teisipäev, 10. november 2015

Linkimata

Ma olen kindlasti kusagil juba kirja pannud, et olen anekdootide koha pealt häirivalt kehva mäluga. Meeleolu tõstmiseks kuulan või loen neid aga hea meelega. Viimasel ajal ongi tusatuju seepärast, et üleüldine väsimus hakkab üha rohkem võitu saama reipusest. Füüsilise hääbumisega saab lõpuks leppida kui paratamatusega - palju sa ikka oma ühe kopsupoolega vehid. Kuid sellele on lisandunud ka vaimne väsimus, kurnatus. Pole enam sellist püsivust ja kontsentratsiooni tõsisemate tekstide lugemiseks. Olen sisendanud iseendale, et kui lähen kergema vastupanu teed, näiteks hakkan seebikaid vaatama, siis on aeg panna mind vanadekodusse. Kuna aga aju nõuab antud ajahetkel üha tihedamalt puhkepause, siis luban endale rohkem meelelahutuslikke tekste ja veebilehekülgi.

Külastangi regulaarselt ühe vene poisi blogi. Suurema osa tema eakohastest postitustest täidavad pildid ilusatest noortest paljastest tüdrukutest. Ning mõistetavalt, nende samade fotode pärast ma ei pane oma blogisse ka selle lehe linki üles. Alasti naised on muidugi ka tore, kuid minu jaoks on olulisem seal muu sisu. Hea huumor tähelepanekuina ümbritsevast, anekdoodid, mis samutigi sündinud reaalsest elust. Lisaks lõbusat kraami videoklippidena ja illuststratsioonidena. Näide sealt lehelt minu vabas tõlkes:

"Ülevalt naabrinaine karjus täna jälle nii kõvasti ja kaua, et lõpuks ka mina koristasin oma toa ära ja õue minnes panin ennast soojemalt riidesse."

Või siis selline, järgmise kalendrikuu teemasse minev aastavahetuse videotervitus minevikust:



Igal inimesel on huumoritaju erinev. Minule igatahes mõjuvad selle poisi ajaveebis olevad naljad teraapiliselt. Mõneks ajaks unustan vingumise, olgu selleks põhjust või mitte.

7 kommentaari:

Alli Kass ütles ...

Mu ema on hea lugemusega ja laia silmaringiga. Tunneb kirjandusklassikat ja -nobeliste, kunsti, muusikat. Töötab raamatukoguhoidjana. Tal oli üks periood, mil õhtul kodus ainult odavaid pehmekaanelisi naistekaid luges. Sh Barbara Cartlandi, kelle raamatud üks kultuuriminister üldse avalikest raamatukogudest ära keelata tahtis. Ema ise vabandas, et peab tundma raamatuid, mida ta lugejad armastavad, aga minu meelest ta puhastas aju niimoodi päevasündmustest.

Ülikooli ajal, kui olin lisaks pidevale päevasele vaimsele pingutusele oma isikliku elu suutnud väga keeruliseks elada, vaatasin mina Baywatchi ning Lõuna-Ameerika seebikaid. Ilusad inimesed, selged karakterid (hea on hea ja paha on paha) ning õnnelikud lõpud. Puhas teraapia!

Anonüümne ütles ...

Aitäh selle video eest! :)

thela ütles ...

Ma läksin naistekatele ja muule kergemale kirjandusele üle juba kümme aastat tagasi ja alles nüüd olen hakanud tundma, et suudan ja tahan ka midagi sügavmõttelisemat lugeda.
Ära anna alla ja ära pane tiibu kokku, isegi kui need kannatavad ainult madalalt lennata. Üks kopsupool on parem kui mitte midagi, ausõna. Nooremaks ei lähe meist keegi.

Hundi ulg ütles ...

Ma lugesin Sinu juures, Thela, seda tiibade juttu. Tavaliselt kehitan ma selliste teooriate peale õlgu. Kuid konkreetselt selles asjas leidsin, et midagi vist tõepoolest on. Igatahes minu puhul ja minu haiguse tekkes on see paika pidanud.

Ene-Liis ütles ...

Tegelikult on hea teraapia ristsõnade lahendamine. Kui ikka terve numbri suudad ära lahendada, siis on mõistus vähemalt enda arvates normaalsel tasemel.Sellest on väga paljud aru saanud, sest miks muidu ristsõnu nii palju välja antakse. E-L.

kaaren ütles ...

Ma ei suuda ilukirjandust lugeda, ega talu filme, aga ilusad värvilised moblamängud nagu Angry Birds aitavad samamoodi õhtuti aju siluda, et päeval kogunenud kraam magamist ei segaks.
Kõrge lennu asemel madal on ka parem kui poris lebamine.

Hundi ulg ütles ...

Ristsõnu ma lahendan. Mitte kirglikult, s.t. pole hullu kui lahendamata jääb. Peaasi, et ei kasuta vastuste otsimiseks "abivahendeid" - mida tean, seda tean ja ülesanne on see aju riiulitelt üles otsida. Puhas mälutreening. Muidugi aeg tormab edasi. Mõnikord otsitavat seal ajus polegi. Vanasti oli näiteks enamus näitlejaid peas. Nüüd kohtan nimesid, kellest pole kuulnudki. Eks seegi näitab, et lendan üha madalamalt :)