Kohtusaalist ja eetikast

Ma päris täpselt ei tea, miks ma sellel fotograafia teemal olen toppama jäänud. Arvatavasti seepärast, et viimastel päevadel on Venemaa sotsiaalmeedia "vallutanud" üks prtreefotode seeria Eestist. Autorit ei tea, portreteeritava kohta olen lugenud meie ajakirjandusest. Inimest ennast ei tunne. Fototeosena meeldejääv töö. Selline jutustav ühelt poolt ja teisalt mingisse konteksti panduna emotsionaalselt hinnanguline. Kindlasti väärib nominatsiooni vähemalt aasta pressifoto tiitlile. Ma ei tea, kas autoril on antud sellele pildireale ka mingi pealkiri, näiteks "Prokurör" või "Prokurör Kati" või "Võistlev kohtumenetlus" või midagi muud.

Neid fotosid on veel mõningaid. Artistlikkust pildil kujutatul paistab jätkuvat, mistõttu piisava kannatlikuse juures jõuaks emotsionaalse tulemuseni kestahes pildiklõpsutaja. Hetkel selleks võimalust ajutiselt pole, sest suurprotsess, milles see noor neiu esineb riikliku süüdistajana kuulutati kinniseks.

Ja polekski nagu midagi lisada, kuid pisut ikka. Me kõik oleme internetist näinud massiliselt fotosid või vaadanud videoklippe, kus mõni inimene on tabatud sellisena nagu ta ennast ise näidata ehk ei tahaks. Antud fotodega on pro forma kõik korras. Kui kohtusaali lubatakse publikut ja ajakirjandust, kes mõnuga süüaluseid pildistab, siis teised protsessiosalised ei saa eeldada, et nemad objektiivi ette ei jää. Ametiga kaasnev häiriv seik. Nii peab ka prokurör Kati arvestama, et see pildiseeria saadab teda kas nüüd kogu elu, kuid professionaalse tegevuse jooksul kindlasti. Ning Venemaa sotsiaalmeedias ei olda kitsid üldistama nende fotode ja eelkõige neile lisatud kommentaaride kaudu kogu Eesti Vabariigi kohtusüsteemi. Seda teevad nad praegu ja need fotod saavad olema naabrite juures illustratiivseks materjaliks kindlasti ka tulevikus kui juttu tuleb eesti "fašistidest" või "NATO käsilastest". Pisut nukraks tegev. Ja Katist on ka pisut kahju. Aga äkki asjata? Prokuröridel eriti empaatiavõimet ei tohiks olla ja eeldatavalt ei vaja nad ka ise seepärast mingit lohutust.

Venelased väidavad, et need fotod on pärit Imre Arakase FB lehelt. Samasid fotosid saab vaadata ka ligi kolmetuhande liikmega FB grupis Kurjategijate Eesti Erakond. Ma ise ei pea nende fotode tiražeerimist oma ajaveebis eriti eetiliseks teoks. Aga kogu selle loo märksõna laiemas kontekstis ongi eetika. Eetika fotograafias, dokumentalistikas, elus üldse. Igaühel meist on selles asjas oma arusaam.