neljapäev, 12. november 2015

"Eemaldatud"

Kui keegi algataks sellise fotojahi, kus ise pildistama ei pea, vaid leidma etteantud teemale internetist fotosid, siis teoreetiliselt osaleksin. Praktiliselt aga vist mitte, sest mul puudub püsivus ja ammust ajast on vastumeelsus mistahes kohustuste vastu. Olgu need pealesunnitud või vabatahtlikult võetud. Aga siiski, osaleda võiksin, sest ma sirvin ikka väga palju fotole pühendatud veebilehti. Täna avastasin enda jaoks sellise alla kolmekümne aastase ameeriklasest fotograafi nagu Eric Pickersgill.

Ma hindan fotograafias ka ilupilte, vormimänge ja muud sellist kraami, kuid hingelähedasemad on kahtlemata need tööd, mis kannavad sõnumit või jutustavad loo. Pildid, millega saab suhestada. Suvel sõitsin oma tarest kaugele. Lähedaste kaasaegse häärberi mõõtu suvemajja kohtuma oma kõigi laste peredega. Mul ei ole nutitelefoni ega tahvlit ja ka vanema poja poolt kunagi mulle ostetud sülearvuti jätsin koju. Ning kuna ma juba aastaid pole pereringis sedasi istunud, siis märkasin just seda, millest räägib üks Eric Pickersgilli fotoseeria "Eemaldatud".

Ma mitte mingil juhul ei taha öelda, et midagi nendes perega veedetud päevades oleks olnud valesti või halvasti. Ei, vastupidi, ma nautisin igat hetke. Ka siis kui lähedased olid naelutatud oma nutitelefonidesse. Ma lihtsalt vaatasin neid ja mõtlesin, et kas nad oma naiste või meestega mõnikord ikka räägivad ka või? Kas lapselapsed ikka oma vanematega suhtlevad? Ma ei tea, kas see on oluline. Mulle uduselt meenub netieelsest ajastust, et mõnikord oli laste emaga lihtsalt hea istuda ja vaikida. Istuda niisama lapsega, hoida tal käest kinni midagi ütlemata. Akki see kõik toimib ka nüüd, pisut teisenenud vormis - sina, mina ja meie tehnilised vidinad, aga tunne on sama? Vaevalt, et siin pagenduses olles ma seda kunagi enam teada saan.

Aga mõned näited ka sellest fotoseeriast, ülejäänud autori kodulehel. 





5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Eh, eks igal ajal oma häda:
http://xkcd.com/1601/

killuke ütles ...

Väga head fotod. Kuigi ma arvan, lootust on. Eriti kui oma lapsi vaadata (18 ja 20). Kumbki pole sugugi ninapidi oma telefonis, tahvlit nad ei soovigi. Õieti vanem on küll telefonis, aga ta loeb selle pealt raamatuid. Palju lihtsam kaasas kanda, kui paksu raamatut kotis hoida :D
Peaks ütlema, et meie pereisa on kõige rohkem telefonis kinni, eriti Facebookis. Mul oli ka vahepeal üks periood, mil seal istusin, kuna tekkis üks tore grupp, kus mõtteid vahetada. Aga nüüd käin hulga harvem, pigem piilun Instagramis oma lemmikute fotosid (aitäh, panin ka postituses välja toodud fotograafi nende hulka). On kuidagi palju rahulikum ja ei suru kuidagi peale, et peaksin kogu aeg kõigega kursis olema. Kuigi olen juba otsustanud, et piir läheb peale, kui mitut jälgin. Sest muidu läheb aeg käest ära.

notsu ütles ...

ma olen samal teemal näinud lingitavat ka seda pilti (ehk kuidas juba 19. sajandil osati üksteise ignoreerimise mooduseid leida).

Aga ka hilisemast ajast illustreerib see metroopilt kenasti seda, et kasutatakse ikka iga võimalust.

notsu ütles ...

Vabandust, esimene pilt ei tulnud läbi:
https://njsmyth.files.wordpress.com/2015/01/how-people-ignored-each-other-before-smartphones.jpg?w=788

Ene-Liis ütles ...

Väga elulised pildid! Mul oli eile külaline, keda polnud kaua aega näinud ja siis oli sama lugu-istus maha ja võttis oma nutitelefoni ette.Ma siis läksin kõrvaltuppa ja valisin oma lauaarvutist ühe huvitava pildi ja kutsusin siis külalise ka seda vaatama.Tuli korraks ja hakkas siis seda enda telefoniga pildistama.