Minu ajaveebi lugejad on mind kommentaaridega hellitanud. Jättes kõrvale staarblogijad, ollakse reeglina minusuguste tavakirjutajate puhul tagasisidega kitsid. Mina aga kurta ei saa ega tohi. Vaatasin, et kasvõi sellel aastal olen avaldanud pisut enam kui poolsada mõtet või juttu ning ainult neli neist on kommentaarideta. Kõik need arvamusavaldused on heatahtlikud, pisut mu nina upitavad, arutlevad või täpsustavad. Ma olen selle eest väga tänulik kõigile. See aitab mind mu üksinduses selles pimedas novembris edasi uue valguse poole rühkida.
Öeldu taustal tunnen ennast ebamugavalt selles, et olen ise kuidagi kaasa ujunud selle üldise vooluga ja üha harvem jätnud oma jälje kaasblogijate postitustele. Ma arvan, et mõnigi huvitav kirjutaja on loobunud nimelt seetõttu, et vastukaja pole või on see tagasihoidlik. Ma tunnen kõvasti puudust sellest, et pole mingit kokkuleppelist märki või sõna, mis tähendaks, et kirjutatu meeldib või läheb korda. Alati ei tahagi ju midagi kaasa rääkida või arvata, aga märku tahaks anda küll, et loetud kuidagi mind puudutab heas mõttes. Võiks kasutada seda mõne pisiettevõtte turundussõna, mis jäetud paljudesse ajaveebidessse: "Huvitav!", kuid see tundub tänu sellele nüüd võlts ja nadi. Ei teagi, mida teha ...
Kogu selle tänulikkuse juures kõigi selle blogi kommenteerijate suhtes, igaühe ees personaalselt ja siiralt, pean üles tunnistama, et mõned kommentaarid lähevad mulle eriti korda. Neid kommentaare väärtustab minu silmis ka see kui vastukaja saabub hilinemisega. Järelikult pole tegu "tavalugejaga", vaid inimestega, kes on spetsiaalselt otsinud ja leidnud.
Foto SIIT, soovitan klikata
Taolisi kommentaare pole siin blogis palju, kuid aeg ajalt siiski. Nad kõik on erilised ja mulle olulised. Kolm aastat tagasi kirjutasin ühe loo kirjaümbrikust. Õigemini rääkisin inimestest, kes selle ümbrikuga seotud ning sündmustest, mis muutis nende saatust. Mõned päevad tagasi ilmus tollele postitusele tagasiside. Kirjutas inimene, kelle jaoks selle loo tegelased olid tema vanavanaisa ja vanavanaema, tema vanaema ... Ma olen tihti mõtelnud, kas mul on õigus sobrada nendes vanades postkaartides, võõraste inimeste eludes? Kui ma olen kahelnud, siis olen sellised lood jätnud avaldamata. Nad on mul küll olemas, kuid las nad jäävad mu märkmetesse. Aga sellise tagasisideme puhul nagu Anonüümne mulle kirjutas, olen õnnelik. Keegi tark klassik on ütelnud, et inimene on olemas niikaua kuni teda mäletatakse. Seepärast ma neid asju kirjutan. Igaüks meist väärib lugu ja mäletamist.*
* Ma alles ise lugesin paar päeva tagasi oma ammu lahkunud vanaemast. Üks kogukond mäletab teda selles, et sõja ajal päästis ta juudi neiu koonduslaagrist. Kui keegi ei oleks sellest avalikult kirjutanud, poleks ma seda teadnud.
Postitused
15 kommentaari:
Mul on kommenteerimisega sarnane probleem. Iga kord, kui jätan kusagile kommentaari stiilis "hästi kirjutatud" või "huvitav", valmistan iseendale pettumuse. Et kuidas ma ei oska midagi rohkemat/asjalikumat öelda. Aga sageli tõesti ei oska, pole aega või on veel mingi kolmas põhjus. FB meeldimise nuppu on korralikult materdatud, aga teatud olukordades tunnen sellest puudust. Et saaks ka ilma pikema jututa teada anda, et loetu läks mulle kuidagi korda, olgugi et ma ise ei taha või ei oska sel teemal sõna võtta. Meeldimise nupu kuritarvitamine, millega kaasneb selle kiire devalveerumine, on muidugi omaette küsimus.
Wordpressis on laikimise nupp vist samuti olemas.
Muide Bloggeris annab nüüd panna juurde oma meele järel nupukesi meeldimiste või mittemeeldimiste kohta. Ma hea meelega klõpsaks nii mõnigi kord lihtsalt nuppu, et anda märku, kuidas loetu meeldis :) Ja eks see ole mingil määral tagasiside, kas keegi on üldse kirjutist lugenud. Võib ju külastajate arvu kokku arvutada, aga see jääb ju ainult tühipaljaks numbriks.
Paduvõõraste inimeste plogisid loen ma haruharva, sest ajaloolistel põhjustel on veebipäevik minu jaoks eluline suhtlemisvahend sõpradega. Niisama elustiiliplogid olmeliste tegevuste kirjeldustega ei lähe mulle korda, kyll aga põnevad ja soovitavalt tehnoloogilise olemisega hobilehed. Sinu oma loen hea meelega sellepärast, et nii teemad kui ka keel on yhekorraga nii asjalikud kui poeetilised ja alati harivad. Nii et pärast lugemist on tykk aega hea olla nii mingi uue tarkuse kui ilusa lugemiselamuse pärast. Aitähh.
Hundi ulg on alati viisakas ka, isegi poleemilistel teemadel. See kutsub uuesti lugema.
Vahest on tõesti nii, et tahaks lihtsalt "meeldib" vajutada, et mingit tagasisidet anda. Sest endal lihtsalt ei tule ühtegi head mõtet pähe, mida kommentaarina kirja panna.
Tere! Minul on alati suur rööm sinu blogi kylastada. Kirjutatud ilusas eesti keeles, väljendad ennast seliselt, et minusugune harimatu mats kirjutatust aru. Ja sinu sönadest hoovub möistmist, arusaamist, empaatiat... vöiksin pikalt jämä heietama aga lyhidalt tahaksin öelda, et ootsksin tihedamaid sönavötte!
Sa oled yks minu lemmikutest.
Vabandan kirjavigade pärast aga möte jääb samaks:-)
Ootan postitusi ja aeg-ajalt loen vanu üle.
Käin ka ikka siin kolamas ja lugemas. Võõraste inimeste blogides peab olema see midagi, mis sinna kutsub, siin on see igatahes olemas. Ja enamgi veel: on ilus hing, on sisu ja on kaunis ning kõlav emakeel ja seda kõike ma naudin.
Reti
Loomad ei jäta jälgi, eriti Hundi ulu peale :D
Loomus ja inimene ehk inimloomus on selline.
Jälgi peab märkama, kaudselt, jäljed lumel
või statistika blogspoti logides...
Varesed muidugi kraaksuvad kui sa kuskil liigud,
aga see sind ei huvita, sind ei huvitab SEE tagasiside.
SELLE tagasiside saamine on nagu välgutabamus inimesele.
Mina nii kiitev ei ole kui enamik siin kommenteerijaid. Kirjutad huvitavalt, aga üsna sageli lööb välja mingi kibedus või sarkasm selle üle, millest kirjutad. Lugemas käin, sest paraku on sisukaid blogisid vähe. Sinu oma on sisukas.
Tänan tagasiside eest. Teen järelduse, et paljudel on sama probleem, mida ise tihti tunnen blogisid lugedes. Meenub kunagine Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Aleksei Müürisepp, kes külastas esimest arvutuskeskust. Kohal olid ajakirjandus ja filmikaamerad. Saabus moment, kus riigitegelane pidanuks nüüd midagi tarka ütlema nähtu kohta. "Ah, et see asi töötab siis elektriga ..." oli teeneka parteitöötaja kommentaar. Näeh, tuligi vist sarkasm ära :)
Ei, Anonüümne, tegelikult tänan Sind tähelepaneku eest. Pagendusse tulles oli seda kibestumist ikka väga palju ja vist kordades enam. Pettumus luhtunud elukäigust, inimestest, kõigest. Aastad ainult iseendaga olles on pannud asju pisut teise pilguga vaatama. Aga kogetud valu ja äng on jätnud jälje. Inimeste seas olles peaksin seda püüdlikult varjama. Oma kirjutamisharrastusega kahekesi olles saan õnneks olla mina ise. Veelkord, tänud Sulle.
Vanusevahe ei loe, Põrgukiz, ega see pole kooselu :).
Enamus minu minevikujuttudest on üldinimlikud, kus tegelased toimetavad, muretsevad ja rõõmustavad, sünnivad ja surevad ajaloolises kontekstis. Kasvõi siin ajaveebis lugu Gudrunist, kes mulle endale on hingelähedane kogu konteksti vastuolulisuses.
Noo, mis liigne sarkasm. Ega see pole ajaleht, mis peab olema kõigile mõnus lugeda, eriti ostjatele :)
A mulle meeldib, kui rumalust nypeldatakse ja ylekohtu kott saab kaigast, nii et tolmab. Palun jätkata!
Postita kommentaar