teisipäev, 8. november 2016

Anatoli Garšnek

Eks kõigil koguneb sahtlipõhja, riiulisse või kingakarpi mingeid fotosid, dokumente, kirjasid, meile mingil hetkel olulisi pisiesemeid. Enamik meist teevad aeg-ajalt inventuuri ja see praht lendab prügikasti. Muidugi on ka selliseid, kes ei raatsi midagi ära visata. Seda tüüpi eakamad inimesed leiavad, et küll järeltulijad "lõpliku koristamise" käigus ise vaatavad, mida säilitada, mida mitte. Ning tavaliselt enamik lahkunud inimesele olulistest asjadest visataksegi ära. Nutikamad aga viivad pisut kobedamad, kollektsionääridele võimalikku huvi pakkuvad asjad hoopis vanakraami kaupmehele. Endale tarbetud, aga äkki mõnele huvipakkuv - mõne kopika ikka saab.

Juba pikemat aega müüb Eestis paiknev müüja internetis, piirideülesel rahvaoksjonil üht dokumentide komplekti, küsides selle eest 245 USD.


Helilooja Anatoli Garšneki looming ei kuulu minu eelistuste ringi. Setumaa poisina on tema helitööd saanud tugevat mõjutust kodukandi rahvamuusikast. Muusikakauge inimesena tunduvad tema teosed minu jaoks aga pisut liialt konstrueeritud, tehniliselt küll laitmatud, kuid harmooniliselt veidi puised. Ometi teda ikka mõnikord mängitakse ning samuti on teda ka aegade jooksul salvestatud.


Küll aga mõjutas Anatoli Garšnek üle neljakümne aasta Konservatooriumi õppejõuna kogu eesti muusikakultuuri. Tema kompositsiooniõpilasteks on olnud Raimond Lätte, Anti Marguste, Hans Hindpere, Rene Eespere jt. Müügil olevad dokumendid on otsene meenutus tema pedagoogitööst - kunstiteaduste kandidaadi diplom (Moskva konservatooriumis kaitstud dissertatsioon oli Setu rahvalauludest), dotsendi tunnistus ning professori kraadi omistamise tunnistus.

 Anatoli Garšnek
17.11.1918-24.10.1998
Foto: Kalju Suur

Ma ise olen koguja tüüpi inimene. Näiteks kusagil sahtlis vedeleb minu NSVL pass eelmise sajandi seismekümnendatest aastatest, selline vanemat sorti, hallikas-pruunikate kaantega. Arvan, et ega neid niiväga säilinud pole - passivahetamisel korjati vanad passid käest ja kuulusid hävitamisele. Päris põnev oleks teada, mida mu lapsed sellega pärast X päeva ette võtavad. Tarbetu asjana oleks loogiline, et pliidi alla. Äkki on mõni laps arukam ja viib selle hoopis vanavara kaupmehele. Või võetakse ja pannakse tallele kuhugi kingakarpi, OMA tarbetute asjade hulka.

8 kommentaari:

Nell ütles ...

Kusjuures kõik need ajaloolised dokumendid ja rariteetsed paberid ei jää alati vaid "tähtsate asjade" karpi tulevaste põlvede inventuure ootama. Olen näinud päris paljusid noori neid dokumente oma kodus eksponeerimas. Näiteks vanaema emadusmedal ja sellega kaasnev tunnistus klaasi all raamis või mingi parima lüpsja tunnistus raamituna söögitoa seinal. Kõik need dokumendid muidugi pole eksponeerimisväärtusega aga oma suguvõsa ajalugu võiks ju raamida küll.

Alli Kass ütles ...

Maailm on väike ja Eesti veel väiksem. Minu mehe rada on kulgenud risti, kõrvuti ja koos Anatoli pojaga, minu ema oma tema pojanaisega. Iga kord kui ma kuulen nime Garšnek tuleb mulle meelde lapsena kuuldud lugu, kuidas tema pojapoja pruut pesumasinas tosse ja aluspesu koos pesi ka mida ämm selle kohta ütles :)

Minu emal on alles tema omaaegne nõukogude armeepilet (naisterahva oma!) ja minul valimissedel viimastelt EV valimistelt, kus ainult paberil hääletada sai. Pekki, seal ei olnud kedagi valida ja nii ma panin tühja sedeli kasti asemel taskusse. Teadmisega, et 30 aasta pärast võivad väärtust omada täiesti uskumatud asjad. Eriti predigi-, predemokraatia- ja prepostindustriaaleelsed.
Ma olin 4-aastane, kui vanaema Lenini kujutisega eeskujuliku (vmt?) auraha imetlesin. Täna pole enam ei vanaema ega alles ka seda auraha. Kahjulugu, väga kahjulugu.

Hundi ulg ütles ...

See mälestuste klaasi alla panemine on väga äge. Jäin mõtlema, et mul on enda vanematest säilunud mõndagi, mida raamida.

Kuigi Anatoli poeg, Igor on tänu oma muusikalisele tegevusele rohkem tuntud, siis minule assotseerub Garšneki nimi kõigepealt Anatoli vennaga - Jüri filmid ja tobe surm.

Kaur Virunurm ütles ...

Ma pesen tosse ja aluspükse masinas koos. Mida ta siis ütles???

Hundi ulg, rõõm sind taas kirjutamas näha.

Jan Garšnek ütles ...

Müügis olevad dokumendid on tõesti huvitavad!

Aga Anatoli pojapojana (ilmselt mitte see, kelle pruut tosse ja alukaid pesi) tahtsin täpsustada kommentaari Jüri ja Anatoli suguluse osas - tegu ei olnud vendadega ega isegi mitte lähisugulastega.

Hundi ulg ütles ...

Tänan, Jan, täpsustuse eest. Siin ajaveebis tegelen palju mäluga, eelkõige iseenda omaga. Üha ilmsemaks saab, et minu vanuses hakkab mu peas tekkima juba pudru ja kapsad :).

Panin Sinu vanaisa Anatoli Garšneki ja Jüri Garšneki meelevaldselt sugulasteks juba aastakümneid tagasi ilmselt seepärast, et minu mäletamist mööda ka Jüri oli sündinud Ibroskas. Vähemalt mõnikord mainis ta oma Setumaa juuri.

Vabandan.

Jan Garšnek ütles ...

Jah, enamiku Garšnekite liin paistab jõudvat tagasi Irboskasse, aga neid liine on päris mitmeid. Omal ajal ei taibanud küsida (ja nüüd ei ole enam kelleltki küsida), kuidas need lõpuks sõlmuvad. Nii et sugulased olid kindlasti ka Anatoli ja Jüri, lihtsalt mitte n-ö ühest perest.

Anonüümne ütles ...

Mulle hirmsasti meeldib, et seotud inimesed ennast ära võivad tunda,vastavad ja puha.Nii nagu see juhtus ka erakordsete kirjadega,mida oled ammu avaldanud.
tallinlanna