ma usun, et objektiivselt sellised kehvema peaga noored tegelikult võidaksid olukorras, kui nad oleksid sunnitud pärast põhikooli kohe minema kutseharidust omandama, selle asemel et lasta end veel kolm aastat traumeerida kehvade õpitulemuste ja suutmatustundega gümnaasiumis - sest õppekavad on rasked, gümna õppekavad on tehtud ikkagi ju tulevast ülikooliminekut silmas pidades.
Mis aga siin jälle teistpidi mõtlema paneb - alati on poisse, kes on veidi hilisema küpsemisega ja kelle pea läheb lahti alles 11. klassis näiteks. Ise õpetajana töötades kohtusin 3 sellise õpilasega ja ausalt - see oli väga üllatav, kui neil 1. - 10. klassis nõrkadel ja päris kobedate õpiraskustega poistel äkki 11. klassis lõid silmad särama ja pea läks nagu lahti, mälu paranes, taipamine kiirenes, kõik. Ma ei oleks seda uskunud, kui ma ise poleks nende noortega töötanud, kui see kõik poleks toimunud mu enda silme all. Ja see, et kõigil kolmel juhul toimus see lahtiminek just 11. klassis (18-aastased), oli minu jaoks ka müstika. Kõik need kolm poissi lõpetasid gümnaasiumi põhiliselt "headega" ja läksid ka edasi õppima, nii et jube kahju oleks olnud, kui varasemate õpiomaduste põhjal oleksid nad pidanud gümna asemel siiski kutsekasse minema. Aga tõsi, selliseid juhtumeid oli minu kokku ma ei tea kui mitmesajast õpilasest ainult kolm. Väga valdav enamus neist nõrgematest sellist metamorfoosi ei läbinud.
Milles ma praeguse haridusreformi juures kõige suuremat ohtu näen, on, et see võib kaasa tuua (ja elu on näidanud, et juba praegu toobki) väiksemates kohtades ka alg- ja põhikoolide kinnipaneku, ning see on mu meelest väga paha. Mida väiksem laps, seda kodule lähemal peaks olema ta kool. Ja et algklassilapse psüühikale ning õpitulemustele on kõige kasulikum õppida väikestes ja võimalikult turvalistes rühmades, siis väikeste maa-algkoolide võrk peaks olema tihe, algkool peaks olema tõesti võimalikult igas suuremas külas või alevikus, kus paarkümmendki last elab. Et need ära kaovad, see on tõsiselt saatanast.

Hundi ulg ütles ...

Mina ise, Aidi, toetan põhimõtteliselt põhikooli ja gümnaasiumi eraldamist. Kuid selline reorganiseerimine ei saa lähtuda vaid ökonoomilistest kaalutlustest. Paraku praegu kipub see asi just sinnakanti tüürima. Ning ma jagan Sinu kartust selles, et majanduslike näitajate parandamise nimel jätkub, mitte ei hakka, ka senine üleriigiline põhikoolide sulgemine.

Kordan oma kartust selles, et osadele maalastele võib gümnaasiumiharidus jääda kättesaamatuks perede sotsiaalmajanduslikel põhjustel. Kordan ka seda - mul on kahtlus selles, et koolisüsteem ei ole valmis võtma õpetamise kõrval suuremat vastutust ja kohustust noorte KASVATAMISEKS. Ning Sina lisasid veel ühe olulise momendi, mis mulle eriti südamelähedane.

Poiste haridustee on millegipärast keerulisem, võrrldes tüdrukute omaga. Ise lõpetasin keskkooli täiskasvanuna, isana. Tekkis motivatsioon ja tegin ühe õppeaastaga keskkooli kõik kolm klassi ja sain keskhariduse medaliga. Paraku kõigil sellist motivatsiooni ei teki või ei jätku. Ning meeste madalam haridustase on tegelikult väga suur probleem. Kasvõi tulevaste perede loomisel ja püsimisel.

Ma ei oska sõnastada, kuid mulle tundub, et midagi tuleks muuta kardinaalselt kogu haridusstruktuuris. Mingid tasemeastmed peaksid olema juba praeguses põhihariduses, pidades silmas seda arvukat poistearmeed, kes lendab koolist juba enne põhikooli lõpetamist. Muuseas nedele poistele pakub praegune kutseharidus peamiselt võimalust õppida ainult kokaabiks või puhastusteenindajaks.

Säiluma peaks keskhariduse tase, mis võimaldaks ka nendel poistel olla asja juures, kellel vanusest tingituna pea muid asju täis kui ülikooli ettevalmistav gümnaasiumiharidus. Keskharidus peakski olema see põhiline, mis valmistab ette kutsehariduse omandamist. Need paar aastat, mida sedasi poiste jaoks "võidame" on üliolulised.

Ning muidugi peaks olema see võimalus näiteks tasandusklasside, tasemeeksamite näol, et iga noor saaks "mõistuse kojutulekul" ikkagi võimaluse gümnaasiumidiplomi saamiseks. See on ikkagi väga kurb kui osade poiste saatus ja kogu elu on ette määratud juba 13 aasta vanuses. Sellega, et vanemate lolluse ja hoolimatuse tõttu, iseenda ohjeldamatuse tõttu on laps põhikoolis käimisest loobunud ja nii las jääbki.

Aidi ütles ...

Olen Sinuga väga paljus ühel meelel. Seda, et õigupoolest vajaks terve meie haridusstruktuur ja Eesti kool nii sisulist kui vormilist ümberkorraldamist, olen ise palju kordi mõelnud.
Tõesti: "Millest on tehtud küll väikesed poisid - tiigrist ja konnast ja kutsikahännast", kui seda vana lastesalmi mäletad. See, et keskmise poisterahva areng on tüdruklapse omast hilisem ja kulgeb veidi teistmoodi, on arengupsühholoogide poolt tõestatud fakt. Aga kool sellega ei arvesta. Kuigi peaks.

Siis on mul peaks juba astaid küpsenud ketserlik küsimus, kas maa-alg- ja põhikoole ei annaks siiski kuidagi odavamalt pidada kui praegu, selmet neid hoopis kinni panna. Ma absoluutselt mõistan, et majanduslikult rumal tundub 20 lapsega põhikooli toimiseks tööl pidada 10 - 14 erineva aine õpetajat. Võib-olla on võimalik põhikooliõpetajaid ette valmistada mitte aine- vaid klassiõppepõhiseks tööks? See tähendab, et nii nagu algkoolis, nii ka põhikoolis võiks olla üks õpetaja võimeline õpetama oma klassis kõiki põhiaineid, sh ka kahte võõrkeelt, mida kõrgharidusega inimene nagunii eeldatavalt ju võiks osata. Ja oskusainete (klassi kohta üks tund nädalas muusikat, kunsti) õpetajaid piisaks ühest päris mitme kooli peale. Kui me nüüd leiame, et aga ühel inimesel ei ole võimalik õppida ära kõigi üldainete ja vajalike võõrkeelte õpetamist põhikooli tasemel, siis... äkki on meie õppekavad liiga nõudlikud, ah?

Gümnaasiumis ei oleks see muidugi mõeldav, aga põhikoolis vähemalt idee poolest võiks olla - põhihariduse mõte peakski olema selles, et ta on enamikule inimestele omandatav ja jõukohane. Miks siis ei peaks põhikooliõpetajaks spetsialiseeruv pedagoogikatudeng olema võimeline kõigi põhikoolis nõutavate ainete õppekavakohast ulatust endale selgsks tegema.
Ja siis oleks meil maakoolides olukord, kus kümne õpetaja palgal pidamise asemel oleks meil ühe klassi kohta üks õpetaja, kelle koormusnorm on kindla peale täidetud ja tehniliselt võttes ka tublisti ületatud, kuid õpetatavate laste arv on siiski väike, mis teeb ka 30-õppetunnise nädalakoormuse tegelikult täiesti jõukohaseks (kui Sa lugesid minu blogist mu arutlust õpetaja koormuse sõltumisest õpilaste arvust).
Peale selle teeks see põhikoolid tublisti inimnäolisemaks ja lapsekesksemaks.

Sa räägid kutsehariduse viletsatest valikutest. Ma ei ole tegelikult viimasel ajal end selle teemaga kursis hoidnud, kuigi kunagi jälgisin ka seda, ning mulle jäi mulje, et millalgi 2000. alguses kutsehariduse kvaliteeti ja valikuid siiski põhjalikult parandati. Mil määral ja kui lai valik erialasid neil praegu välja on käia, seda ma kahjuks ei tea. Ainult niipalju, et praegu on võimalik põhikooli baasil kutsekasse läinuna võtta seal selle lõpetamise järel veel lisa-aasta, mis vähemalt teoorias peaks selle läbinuile tegema võimalikuks ülikoolidesse mineku.
Oh, jälle venin kole pikaks. Aga vahetasemed, "rakenduslik" keskharidus ja täiendavad võimalused lõpetada oma haridusteed - see kõik on ka minu meelest reaalne vajadus.

tavainimene ütles ...

Minu meelest peaks ka põhikooli vene keele õpetaja siiski valdama vene keelt, mitte "vene keelt põhikooli tasemel". Samuti keemia- või bioloogiaõpetaja peaks ikka tundma keemiat või bioloogiat n-ö üleüldse, mitte selle põhikooli õppekava osa. Ma ei usu eriti iga-aine-spetsialisti, kes suudab olla pädev nii ajaloos kui füüsikas. Õpikut ette lugeda suudab muidugi iga kirjaoskaja inimene, aga see pole ju see. Vähegi võimalusi omavad pered üritaksid ikka saata oma lapsi suurematesse koolidesse, kus füüsikat õpetab füüsik ja võõrkeelt filoloog.

kaaren ütles ...

Mis haridusse puutub, siis ei saa me suhtuda asjasse nii, nagu veel u 60 aastat, no kasv6i 30 aastat tagasi - kui koolis k2ia ei j6ua, siis l2hed lihtt88le!
Elustandardid, tehnoloogiad, pluss ametikirjeldused, n6udmised mistahes ametitele on nii k6rgeks muutunud, et praegu on l6petamata p6hiharidusega kodanik oma oskustega palju nigelamas seisus kui 30 aastat tagasi. Kui r22gitakse teadmistep6hisest majandusest ja tehnoloogilisest yhiskonnast, siis on kuritegelik osa inimesi elementaarsestki teadmistepagasist ilma j2tta v2itega, et kaevake siis kraavi ja lypske lehma ja lihtt88lisi on alati vaja - 19. sajandi ametid on v2lja surnud ja osa rahvast haridusest ilma j2tta nt regionaalpoliitilistel p6hjustel on sulaselge hariduslik ja poliitiline anakronism, majanduslikust r22kimata.

Sekeldaja ütles ...

Kohe kusagilt ei tule kohale see mõte, MIKS PEAB gümnaasiumi ja põhikooli eraldama.
Majanduslikku külge ma nagu juba nägin. Aga hariduslikku plusse ei näe kusagilt.
Juba põhikool võiks olla see koht, kus õpilasele antakse ÕIGE maailmanägemine, mitte mingisugune surrogaat, mida ümber õpetada gümnaasiumis ja ülikoolis.
Seda saab teha vaid haridust saanud füüsik füüsika tunnis, mitte peda universaal.
Lihttöö on anakronism ,see mõte paneb kõik paika, ülejäänud peab organiseerima selle ümber.
Aga ma parem rohkem ei räägi.
Kunagi tark rahvas on tõesti otsustanud lolliks hakata, Kreutzwald on lihtsalt olnud prohvet