kolmapäev, 29. juuni 2016

Küüditamise aastapäev

Üleeelmisel nädalal oli juuniküüditamise 75. aastapäev. Spetsiaalselt ei otsinud, kuid sotsiaalmeedias ma ei märganud ühtegi teemakohast postitust. Professionaalne ajakirjandus kajastas poolametlikult korraldatud üritusi, mis erilise rahvarohkusega silma ei paistnud. Tegelikult katki pole midagi, kõik on loogiline ja seletatav. Oma blogikirjutistes, ajarännakutes minevikku olen ammu aru saanud, et ajalooline mälu on põlvkonniti erinev. Ning ei saa kuidagi noorematele ette heita kui mõnele vanainimesele tähtis ja kogu rahvale oluline ajastu pöördemoment on nooremale lihtsalt paar rida või kokkuvõtlik peatükk ajalooõpikus.
Taolistes vagunites viidi

Ma olin laps ja nooruk kui oleksin saanud ammutada lõpmatult lugusid ärkamisaja järgsest venestamisest, Vene tsaaririigi lagunemisest, I Maailmasõjast, Vabadussõjast, oma riigi ülesehitamisest ja selle mahamängimisest. Nende sündmuste vahetud osalised elasid minu kõrval, minuga koos ja kindlasti oleks neil olnud, mida jutustada. Ei huvitanud mind tollal need heietused - minu päralt oli tulevik, millel ei olnud mingit pistmist minevikuga, kogu selle abstraktse ajaga enne mind. Nüüd vanas eas olen muidugi kahetsenud, et ei kuulanud, ei küsinud, sest õpikutes kirjutatu mind ei rahulda või ei ole piisav.

Mul ei ole enam kelleltki küsida näiteks oma onunaise lapsepõlveloo kohta, millele juhuslikult komistasin digiarhiivis. Tema isa sattus I Maailmasõja ajal vangi. Kuidagi ta sealt aga pääses ja tema tütar, minu onunaine, sündis sõja viimasel aastal Šotimaal. Pärast sõda saadeti kõik endised sõjavangid sunniviisiliselt tagasi päritoluriiki. Mehe pere jäi aga võõrsile ilma igasuguse sissetulekuta. Sellel hetkel toimus Venemaal juba riigipööre ja eestlased deklareerisid oma riigi kehtestamisest. Tüdrukukese isa võeti Kaitseväkke võitlema Eesti iseseisvuse eest. Mees jätkas vaatamata Vabadussõja lahingutele võimaluste otsimist pere taasühendamiseks. Asjaga hakkasid tegelema Välisministeerium ja šoti heategevusorganisatsioonid ...

Või kuulmata ja küsimata lood ühelt teiselt sugulaselt, kelle mees oli II Maailmasõja eel küllalt suure rahvusvahelise kaliibriga "spioon", tegelikult aga ärimees, kelle kaubaks oli erinevates riikides "kodumaa reeturitelt" ostetud salajased materjalid, mida ta siis asjasthuvitatud riikide salateenistustele müüs. Sellesse ärisse oli kaasatud ka proua, minu sugulane, kes seda sensitiivset materjali toimetas ühest riigist teise. Ähmaselt on lapsepõlvest meeles selle daami jutustus episoodist Istanbulist Euroopasse suunduval rongil kui tema kupesse sisenes salateenistus, et teostada läbiotsimine mehe arreteerimiseks vajalike tõendite leidmiseks ...

Aga sellest samast juuniküüditamisest. Noorimad, kellel võiks olla mingigi adekvaatne lapsepõlve mälestuskild sellest traagilisest päevast on või oleksid täna vähemalt kaheksakümne aastased. Iga päevaga jääb neid üha vähemaks, kellelt seda üksikut mälestuskildu pärida. Ja nii muutubki selle päeva kümme tuhat erinevat lugu paarirealiseks kuupäevaliseks faktiks ajalooõpikus. Pisut punnitatud, kohustuslikuks päeva tähistatavateks üritusteks, sest nii on lihtsalt kombeks. Meid on sadu tuhandeid, keda ühendab emotsioon sellest, kuidas me käsikäes seisime inimketis, kuidas ühiselt laulsime ennast vabaks. Ja samas on juba sadu tuhandeid, kes kogu selle asja peale õlgu kehitavad, sest see kõik toimus enne neid.
Küüditatud, Kirovi oblast 1942 

Tõepoolest ei ole selles midagi imelikku. Lähiajalooga oleme hingeliselt seotud eelkõige läbi isikliku, põlvkondliku osaluse. Või siis läbi vanemate või vanavanemate juttude. Kaovad aga jutustajad, muutuvad elulised sündmused abstraktsiooniks, millega on raske suhestuda. Täna hommikul poetas Vikerraadio hommikuprogrammi juht Toomas Luhats eetriaja täisrääkimisel möödaminnes mõtte, et tema jaoks on ausambad 19. sajand. Teisisõnu sündmuste jäädvustamise selline vorm, mis eriti ei sobitu kaasaega. Ma mõistan, kuid päriselt ei nõustu. Ausammas või mälestusmärk on ajend millegi jutustamiseks kui oleks vaid kuulajat. Kindlasti "Russalka" mälestusmärgi lugu kogub vähem kuulajaid kui "Estonia" parvlaeva hukkumise mälestusmärk, sest viimasega on täna ja veel järgmine viiskümmend aastat mingi osalusside. Alles siis muutub see mälestusmärk tähenduslikult eelkõige kunstiliseks objektiks linnaruumis, mis möödujates ei tekita mingeid emotsioone peale hinnangu, ilus või kole. Objektiks, kus palaval suveilmal hea korraks istmikku toetada, et juua lonks värskendavat õlut.

Ülalöeldu taustal järgin huviga arglikku ja loidu diskussiooni Okupatsioonide Muuseumi ümbernimetamisest. Tegelikult hakkasid need mõtted tekkima juba mõned aastad enne, kus mitmed noored ja tegusad avaldasid arvamusartiklites mõtet, et oleks aeg loobuda sellest raskemeelse minevikutaaga pidevast kaasavedamisest. Sellest, et kui väike ja paljukannatanud rahvas me oleme, kuidas ikka meile igatmoodi liiga tehti. See on seesama juhtum, kus konkreetne ajalooline sündmus on muutunud abstaraktsiooniks. Mingil määral ma isegi nõustun noorematega. Suurte arvude keeles on need meie mitmekümned tuhanded küüditatud kaasmaalased tühisus kogu nõukogude impeeriumi represioonimasina kümnete miljonite hulgas. Siiani ei räägita sõnagi aga ka näiteks miljonitest sakslastest, kes deporteeriti pärast sõda oma sünnikodudest, sest nende sünnipaik joonistati uuel Euroopa kaardil teise riigi koosseisu.

Jah, ma ei eita, et meie ohvrite arv küüditamiste tõttu on suur. Jah, ma tahaksin, et igaüht mäletataks ja sellel päeval lehviksid leinalipud. Kuid veelgi enam tahaksin, et sellistel tähtpäevadel räägitaks  ka sellest, et meie kaasmaalased proovisid ka küüditatutena elada ja ellu jääda. Seepärast, et väikerahvana kasutasime oma peamist trumpi - olla töökad ja haritud, olla eestlased.
Küüditatud, Kirovi oblast viiekümnendate aastate algus

15 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Rääkida, et ei ole oluline meenutada küüditamist , on väga vale. Nii saavad rääkida ainult need, keda see otseselt ei puuduta. Või nende järeltulijad, kelle esivanemad seadsid kokku neid nimekirju .Või kuidagi muudmoodi sellest sündmusest kasu said .
Kõigepealt kaotame kõikvõimalikud kirjalikud märked , nimetame ümber teemakohased muuseumid . Järgmisena viikase sisse vastavad parandused ajalooõpikutes ja siis kaob sündmus ise . Sest mida ei mäleta , seda ei ole olnud ? Hea ja mugav vastavate ringkondade jaoks .

K.

akadeemik ütles ...

Olen oma erialases uurimistöös palju kasutanud väljendit sotsiaal-ajalooline mälu. See on omamoodi ühiskondlik närv, mis on seda tundlikum, mida värskem ja vahetum ta on. Aja jooksul ja uute põlvkondade paratamatu pealekasvu tõttu närv kaotab tundlikkust, sest mälu ei ole enam vahetu ega ka värske. Mida rohkem põlvkondi peale tuleb, seda tuimemaks närv muutub. Mälestus muundub aja survel kunagi toimunud abstraktseks sündmuseks.
Seega ei ole minu meelest asjakohane ega realistlik nõuda, et uued põlvkonnad, kel see mälu ei ole enam vahetu ega värske, omaksid antud sündmuse suhtes sama tundlikkust.
See aga muidugi ei tähenda, et tuleks unustada. Kuid sundus iga aasta antud sündmust meenutada muudab selle mälestuse peagi osaks propagandast. Viimast võib ka muidugi teha. Näiteks Juudirahvas on olnud väga osav oma kurva ajaloo sotsiaalseks progandaks muutmisel. Kuigi kommunistliku reziimi kuritegude all kannatanute arv oli pea samaväärne holocausti omaga, mäletavad ja tunnistavad kõik oskusliku propaganda tulemusena holocausti.

Anonüümne ütles ...

Sel juhul paluks akadeemikult seletust, kuidas siis samal ajal toimunud Isamaasõda idanaabritel nii hästi meeles on ? Ja neid Stalini ja Lenini ihalejaid on ka nagu murdu, olgugi et viimati mainitute kaasaegsed ammu manalateele läinud on .

Mari Leinakask ütles ...

Vastan anonüümsele! Tegemist on kasvatusega. Idanaabreid kasvatatakse juba titena mäletama, mälestama ja austama ja nii põlvest põlve. ( Ajupesu ? ) Kas need, keda nad mäletavad, mälestavad ja austavad on ka seda väärt on hoopis teine küsimus!

Anonüümne ütles ...

16:47-l" ---"Näiteks Juudirahvas on olnud väga osav oma kurva ajaloo sotsiaalseks progandaks muutmisel."
16:53---Juudirahva asemele võib panna vene rahvas ja sõna "kurva" millegagi asendada.
Aga mina olen Hundi Uluga päri. Muus.
tallinlanna

akadeemik ütles ...

Tõsi. Venemeelsel ja-keelsel elanikkonnal on samamoodi mälestus muundatud propagandaks. Küsimus on, mida see noorem generatsioon tegelikkuses mälestab ja mida selle mälestamisega saavutatakse? Minu mõte ei olnud, et tuleks unustada, vaid pigem see, et ei ole reaalne nõuda sama emotsiooni põlvkonnalt, kellel ei ole otsest kokkupuudet antud sündmusega.

Anonüümne ütles ...

Ok, aga miks siis 800 aastast orjaaega toonitatakse? See ju hoopis kaugemas minevikus . Ja mingit emotsionaalset seost peale rahvuse ei tohiks olla . Kah propaganda ? Viimasel ajal küll on ilmunud tendents, et mingit orjaaega pole olnudki... Ja Suur Näljahäda vaikitakse küll maailma ajaloos mugavalt maha , kuna ta võib jõukamates Euroliidu riikides ebamugavustunde tekitada .

Eks ta ole, võitjad kirjutavad ajaloo.

tühi ütles ...

Orjaaja meenutamine on pigem rahvusliku eneseupitamise vahend. "Me elasime nii hulludes tingimustes, kuid sellest hoolimata oleme targad, ilusad, ausad ja head."
Rahvuse muinasjutt, selliseid on üle maailma palju, meil näiteks on ses loos orjaaeg kord 700, kord 800 aastat pikk. Suurt näljahäda ei vaiki keegi maha, kuid see on taas asi, mis on olulise tähendusega vaid siin, maailma mõistes on tegemist lokaalse tragöödiaga, kui julmalt see ka ei kõlaks.
Mis küüditamisse puutub, siis on Hundi Ulul õigus - kuni on mäletajaid, on tegu elusa ajalooga. Võtab aeg viimased hinged, kes olid tolles tragöödias sees, ära, jääb järgi fakt. Kui kuiv või emotsionaalne see on, sõltub juba fakti esitajast.
Minu pereliinist pool on läbi elanud küüditamise, kuid mitte sellise, mida eestlased kurbuse ja vihaga meenutavad, vaid sellise, mida eestlased sugugi mäletada ei taha. Pered, kes toodi nende tahte vastaselt taludesse "sulasteks", valides neid laste töövõime ja naiste atraktiivsuse järgi, pereisad, kes peredest eraldati ja hukati, lükates surnukehad sakslastest jäetud laipade sekka, et hiljem öelda " ega meie, näed, sakslased tegid!" Need, kes mäletasid on surnud, aga kui nad elasid, ei tohtinud nad sellest rääkida. See tükk ajaloost on igaveseks kadunud.
Ah, pikk jutt ja ilma õnneliku lõputa see jääbki.
Vabandust!

KK ütles ...

Sotsiaalmeedia = blogid või laiemalt mõtlesid?
Ma pole nõus, et ei mäletata. Oleks väga veider olnud kui mu käsitööblogi autorid oleksid kõik järsku küüditamisest hakanud kirjutama. Osad teemad on tundlikud ja pigem nagu mõtlemiseks ja mäletamiseks kui kirjutamiseks.
Feissis oli küll väga paljudel tol päeval see teemaks...

KK ütles ...

"käsitööblogi autorid" - st mu feedis olevate käsitööblogide autorid. Liiga kiiresti kirjutasin.

Hundi ulg ütles ...

Ma ütlesin, ega ma neid kirjutisi väga otsinudki, seepärast ei saa ma ka üldistada seda mäletamise asja. Aga see sotsiaal-ajalooline mälu siiski toimib paratamatult, meie tahtest sõltumata.

Kaur ütles ...

Tulen otse Pärnamäelt. Vanatädi mees sündis augustis 1914, suri paari päeva eest ja mulda jõudis täna õhtul. Elas 101 aastat ja 11 kuud. Mõistus oli lõpuni selge, elasid naisega (kes nüüdsekt 96) üksi ja ise. Kui palju tal rääkida oleks olnud! Aga kas keegi teda kuulas...?

Hundi ulg, ega sa õpetaja ei ole olnud? Ma tahaks, et mu lastele annaks ajalugu keegi sinusugune. Justnimelt - annaks, mitte - õpetaks.

Hundi ulg ütles ...

Tänan, Kaur. Ajalooõpetaja pole olnud, kuid olen mõtelnud palju, kuidas õpetajad saaksid seda ainet elulisemalt edasi anda. Ma arvan, et lugude jutustamine võiks olla üks meetod. See ei tähendaks, et faktid jääksid tähelepanuta.

KK ütles ...

Ma olen nüüd paar päeva mõtelnud selle postituse peale ja ausalt, minule ei meenu, et meil oleks neist teemadest kodus üldse räägitud. Arvan, et esimene sügavam kokkupuude oli mul Siberi-teemaga siis kui ilmus Heino Kiige "Maria Siberimaal". Vaatasin veebist, see pidi olema siis 1988. Ma olin siis keskkoolis. Vanaema juttudest mäletan vihjamisi öeldud lauseid kahe vanaproua aadressil, kes "minema viidi" aga ta kunagi ei täpsustanud, et miks ja millal. Meil neist asjust ei räägitud ja üldiselt vanaema eeldas, et lapsed ei päri täiskasvatute teemade kohta aru.

Jutud tulid hiljem, isegi viimasel ajal on mõned perekonnaloolised seigad tulnud päevavalgele, millest mul aimugi ei olnud. Ilmselt oli meie vanavanemate põlvkond nii ära hirmutatud, et vabalt neist asjust ei tahetud rääkida ja lapsi säästeti. Nii ma arvan, küsida pole enam eriti kelleltki. Tean vaid, et vanatädi ja tema mees olid 2x nimekirjas aga mõlemal korral hoiatati ning nad varjasid end paar päeva peidus. Teisi kedagi meie perest küüditamine ei puudutanud, vanavanemad olid liiga vaesed, suure perega lihtsad taluinimesed. Ilmselt ei olnud sellised sihtgrupp.

Kaur Virunurm ütles ...

Selline film nagu "Risttuules" on teema kohta väga väga hea.
Ma ei uskunud, et saab nii... süngest teemast head filmi teha, aga näe, saab.