reede, 25. november 2016

Novembrihala

Käisin taaskord arsti juures. Hommikul pimedas läksin ja õhtul pimedas tulin. Need paar kilomeetrit bussipeatusest koduni on muutunud minu jaoks mõõdupuuks. Vaevalisemaks on jäänud see käimine. Ütled endale, et vaat, selle teekäänakuni ja siis puhka, pinguta selle puuni või kivini ja siis tee pisike paus. Mõte harjub lõpuks ka sedaviisi olemisega. Et nii need asjad nüüd on ja sedasi ka jääb, loodetavasti.

Kilomeeter on siin oldud ajaga läinud pikemaks. Pimedas, niiskuses ja tuule käes hakkad mingil lollakal kombel iseennast haletsema. Olen vist aru saanud, mis on üksinduse juures kõige raskem - see kui kedagi sind kodus ei oota. Liigud seal pimeduses, ületad iseennast, aga keegi ei oota sind. Minu kõige targem otsus siin pagenduses on olnud koera võtmine. Tema ootab ikka, alati ja tingimusteta. Nii ka seekord.

Kui lõpuks kodus olen, pliidi all tuli praksub ja joon piparmündi teed, siis imestan ise ka, et mis halamine see lõppude lõpuks seal võsade ja väljade vahel mul oli. Mulle ju tegelikult meeldib üksindus. Kuigi sunnitult, samas siiski vabatahtlikult valitud. Või olen ma endale seda sisendanud? Minusuguseid üksikuid, üksielavaid pensionäre on Eestis üle 86 000. Kas me nüüd kõik seda naudime, pigem oleme leppinud, et sedasi on. Oleme harjunud sellega, et kui kusagilt tuleme, siis kodus keegi ei oota.

Fotoseriast "Selline elu", autor Julia Batova

Üksi elades peaks eakam inimene olema sotsiaalselt aktiivsem, käima ja suhtlema, mitte lukustama ennast oma kodu seinte vahele. Jaa, jaa ... Kuuldud ja paljud seda teevadki. Mõnel aga miskipärast see ei õnnestu. Olin minagi kunagi seltskondlik, kuid nüüd küllaltki inimkartlik. Ma ei tea, aga äkki on selle mittekäimise põhjuseks ka oma vaesuse häbenemine. On tehtud kindlaks, et kolmveerand Eestis üksi olevatest pensionäridest elab alla suhtelise vaesuse piiri. Esmavajalik on olemas, kuid enamaks ei piisa. Sealhulgas ka selleks suhtlemiseks väljaspool kodu. Ei tea miks, kuid seal linnas käies raha kulub. Ju ma olin elujõus olles, siis kui seltskondlik ja puha, oma olemuselt paras priiskaja, lahtise käega. Vananemisega harjud ära, vaesusega mitte. Ja nii ei tahagi kusagil käia. Istud ja häbened.

11 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Mul on nii hea meel, et sa koera võtsid!

Aga jah, vaesusega on see, et nüüd mul on raha rohkem kui iial enne (mitte et seda ikka "vähe" poleks, kui ametlike mõõdupuudega mõõta) ning alles nüüd saan aru, et enne oli räme stress kogu aeg peal. Seltskondlik olek kuskil kellegi kodust väljas? See rahaline surve, mis tekkis, sõi kõik võimaliku tekkiva rõõmu ära.
Nüüd rahaliselt vahel isegi võiks. Aga jõudu pole seltskonda otsida ja siis end nendega ülal pidada ka veel. Istun üksinda kohvikus, vbla loen, ja olen rahul - nii on ka hea.

Ene-Liis ütles ...

Olen sageli mõtelnud selle meie inimeste kunagise eluviisi peale. See tundub kuidagi väga loomulikuna- kui lapsed kasvasid suureks, anti majapidamine neile üle,kuid vanad elasid seal samasläheduses. Kui noored ehitasid endale uue maja, jäi vana vanadele või oli eraldi ruum suure maja ühes otsas. Kui noortel oli vanadelt jõukohast abi vaja, siis tulid vanad appi ja ka vastupidi.Laste kasvatamisel oli vanadel suur ja tänuväärne töö.
See tundub muidugi ideaalina, kuid olen seda ise kohanud, kui olin oma lastega Rapla rajoonis ühes majandis tööl ja meid pandi elama just nn. vanade majja.
Aga isiklikult endal pole küll nurisemiseks põhjust, sest elan linnas ja enamus järeltulijatest elavad väga ligidal.. On olemas telefon, facebook,TV, ristsõnad, helistajatest sõbranna ja ka bloggi.Kui päike paistab ja kusagilt midagi ei valuta, siis on kõik OK, aga sombuse ilmaga on sama situatsioon kui selles loos, millele nüüd kommentaari kirjutasin.Aga elame veel!!!

Alli ütles ...

Hunt, lugejad ootavad sind alati!

väga väga naine ütles ...

Jaa, ilusti öeldud ja tõsi ka!

Skarabeus ütles ...

Kaks km-t on raske teekond haigele inimesele.Minu 79-aastane ema käib korra nädalas ise poes--teekond,mille mina käin ära kümne minutiga,kestab temal poolteist tundi, vahepealse puhkamisega bussipeatuse pingil.Enamus meist jõuab selle seisundini,igal oma häda ja põhjus.
Aga üksindusest olen mõelnud samu mõtteid,mis siin kirjas. Olen loomult üksildane nagu oli mu isa,kes unistas metsas elamisest, aga ei teostanud kunagi oma unistust, mina taipasin---ta ei suutnud taluda t e g e l i k u l t mõtet, et kedagi ei ole,keegi ei tule.Kui on vaja.Ja vajadus tekib ka üksildastel.Mõnel hetkel.Olgu selle hetke nimi kasvõi HÄRDUS-...
tallinlanna

Maire ütles ...

Mina tunnen sinust väga puudust kui sa pikemat aega ei kirjuta. Ootan alati ja loodan, et jagad oma mõtteid. Mulle endale sobib virtuaalne suhtlus isegi rohkem kui reaalne - on kuidagi kaitstud ja turvaline. Ja vägagi reaalne. Elu ongi suures osas virtuaalsesse maailma kolinud ja kui selles aktiivselt osaleda, siis polegi kunagi üksinda. Ole ikka meiega, me alati ootame siin!

murumemm ütles ...

Mõtlen täpselt samuti nagu Maire, iga lause oleks nagu minu suust tulnud.

tühi ütles ...

November ongi halakuu.
Hallakuu. Nii öeldi vanasti, kui inimestel oli rohkem aega, lausa niipalju, et nad said endale lubada kalhi l-i väljaütlemist. Tänapäeval muutub kõik lühemaks, kõik peale kilomeetrite.
Lubame endale hala. Kohe algab detsember, selle üks paljudest nimedest oli kunagi mängukuu. Siis on aeg mängudeks. Kui bridži jaoks napib inimesi, tuleb pasjansi peale üle minna...

Jaksa veel kaua kirjutada, palun! See, kuidas sa ajalugu lõimhaaval mustrisse seod, on võrratu!

kaaren ütles ...

Yksindus pole hull, kui on, mida lugeda. Ma olen sellega lapsest saadik harjunud. Olgu õnnistatud Internet, sest kui kaovad tervi ja liikumisvõimaluse kadudes ka sõbrad, jääb võimalus läbi ekraaniakna nautida asjaolu, et maailm pole kadunud, lihtsalt natuke kaugemal.
Ja endiselt - muusika on vägev aine, mis paneb haigused taanduma ja sind teistel lainetel hõljuma. Hangi endale mõni pill. Kui aega laialt käes, võib harjutada ilma kartmata, et kedagi häirib.

Anonüümne ütles ...

Tere!

Jätan oma kommentaari viimase postituse juurde, kuigi enamuses käib mu jutt Teie ühe eelmise postituse kohta.

Satun blogide maailma väga harva, kuid seda ma märkasin, et Teie blogipidamine katkes pikaks ajaks. Mis seal ikka, arvasin, eks ikka juhtub. Kas sai isu täis või tulid tähtsamad asjad vahele. Seda suurem oli minu üllatus, kui uuesti käimaläinud blogis lugesin, et pausi põhjustas minu kommentaar.

Taoline käitumine on tänapäeva maailmas väga harv. Et tõepoolest loetakse, mida inimesed ütlevad. Ja veelgi enam - et ka kohandatakse oma käitumist. Et võetakse aeg maha ja mõeldakse järgi. Üllatav.

Tahan ka südamest tänada nii suure usalduse eest. Luban oma iga postituse põhjalikult läbi mõelda ja loomulikult luban olla aus. Teie hoiak väärib vaid kõige paremat käitumist.

Ja kilomeetrite pärast ei tasu muretseda. Ka mina avastasin sel aastal, et raske seljakotiga võtab 30km läbimine korralikult läbi. Ja ega füüsiline matkamine pole ainus. See kõige tähtsam ja huvitavam rännak on ikka kahe kõrva vahel. Loomulikult tuleb vahepeal ka poes ja arsti juures käia, aga enne seda soovitan lugeda toniseerivat kirjandust. Amundseni reisidest näiteks :) Paljudel on veelgi raskem olnud.

Jõudu Teile!

Morgie ütles ...

Ossaa kui äge pilt!
Aga lühikesel distantsil äraväsimisel võib olla muid põhjusi, nt vitamiinipuudus, vaikselt sees istuv nakkus, lihtsalt kaamosestress. Pime aeg, pole varjusid.