Mõnda aega tagasi arutleti elavalt Padjaklubi Laura ajaveebi kohta. Seda, kas oli ikka tunnustust, auhinda väärt või mitte. Vana teema juba, kuid üks asi jäigi mulle arusaamatuks. Et mida siis ikkagi hääletati, kas parimat blogijat või ajaveebi ennast? Ma võiksin nüüd tähtsalt rõhutada oma vaimseid väärtusi ja küsida, kes see Laura veel on? Aga ma ei tee seda, sest olen sellest seriaalist ikkagi kuulnud, kuigi vaatama pole seni veel jõudnud.
Täna aga avastasin, et meie sõbralikku eesti blogijate perre on lisandunud uus tegija, kodanik Sekspood, kes kirjutab loodetavasti "harivalt ja haaravalt" täiskasvanute mänguasjadest. Värisege laurad ja mallukad! Blogija Sekspood näol, kes kirjutab vägagi elulistel teemadel, olete ilmselt järgmiseks aastaks saanud endale arvestava konkurendi.
Mõnele võib jääda mulje, et ma nüüd hirmsasti imestan ja punastan. Kaugel sellest. Võin jutustada frivoolseid lugusid ajast kui mingeid erootikapoode polnud ja kusagilt ei hüpanud sulle näkku Vonneguti loomingust tuntud pärani piiber. Minu punastamised jäid noormehe ikka kui preservatiive müüdi ainult apteegis. Seisad seal mammide keskel pika järjekorra ära ja siis poolsosistades esitad oma soovi. Apteekritädi (jumal hoidku kui see veel noor naisterahvas sattus olema) küsib seepeale üle kogu pisikese ruumi kõva ja selge häälega: millist suurust vaja on? Ma teadsin küll, et ta seda pärib. Aga ikkagi, sure või koha peal ära. Justnimelt punastades küsid siis meheliku eneseväärikuse säilitamiseks kõige suuremat, kuigi ..., sest juba on sinu poole pöördunud uudishimulikud pilgud. Aga ega sellega see veel piirdunud. Järgmine küsimus, sama valjult: palju vaja on? Mulle tundus tollal, et kogu järjekord jäi hiirvaikseks, oodates pingsalt minu vastust ...
Postitused
9 kommentaari:
Näidis aastast 49 - ilmselt kitsesoolikast:D Aga jah, tuleb tuttav ette, Draamateatri vastas apteek ja puha...
September 1955, Lendav Konn...
Pidasin GOST-i silmas, anonüümne.
Preskude jahtimisest lihtsamaks ja enesestmõistetavamaks peeti naiste abordilkäimist.
Ja mõelda, et täna jagatakse spetsiaalkampaaniate raames lastele kondoome koolides tasuta (mis igati normaalne ja hea). Tollal tundsin ennast igatahes perverdina ... Olid ju enamik neist apteegi järjekorras seisnud mammidest kasvanud ja mõned neist ka elanud mõistega "abielukohusus" :)
Minu kommentaar ei puuduta seda konkreetset postitust, aga jätan siiski selle uusima juurde, et kergelt leida oleks.
Ma ei ole suur blogilugeja ja seetõttu võrdlusmaterjali napib, kuid Teie blogi olen kuidagi hiljuti üles leidnud ja huviga lugenud. Hästi kirjutatud. Enamuses.
Paar mõtet on siiski vastukarva käinud. Esiteks mõte nõukogude-aegsest homoseksuaalsuse sallivusest. Ei ole ei homoseksuaal (mitte, et sel tähendust oleks) ja ka nõukogude ajal pole pikalt elanud (natuke üle paarikümne, sel ehk suurem mõju), aga kindlalt võin väita, et see lause on kindlasti vale. Omast vaatenurgast muidugi. Mäletan üle paarikümne aasta tagusest ajast (endise ENSV peaprokurör) Tõnismaa loenguid, kus ta praktilisi näiteid jagas. Rääkis igat masti lugusid - mõrvadest ja röövidest ja suurtest sulleritest. Ja ka homoseksuaalide kohtuasjadest. Mitte kordagi, ma ütlen veelkord - mitte kordagi, ei kuulnud ma käsitlust, et pederastia tähendaks mingitmoodi vägivaldset või tahtevastast suguakti. Pederast oli ikka selleaegne nimi homoseksuaali kohta. Ja neid aeti taga, paljastati ning karistati. Ja karistati ka (naabrite pealekaebamisel) ka pederastidest rahumeelseid paare. Kas see on tõde? Kindlasti mitte täielik, aga kindlasti oli see kohtupraktika ja näitab kuidas seadust tõlgendati.
Miks ma seda räägin? Aga ikka sellepärast, et tihtipeale rikuvad need tõrvatilgad selle meepüti ära. Kui Te minu jaoks taolises asjas eksite ja kipute nõukogude reaalsust oma meele järgi ilustama siis ronib kahtluseuss sisse - kus veel vead on? Ehk teisisõnu - kui inimene ise ronib oma ebakompetentsuse tasandile siis ei saa ju võimalik olla, et ainult ühes kohas.
Mis mu kommentaarist kasu on? Aga ei mitte midagi. Keegi peab blogi, keegi kirjutab anonüümselt kommentaare.
Ja veel - riivas see jutt kaitseväe rakettide laskmise kohta. Et kallis. Ja prioriteedid (valed?). Ja võrdlus valla(?) hariduseelarvega. See on küll nüüd tühi jutt. Kuigi moodne öelda, et mis see lahendus on (enamasti polegi mingit lahendust), siis see jäi küll arusaamatuks. Mida käsite teha? Osta odavamaid relvi? Osta kalleid, aga mitte lasta? Osta ja lasta, aga rahvale hinna osas valetada? Ühesõnaga - tarbetu ja tühi jutt.
Aga üldjoontes mulle Teie jutud meeldivad ning loen edaspidigi hea meelega.
Tänan kommentaari eest.
Siin ajaveebis tegelen palju mäluga. Mineviku mälestuste tõlgendamine on subjektiivne. Ma ei pretendeerigi olema ilmtingimata faktoloogiliselt täpne, sest ka minu mälu on valikuline ja fragmenteeritud. Küll aga on kahetsusväärne, et saame erinevalt aru nõukogude aja ilustamisest just homoteema valguses. Kindlasti oleks võinud Heino Tõnismägilt pärida, kuidas süüdistust nendes asjades kokku pandi. Ja mõnelt teiselt küsida seda, kuidas mitmed tuntud ja muidu lihtsad inimesed olid oma seksuaalse sättumuse tõttu kergesti manipuleeritavad. Alati võis leida sobiva inimese, kes oli valmis kohtus tunnistama, et süüdistatavaga toimus intiimne lähedus justnimelt pederastia vormis, selliselt nagu seda käsitles Eesti NSV Kriminaalkoodeksi kommenteeritud väljaanne. Ma ei näe, et ma sellega eriti nõukogude aega ilustaks.
Ma kirjutan asjadest, mis mind puudutavad või huvitavad. Kindlasti olen korduvalt roninud sellega ebakompetentsuse tasandile. Alternatiiv oleks üldse mitte kirjutada. Olen korduvalt kaalunud ka seda võimalust.
Rakettide laskmisest kirjutades teadsin, et see riivab mõne inimese patriootlikke tundeid. Nõustun sellega, et see oli tarbetu ja tühi jutt. Samaväärne nagu jutt meie kaitsevõimest ja muust säärasest. Aga minul endal hakkas oma mõtte väljendamise järel kergem.
Ei saa jällegi kommenteerimata jätta. Ikka alustades sellest pederastiast. Ma ei tea, millisele ENSV kriminaalkoodeksi kommenteeritud väljaandele Te viitate, aga ühel teisel netileheküljel on saadav taoline koopia https://antinokuloog.wordpress.com/2012/07/19/pederastiaparagrahv-eesti-vabariigi-kriminaalkoodeksis/
Minu arust lükkab see selgelt ümber Teie esialgse väite ja seetõttu ka sellele järgneva arutluskäigu näivast nõukogudeaja sallivusest.
Kuid ma tuletan meelde, et ma ei võitle niivõrd mingi faktilise õiguse eest vaid ikka viitan inimesele loomuomasele tungile arvata, et teadmised ühel alal aitavad tal vältida ebakompetentsus teisel.
Ja mis selle kõige mõte? Nagu ennegi öelnud - ega pole. Igal inimesel peab lihtsalt kuulsuse momendil (selleks kõlbab ka - vaat kui hästi kirjutasin) ori seljataga kõrva sosistama.
Võib muidugi ka kirjutamata jätta, kuid ma ei usu, et see meid kõiki oluliselt rikkamaks teeks. Kes teeb, see eksib.
Rakettide juttu ei rääkinud ma patriootlikusest. Kaugel sellest. Mõistetamatuks jäi lihtsalt see tarbetu torge. Ma ju küsisin täpsustavaid küsimusi, et mis siis silma riivas? Ma saan aru, et küsimus on hoopis meie (olematust? Saavutamatust? Tarbetust?) kaitsevõimes? Aga nii tasub siis ka kirjutada, mitte peita omi seisukohti tarbetute targutamiste taha.
Sama rumal ja naljakas on kirjutada (alles ajalehes nägin), et kallin jalgpalluri üleminekutasu eest peab keskmine prantslane töötama üle 8600 aasta. Mis sest nüüd targemaks saab? Kas jalgpall on süüdi, et nii populaarne on (ehk tänapäeva keeles - palju raha liigub)? Paneks hinna ülempiiri? Ühesõnaga - tarbetu vaht.
Nagu ka minu kommentaar, sestap lõpetan.
Ei, tegelikult on Sinu kommentaarid huvitavad. Nagu indikaator, et millal ja millega olen kellegi meelest puusse pannud. Sest äkki olengi? On võimatu, et teaksin ja valdaksin kõiki teemasid. Küll aga ei välista see seda, et avaldan arvamust. Kasvõi selles, kuidas mina millestki aru olen saanud. Kui keegi saab teistmoodi aru või valdab teemat paremini, siis tekib diskussioon.
Mul puudub võimalus skaneerida seda kommenteeritud väljaannet. Küll aga lisaksin ka omalt poolt lingi. Arvan, õigemini seda blogi lugedes oletan, et sealsel kirjutajal on antud asjasse isiklikum suhe ja seega tema arvamus pisut kompetentsem:
http://ancientboy.blogspot.com.ee/2009/03/homoseksuaalsusest-eesti-nsv-s.html
Mulle on üleüldse loomuomane rääkida või kirjutada kujundlikult, targutades. Ju on see minus sügavalt juurdunud nõukogude pärand. See ridade vahelt lugemine ja tihti otseteksti vältimine.
Igatahes on Sinu kommentaarid alati teretulnud.
Postita kommentaar