reede, 23. detsember 2016

Lugeja kiri

Sellel ajaveebil siin on olemas ka meiliaadress, hundiulg2010@hotmail.ee . Mõnikord keegi kirjutab ja mina vastan. Selline teistmoodi suhtlemine väljaspool blogi. Märtsi lõpus sain ühe kirja ja siis tuli ka lugu, inimene oli oma mure kirja pannud. Kuidagi liikus meie jutt selleni, et äkki saaksin seda mure siin blogis jagada. Aga siis kirjavahetus soikus. Detsembri keskel võttis ta minuga uuesti ühendust ja arvas, et võiks siiski selle avaldada täpsustusega, et lugu leidis aset aastatel 2010-2014 ja oma jutustuse on ta kirja pannud paar aastat tagasi. Siin see kiri on: 

Tere,

sind ehk ei huvitagi tegelikult võõra inimese saatus. Lapsed aga tahest tahtmata on sageli ohvrid.

Ma ei rõhu siin mingile haletsusele. Kaasa tunda võib siiski. Enim ootan aga õiglast viha, et asjad on läinud nii kaugele. Ma ei salli Eestis valitsevat sots.poliitikat, mille tulemusena peavad lapsed elama võõra katuse all.

Alkoholismist rääkides - õnneks suudan ja tahan olla kaine ja tõsise elusuhtumisega. Sihitu ja vaimselt muserdatuna olen tahtnud mitmelgi korral kõigele käega lüüa. Aga ma ei suuda, silme ees on lapsed. Ja paras ports eneseväärikust on mul ka. Ma ei saa langeda nii madalale, et joon nii, et maa on must.
Lähiplaan on siiski üürida avaramat korterit ja hakkata taastama hooldusõigusi. Isalt kui joodikuna ennast näidanult võeti HÕ täiel määral. Minult neid ära ei võetud, palusin ise võtta lapsi (ajutisele) eestkostele.



Küllaltki tihti mõtisklen oma kodutunde peale.
Ma tõesti ei taha inimesi kurvastada, niigi on ümberringi koledaid lugusid. Aga see lugu ei ole ainult minu, vaid ka mu kolme lapse kurb elusaatus. Tahtsin teile jutustada oma lastest ja nende kodutundest, nii nagu ma nende emana seda mõistan. Ise nad on alles väikesed teile seda lugu rääkima.

Olen 36-ne kolme lapse ema, sündisin ja kasvasin üles Tallinnas. Kodutunnet nagu sellist ei ole ma oma elus kogenud – juba imikuna sattusin Mustamäe lastekodusse, kus elasin kuni 7.eluaastani. Selliseid sõnu nagu ema, isa, kodu, pere, armastus minu sõnavaras ei olnud kuni selle ajani. Kasuperes, kuhu sattusin elama 7-aastasena, kuulsingi neid esimest korda. Loomulikult tegi naabite klatš ja mu enda sisemine hääl üpris varsti selgeks, et see kodu ja perekond ei ole minu oma. Mu kasuema püüdis mulle seletada, et olin aastaid jäljetult kadunud mingi tobeda äparduse tõttu sünnitusmajas.
Sellel naisel, kes osutus mu võõrasemaks, olid omad bioloogilised kaksikutest pojad juba täiskasvanuks sirgumas, neid ootas ukse ees sõjaväeteenistus. Olin mitu aastat selles peres ainuke laps... võõras laps.

Ma ei olnud raskesti juhitav laps, olin üpris vaikne ja alaheitlik laps, sest aastad lastekodus ometi jätsid oma jälje. (Kasu)ema saatis mind nädalavahetuseks oma vanemate juurde pesema - elasime Kadriorus majas, kus sooja vett ei olnud ning vanaema elas Koplis suures Stalini aegses majas, kus oli gaasküte.

Mäletan oma (kasu)ema kui ranget, võõristust tekitavat inimest. Ta oli küll korralik, hoolitsetud välimusega, töötas õmblejana – kuid tema põlvedel ma ei istunud oma raskematel hetkedel, tema ei olnud see. Hüüdsin teda küll emaks, kuid tema tütreks ma pole ometi saanud, veri on siiski paksem kui vesi.

Juba 2.klassis läksin esimest korda kodunt ära – sugugi mitte põnevuse pärast. Ja veel mitmeid kordi olin lahkunud – iga kord raske südamega. Ma mõistan, et mul polnud lihtsalt lähedast inimest, kellele puistata oma süda, oma üksindust. Sest elada ilma vanemateta on jube raske. Kasuvennad küll püüdsid olla lahked ja mõistvad, kuid alati jäi midagi vajaka... Ei saanud neist mulle tõelisi vendi, ka mu kasuema tobedate kasvatuslike põhimõttete eest kaitsjaid, sest ihulikult sain ma karistada ka üksjagu. Mu kasuema oli selle pere ainuvalitseja ja sellega pidi leppima, kui tahtsid rahu majja. Kasuisa toetusele ei saanud mina samuti loota, kuna tema isegi ei saanud oma elu ja tööga hakkama, heitles ta ju isegi tõrjutuse, alavääristamise ning alkoholiga.

Hiljem vennad asusid elama eraldi, mina olin selleks ajaks 15. Kolisime kasuemaga tema vanematele lähemale, Koplisse. Korteril polnud viga, kasuema oskas alati maitsekalt sisustada korterit, ta oli loodud disaineriks. Aga minul hinges ikka veel kripeldas – see pole sinu kodu, sinu pere. Olin nagu varemgi alaheitlik tütarlaps. Ei olnud mul silmnähtavaid probleeme, ainult meie niigi pealiskaudne lähedus kasuemaga hakkas nüüd veelgi rohkem mõranema. Juhtus, et mulle öeldi, et ära enne kella 9 õhtut koju tule, mulle, kes ma olin 16! Päevade viisi lonkida linnas ringi... Loomulikult ei jäänud ma märkamatuks jultunutele tüüpidele, aga mida mina, süütu, oskasin karta? Loomulikult nägin ma neis häid mehi, kes hoolivad minust... Loomulikult pärast seda ei saanud ma sellest rääkida ühelegi hingele, pealegi veel kasuemale, kelle käest saaksin ainult riielda...

Kodu, nagu kohta, mis oleks igas mõttes turvaline – seda ei olnud, inimest, kellele toetuda, armastavat ema... Kasuema hakkas vist seda tajuma aina teravamalt alles siis, kui lahkusin kodunt 16-aastasena – ei otsinud enam mina sinna teed, ei pakkunud temagi enam võimalust tulla tagasi.
Nii ma jäin elama koos 42-aastase äsja vabanenud vangiga, tema pahede ja isekuse võrku. Kuigi mina süütu tütarlapsena otsisin omale kodu, inimest, kes veidigi hoolib, pidin ma maksma selle eest liiga kõrget hinda... Too mees veetis hulk aastaid vanglamüüride vahel ning püüdis hilinenud rongi peale saada, saada lapsi, korraliku elu. Ja mu kasuema käis minuga alla kirjutamas avaldust, et ta on nõus, et ma abielluks tolle tüübiga, kuigi ma ei olnud veel 18. Aga tolle mehe isekad tahtmised kandsid vilja – ma ootasin oma esimest tütart. Üleöö sai minust abikaasa, pereema, täiskasvanu oma kõigi kohustustega – kuigi sisemiselt olin veel alles laps. Ma ei ütle, et olin kole saamatu ema ning abikaasa – püüdsin olla mõlemad nii palju, kui tajusin oma rolli. Aga armastust tolle mehe vastu ei tundnud ma iialgi – rajas ju ta oma õnne minu elu jalge alla tallates. Hiljem ta hooples sellega, et päästis mind kasuema küüsist. Kas mul oli üldse mingit muud valikut? Kas olin üldse eluks ettevalmistatud?

Meile sündisid veel kaks tüdrukut. Leppisin oma saatusega, eluga ilma armastuseta. Püüdsin täita oma rolli ema ja abikaasana veelgi hoolsamini – ma ju tahtsin oma lastele head, sooja kodu. Elasime kahetoalises korteris, küllaltki avaras ja toredas, juba pisut kitsaks jäi ta meile. Sain edukalt lõpetatud kesk-eriharidust tehnikumis, tahtsin õpinguid jätkata – kuid abikaasa leidis alati põhjuse, et ma oleksin hõivatud koduste töödega, perega. Eks kolme lapse eest hoolitsemine, kodu korrashoid oligi mu põhiline tegevus, kuid ma andsin endale aru, et ilma tugeva hariduseta ei jõua kuigi kaugele. Mu abikaasal jätkus sihikindlust ennast üles töötada – vanglast vabanedes ajas ta läbi kojamehena, pärast läbis mitmeid kursusi, töötas katlakütjana, siin ja seal transporttöölisena. Pärast õpis autokoolis ning seejärel trammijuhiks. Ütleme nii, et peamiseks ajendiks oli temal ikka tema suur ego - tema suudab, tema näitab kõigile! Ta on kah midagi väärt! Minul oli tegemist laste ilmale toomisega, ei mina tema hingest veel nii hästi aru saanud, mis taotlused tal olid
.
Asjad hakkasid kiiva kiskuma meie kolmanda tütre sünni eel – meie suhted abielus olid väga korrast ära, käisime koguni abielukriisi nõustamisel, tahtsin olla mõistetud, et keegi mind ka kuuleks. Tundsin aina teravamalt, et mida aastad edasi, seda rohkem irdun eemale – eelkõige kui abikaasast. Ma ei armastanud teda, jah, ta jätkas ikka samas vaimus – tuli, nägi, võttis. Hoidusin eemale, kuulsin süüdistusi, inetusi. Vaikisin ja alistusin. Püüdsin olla hea ema oma lastele, hoida kodu korras. Muid sidemeid mul ei olnudki – meie kodu oli suletud mu sõbrannadele, meil ei olnud ühiseid tuttavaid, meid ei kutsutud külla, me ei käinud väljas – kuigi ma oleksin väga seda kõike tahtnud! Püüdsin sobitada tutvusi teiste lapsevanematega, kuid abikaasa laskis mul haruharva veeta mõni tund sõbrannaga. Mäletan, kui otsustasin sõita väikesele 3-päevasele puhkusele Lätti koos lastega, ta ei tahtnud mingil juhul kaasa sõita, kuid veel samal päeval pani imeks, mida mind sinna Lätti tõmbab ja millal ma tagasi tulen?
Loomulikult hakkasid silma tema soovimatus veeta oma perega aega ning minu ilmne aheldamine koduseinte vahele. Aina tihemini hakkas temagi õhtuid veetma tuttavate juures, ikka viinapudel kõrval. Aina sagedasemaks nähtuseks oli tema purjus nägu, mingid pretensioonid minu suhtes, süüdistused, et ma ei armasta teda, kuigi tal pole häda midagi jne. Samas hakkas ta harrastama lotomängu – ei läinud kaua, kui ta mängis maha oma kuupalgast 10-15%, arvestamata tema võlgu ja viinakulusid. Mu noorem tütar sai 2-aastaseks, kui pidin minema osakoormusega tööle – lihtsalt selle tõttu, et lastel oleks igapäevane piim ning minul ihukatet. Lõpuks urises mees juba ise, et mingu ma tööle ja kandku pere eest hoolt, see on mu kohus. Tema aga jätkas samas vaimus joomist ja lotomängu, arvestamata tema hilisõhtuseid kojutulekuid, sõimamisi, pealesunnitud seksi, korrast ära perekliimat, laste käitumishäirete mitte tähelepanemine.

Ei läinud kaua, kui nii suure vaevaga ülesehitatud (näiline) kodu muutus minu jaoks päris põrguks. Mäletan, kord istusin ostukeskuses pingi peal ja ma ei tahtnud enam tagasi minna. Läksin ostma oma lapsele mähkmeid, aga enam ei suutnud ega tahtnud tagasi minna. Siis ütlesin mehele, et ma ei suuda enam nii jätkata – kriisinõustamisest kriisinõustamiseni.

Alles siis läks põrgu lahti, kuid taevas teab, et laste huvides ma tahtsin perekonda koos hoida. Kasvasin ju mina isegi ilma perekonnata, küllap ma tahtsin säästa oma lapsi nii palju kui võimalik! Aga mu närvikava enam ei pidanud vastu – juhtus nii, et ei suutnud oma nutuhoogu tagasi hoida, vaevlesin unetuse ja ärevuse käes, olin iga kord muserdatud peale pealesunnitud vahekorda. Ja kui mu laste isa ütles mulle, et tema ei liigu siit korterist mitte ühtegi sammu ning mingu hoopiski mina, kui ei ole millegagi rahul... ma läksin. See ei olnud kerge samm, sest abikaasa kuulutas mulle sõja. Veel mitmed aastad kulusid selleks, et lahutada abielu (ta ei andnud mulle lahutust, tõi ettekäändeks koguni mu hullumeelsust).

Ja kõige koledam tahk selles loos on tõik, et mu lastel ei ole enam kodu. Jah, aastast 2009 olen teinud kõik endast oleneva, et laste kodu ei oleks see räämas, korrast ära kodu, kus elab nende alkoholikust isa. Jah, minul ei ole kuhugi minna, sest mul endal ei ole oma perekonda, olen lastekodulaps, mind ei ole kellelegi vaja. Jah, mu lapsed elavad juba mitu aastat Maarjamäe lastekodus (Pirita-Kose, Kase tänav 64, Tallinn), sest linnaametnikud ei ole meie perele pakkunud midagi asemele. Ei võinud ju meie enam taluda joomahoogusid ega sellega kaasnevaid viletsusi lõpmatuseni! Jah, elan isegi maa ja taeva vahel – kord ühes sotsiaalmajas, kord teises, lapsed aga linna teises otsas. Jah, ei ole meil mingit kodutunnet, sest meie ei ela isegi ühise katuse all. Minu endise abikaasa riiukad on ära röövinud tema enda lastelt kodu, turvalist ja kindlat paika. Jah, linnavõimud ei suutnud minu lapsi aidata ei uue koduga munitsipaalkorteri näol ega elatise väljamõistmisega nende isalt. Jah, me oleme omaenda kodumaal kodutud, kodutundeta. Jah, mulle anti mõista, et pean ise omi asju korraldama, kas või hambad ristis – kõik need tobedad vastused linnaametnikelt juba mitme aasta vältel! Ja nüüd olen kolinud väga suure vastumeelsusega uude sotsiaalmajja – kõledasse Lasnamäe paneelmajja, ühetoalisse korterisse, mis vajab ka remonti, kus pole mööblitki sees, vana tolmunud laevalgustiga. Kirjade järgi mul on olemas kodu, aga milline see kodu on? Kas uus remont ja teised kardinad loovad olulisema – kodutunde? Muidugi mitte. Nagu mu lastel ei ole kodutunnet, kuigi elavad nad just kui korralikes tingimustes asenduskodus, Tallinna eestkostel.

Ma oleksin tahtnud kustutada oma elust need viimased viis aastat, kui meil pole normaalset kodu ega kodutunnet, aga selline meie elu nüüd on. Tallinn, meie sünnilinn - miks meil pole siin linnas kohta, kus elada ühe katuse all? Miks mu lapsed peavad üles kasvama lastekodus? Miks ametnikud on nii lühinägelikud? Kelle armule või mõistvale südamele võime me siin elus veel loota? Miks ma pean vägisi tagasi hoidma mõtteid enesetapust – mille nimel veel elada, milleks elada? Peita oma laste fotosid sahtlipõhja, et mitte ahastusest hulluks minna?

Lugesin värskest Rohelisest Pealinnast
Lastehaigla Vaimse Tervise Keskusest. Hakkavad valusalt silma murelikud üleskutsed meedias mis puutub laste ja noorte psüühikahäiretesse või nende häirete ennetamisse. Kild siit kild sealt
Mariannega (Minu unistuste päeva eestvedaja) tutvusin sellel talvel.
Unistuste Puu tegijatega Kalamaja Päevadel.
Südamete Soojus, Serve The City jmt ühingud...
Dharma, Igale lapsele kodu, Kodutunne (saade) jmt. FB ja uudislistist saan nö jooksvat infot.

Aga tegelikult ei ole suutnud või ei pidanud vajalikuks sekkuda (aidata) meid neist keegi. Kummaline, et mu kolm last on elamas juba mitu head aastat lastekodus (Kase 64, Tallinn) linna eestkoste all ja sellega abi piirdub. Ja mina olen pendeldamas ahastuse ja süveneva alkoholismi vahel. Kus on siin tõde ja õigus?

P.S. Teie ehk ei tegele otseselt lastega. Aga kas ka teile ei lähe korda mu laste tulevik? Või võõras mure on võõras mure? Oleks mul ükskõik ei oleks ma öösiti üleval ega kirjutaks selliseid kirju. Ma otsin abi. Palun aidake meie perekond ummikust välja.

Lisainfoks nii palju, et elasime viimati ühe perena munitsipaalkorteris, laste isa nimel oli nn üürileping. Linnaametnikud ei ole suutnud lahendada korteriküsimust, mulle pakuti võimalust üürida sotskorterit, enne seda olin mitmed aastad pendeldamas erinevate varjupaikade vahel. Minu korduvatele avaldustele vastati "milleks teil on vaja munitsipaalkorterit, kui kõik on niigi hästi korraldatud?" (loe: lapsed lastekodus, minul sotskorter).

Laste isalt loomulikult ei ole me sentigi saanud vaatamata algatatud elatise väljamõistmisele.

Olen korduvalt palunud Kesklinna Valitsuse Lastekaitse ametnikelt mingitki abi... või vähemalt tugiisikut mulle. Ainuke nõu oli soovitused minna psühhiaatri vastuvõtule, et ennetada joomist või depressiivsust.
Lastekaitse spetsialist kes tegeleb minu perega on Katrin Rannaste.

*****

Selline lugeja kiri. Otsad jäävad lahtiseks, sest algamas on aasta 2017, kirjeldatud sündmused ise aga 2010-2014. Jõulude eel tahaks muidugi uskuda, et sündis ime ja ... Äärmiselt ebaõiglane kui lapsed peavad avastama maailma oma vanemateta, olgu see lahusolek põhjendatud või põhjendamatu. Nendel jõulupühadel on Eestis umbes 8000 last, kes kuuluvad vanemliku hoolitsuseta ja abivajavate laste kategooriasse. Häid pühi neile kõigile.

14 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ei oska muud öelda,kui et üdini tüüpiline...Kahju on mul eelkõige s i n u s t ,Hundu...Nõrkasid, samas iseteadlikke(eelnev käitumine teismelisena)on terve maailm täis ja keegi ei jaksa neid niiviisi aidata nagu nemad seda tahavad. Mis legendiloom see'nd oligi,kes kihutas ringiratast ja üritas oma saba näksida?...

Anonüümne ütles ...

Minu jõulusoov on, et teadlased leiutaksid lihtsa, odava, tõhusa ja kõrvalmõjudeta ravimi alkoholismi vastu.
Aga lugejakirja autorile tahaks öelda, et asjad ei muutu nii kaua, kui sa paned vastutusele kellelegi teisele: oma kasuemale, eksmehele, linnaosavalitsusele ja lastekaitseametnikule. Asjad muutuvad siis, kui sa saad aru, et sa ise vastutad enda elu eest, ja ka oma laste eest. Kui sa lähed anonüümsete alkohoolikute gruppi ja kirikusse, hakkad kaineks, lähed tööle, kogud raha, üürid korteri (see ei pea üldse Tallinnas asuma) ja tõestad, et suudad oma lastele turvalist kainet kodu pakkuda.

Anonüümne ütles ...

Selle ravimi nimi on: "Ära tarvita enam mittekunagi alkoholi, ega uimasteid.". Nii lihtne ja tõhus see ongi :)

mustkaaren ütles ...

Eks ole ka igasugu hirmsaid asju nähtud ja omal nahal kogetud...
Julgus ise vastutada ja otsustada, millest Anonyymne kommija targasti rääkis, on võti. Ka seda õppisin omal nahal kogema. Millise võimu enda yle annab see teadmine, et ise teen, ise vastutan, ise õpin, ja - ise võtan õnnestunud valikute eest tasu.
Joomisse uppumine ja sellega kaasnev on kahjuks keskealise inimese lõppjaam, kui ta selle tee valinud on. Ma ei tea yhtegi erandit. Kui joodik ise ennast aidata ei taha, siis keegi teine tema eest seda teha ei saa.

Tilda ütles ...

See "peab ise" ja "ei tilkagi enam" jutt on õige, muidugi, aga siinkohal täiesti kohatu ja kasutu. Tõenäoliselt on see lugu jäämäe veepealne osa või osad (nt jääb loost selgusetuks, miks ema, kes on piisavalt tark, et kirjutada sedavõrd pikk tekst sedavõrd korrektselt, tööle pole läinud ja nt korterit üürinud - nagu tuhanded teised emad, raske muidugi, aga enamasti võimalik), tõenäoliselt on see inimene juba ammu sellises seisus (on selle põhjuseks siis mõni sõltuvus või depressioon või mõlemad kokku), et temast endast enese (ja sealt edasi oma laste) abistajat ei ole. Mis siis viga oleks, kui iga sõltlane suudaks sõltuvusest vabaneda hetkel, mil otsustab, et tahab. Nii sõltuvushaiguste kui depressiooni puhul on inimesel vaja tugevat kätt, mis õigesse kohta (raviasutusse enne kõike, hiljem tööturule, jne) juhataks ja hiljem veel pikka aega toekat õlga, mille peale toetuda. Kui perekonda ja sõpru ei ole, jääb tugiisik ja selles on kirjutanud naisel õigus - see süsteem on meil äärmisel nõrk. Millest on kahju. Ja lastest on kahju. Ja kirjutajast. Ja ahju kõik lapsi jahtivad kiimased vanamehed.

Hundile head vana-aasta lõppu.

Anonüümne ütles ...

Anonüümsed alkohoolikud/
Naiste tugigrupp

mustkaaren ütles ...

Meil pole kombeks, et naine on nõrk. Otse vastupidi, ta peab vastutama nii oma laste kui vanemate eest ja olema 24/7 teguvõimas, sest pereliikmetel on ju niigi raske ja neid on vaja aidata. Õigustest on tal õigus soovi korral salaja nutta.

Hundi ulg ütles ...

Raske on mitte nõustuda selle naise rolliga. Ajad on sedavõrd muutunud, et kunagised soorollid ammu enam ei kehti, kuid ühiskonna enamus leiab siiani, et isa vastutus laste ees oleks kuidagimoodi nagu väiksem kui ema oma.

Tilda, Sinu arvamusele kirjutan kahe käega alla.

Kaamos ütles ...

Kümnes aasta hakkas jooksma....
Blogi sünnipäev.
Jaksu ja tahtmist selles kummalises keerulises maailmas!
Tervist kõige enam, seda kindlasti...

Mari ütles ...

Ma muidugi kirjutan täiesti valesse kohta, kuid soovin sulle ... Ma ei teagi mida. Ole just selline nagu sa oled, mõtle just sellised mõtteid nagu sa mõtled ja avalda ilma kõhklemata neid mõtteid, sest need on kuidagi niiiii õiged. Jõudu ja tervist! Kuigi ma pole just suurem asi ulguja ma proovin siiski :)

Hundi ulg ütles ...

Kaamos ja Mari. Teie sõnad on mulle olulised. Tõepoolest olin vahepeal arvamusel, et olen jäänud ajale jalgu oma juttude ja teemadega. Pime talv ja üksi olemine aitasid endas selgusele jõuda ja jõudumööda jätkan selle ajaveebi pidamist. Kunagi ju sai sellepärast alustatud.

Emmeliina ütles ...

Head uut kirjutamisaastat!
Olen tuuleveskitega võitlustes alla jäänud. Sageli tundub, et inimeste mured pole praeguses ühiskonna mudelis populaarsed (kui igasugu annetuste korjamised jõulu ajal välja arvata)
Üldisel blogimaal domineerivad noored ja edukad emmed, sageli nende arvates saamatud issid ja kaunilt kaardistatud peremaastikud. Vanad, oma elutarkusega, pole teretulnud.
Mine tea, võib olla ajad muutuvad.

Tervist ja rahu. Ole hoitud.

mustkaaren ütles ...

Kui plogi võetakse oma isikliku ajalehena, mis peab lugejaid ja klikke pyydma, siis sellele vastavalt ka oma kirjatykid vormitakse. Mul endal on vist kymmekond stammlugejat, aga plogi eesmärgiks on hoopis elu jooksul kaugele kolinud või hobide kaudu tekkinud uute sõpradega suhtlemine muidu yksildases elukohas.
Muidugi, noorus ja ilu on väga moes ja selle peal õitseb mitu rammusat äriharu. Aga ykskord puutub igayks kokku lähedase, sõbra, tuttava, ja paratamatult ka iseenda haiguste, vanaduse, õnnetuste, hädade ja surmaga. Ja annaks nyyd jumal arukust olukorraga toime tulla, mitte hakata noortemaailmast välja kukkununa kõike ja kõiki sõgedalt vihkama ja seda kaaskodanike peale pritsima. Mõistmist ja leplikkust pole ju kõigile jagatud.

notsu ütles ...

Su blogi on oma teemadega just eriline ja oluline. Head uut aastat!