pühapäev, 29. november 2015

Küttekolded korda

Lugesin Maalehest sellest, kuidas isa istub oma kuue lapsega katkise ahju kõrval nagu miini otsas. Uute küttekollete tegemine maksab palju raha, aga seda pole kusagilt võtta. Naine on töötu ja kust seda raha siis võtta uue pliidi ja ahju tegemiseks? Aga näed, Päästeamet tuli appi. Neil on selline projekt, "Küttekolded korda". Aga kahjuks on nüüd ainult pool muret lahendatud. Kolhoosiaegse korrusmaja korsten on samuti sellises seisundis, et tulekahju juba tükk aega hüüab oma tulemisest. Selle artikli jupike erinevates portaalides kogus palju vastukaja. Nende kommentaaride sisu oli traditsiooniliselt etteaimatav, äärmusest äärmusesse ja pole mõtet hakata neid ümber jutustama. Minule jäi kogu loos mõistmatuks, et miks naine, kellel niigi aega vabalt käes, juba varem kellu kätte ei võtnud ja need uued ahjud-pliidid ise tasapisi üles ei ladunud? *

Mul endal ka ei ole seda korstnapühkija paberit, mis sügisest seadusega kõigile kohustuslik. Ma puhastan küll ise oma majapidamise lõõrid ja korstnad vähemalt korra aastas, kuid mõistan vajadust, et litsenseeritud spetsialist peaks teatud perioodi tagant pilgu peale viskama. Meil on ju sedaviisi, et tulekustutamine on tasuta isegi juhul kui kahjutuli sündis inimese enda süül, nendesamade katkiste küttekollete pärast. Just see paberi nõue sunnib meid kriitilise pilguga asjad üle vaatama. Jätsingi korstnapühkija kutsumata, sest ise tean, et mu enda laotud pliit vajab pisut kõpitsemist. Järgmisel kevadel pean selle asja tingimata ette võtma.


Aga selle artikli valguses jäin mõtlema. Pension on mul väikene, kivid ja segu maksavad ka midagi. Ja miks ma peaks ise selle kelluga vehkima. Võtaks äkki vana mehena uuesti selle lapsetegemise ette. Ma ei tea, palju neid tegema peab, et saaks valda minna ning nõuda, et nad mu pliidi korda teeksid? Ega ma päris täpselt enam ei mäleta, kuidas see lapseasi käib. Külapoe juures üks teine vanamees ütles selle kurtmise peale, et tal on plaadi peal mingi saksa film, õnneliku lõpuga film õnnetust tüdrukust, kellel köögis kraaniga mingi jama ja siis tulevad korraga kolm santehnikut asja parandama. Vanamees vihjas, et sellest filmist võiks mulle kasu olla. Ei tea, mis ta sellega mõtles.

* Minu jaoks on sellised lood nagu mingi test inimese suhtumisest võrdõiguslikkusesse, õigemini igaühe suhestumisest stereotüüpsetesse soorollidesse. Kui ülalesitatud tekst paljulapselise pere murest tundub igati normaalne, siis õnnitlen, olete kaasaegse suhtumisega inimene. Aga kui midagi tundus selle teksti lugemisel valesti, siis olete selles küsimuses kahjuks ikka veel stagneerunud vaadetega ja peate enda kallal vaeva nägema. Või olete lihtsalt variser, rääkides üht ja mõteldes teist.

28 kommentaari:

Lendav ütles ...

Tüüpiline näide - naine on seina uue elektrikontakti kruvinud ja siis sõbranna murelikult soovitab: "las mõni mees vaatab ikka üle..."

Olen kõikvõimalike karjäärivalikute kõrval mõelnud ka pottsepa ametile, aga see karjäär jääb vist siiski teostamata. Mul on niigi 10 ametit nagu kriimsilmal juba ja pottsepatöö on siiski ka füüsiliselt raske ning tihti tehakse seda rõskes ja jahedas. Niigi annab hootine kujusaagimine vahetevahel tunda paistes ja öösiti surevate käsivarte näol. Mugav naine olen, ei taha külma ega raskusi tõsta :)

Samas - kui ikka endale vaja oleks, küll siis pliidi valmis nikerdaks. Tasakesi. Ja häid nõuandjaid leian ka alati, kui oma mõistus väikseks kipub jääma.

Hundi ulg ütles ...

Ma ei kahtle selles, et Sina, Lendav, pottsepa ametiga hakkama saad. Küsimus on muus. Kas elusa, sooja mehe kõrval peaksid Sa seda tegema kui mõlemal näpud segu sees külmetavad?

Hundi ulg ütles ...

Tunnen ennast nagu Notsu, kelle järjekommentaarid on alati nauditavad ja loetavad ning oodatavad ka selles ajaveebis(rääkimata sellest, et alati tunnen ennast Mehena alaväärtusliku olevusena, siiralt, tema tarkuse ees).

Aastate jooksul ma ajan siin blogis ühte ja sama joru. Otsin siiani taga tõde, mis on mehelik ja mis on naiselik. Ka nendesamade laste ja katkiste küttekollete puhul. Mittemiski pole suutnud mind veenda senini, et see, normaalsed tüdrukud ronivad lapsena puude peal koos ja ainult (!) poistega või venna mängis juba lapsena nukkudega, selles, et soorollidena on meil siiski eriline lähenemine ja vastutus oma enda laste ees. Kasvõi siis kui pliit katki läheb.

Anonüümne ütles ...

Kui meie 14 aastat tagasi oma maja saime ja mees korraks pliiti jalaga müksas, kukkus pliit ümber. Siis me vaidlesime pikalt pottsepaga, kas ilma praeahjuta pliiti saab ehitada. Lõpuks ostis mees ühe soome keelest tõlgitud ahjuraamatu ja mugandas natuke üht pliidiprojekti. Hetkel on seal tuli all, tõmbab ilusti. Sisse ajab suvel sooja ilmaga, aga ma pole veel näinud puuküttega pliiti, mis sooja ilmaga hästi tõmbaks. Mina abistasin muidugi ka, koksisin telliseid parajaks ja segasin savi, aga pliidi autoriks on ikka mees. Ja meie elektri- ja veesüsteemi autoriks, see on meie jaoks lihtsalt loomulik, sest kes lugeda oskab, oskab ka remondi nime all uut luua.

Aki ütles ...

Ei ole olemas meeste ja naiste töid. Kõik on kokkuleppeline, kellel miski töö paremini välja tuleb. Võib-olla puudutas see teema mind sellepärast, et minu ema oli pottsepp.

Hundi ulg ütles ...

Täiesti nõus, Aki. Aga jällegi vastus pisut mööda, liiga kaudne sellest, mida ise mõtlesin selle tekstilise testiga.

Lendav ütles ...

Mina saan pliidi ehitamisega hakkama, samamoodi kindlasti ka Kaaren või Aki. Aga jah, kas ma laoksin parema meelega müüri või poputaksin meest, kes mulle (meile) imelise müüri laob, siis... otsin vist tõesti pigem kokaraamatud välja. Ma ei oska öelda, kas meestel on naiste ees mingit psüühilist ehk vaimset eelist teha raskeid konstruktsioonilisi töid, aga kindlasti on neil füüsiline eelis. Mehed on reeglina füüsiliselt tugevamad. Naised hakkavad müüri laduma siis, kui see neile kas väga meeldib või neil ei jää lihtsalt midagi muud üle (sest meest v. meistrit pole võtta või on mees loru).

Mulle meeldib mõelda endast rohkem nagu inimesest, mitte nagu naisest. Alles aja jooksul olen hakanud mõistma, mis on mehelikkus ja naiselikkus. Tänu sellele, et mu tuttavate hulka on siginenud päris mehi. Tugevaid, karvaseid, abivalmis ja vahetevahel veidi ropu suuga. Ja ma näen, et mul ei ole mõtet hakata ise meheks, sest Päris Mehed on ometigi olemas, need mehed, kelle kõrval saabki Päris Naine olla. Üks reegel siiski on - enamus selliseid Päris Mehi on maamehed või muidu füüsilist tööd tegevad mehed. (Mis ei tähenda, et maal korralike hulgas lorusid poleks). Linnamehed, intellektuaalid ja kontoritöötajad on rohkem androgüünid ja nende läheduses kipun küll ise kellu kätte haarama.

Bianka ütles ...

Mina pidin üsna hiljuti hakkama oma elu pereMEHEKS, sest mees, kes seni mu kõrval "meestetööd" enda peale võttis, kadus ära. Jah, oli üsna keeruline olukord, aga sain hakkama. Kusjuures vajalikke "meestetöid" mu elus tegid ikka mehed. Nagu ma ütlesin endale, mehed pole ilmast kadunud, aga nende tellimine on üsna kallis lõbu ;) Tln-s alla 50 euri nagu meest ei saagi :P Enamus võtavad 20 euri kohaletuleku eest ja siis edasi 20 eurot tund. Ja nende hulgas leidus nii käpardeid kui asjalikke töömehi. Aga mitte ühtki naist ei kohanud ma kolimisfirmades, san.tehniliste tööde, mööbli kokkupanemise ega elektritööde vallas. Maalrid, tõsi küll, olid naised. Seega, kuigi (teoreetiliselt) võiks ehk mõni toekam naine ka mööblit tassida või elektri hingeellu tungida, siis mina jään küll uskuma naiste- ja meestetööde erinevusse. Olete te kohanud mõnda naist teedeehituses, maja null-tsükli töödel, müüriladumisel või katuse panemisel? Ei tea küll, miks sugude võrsuse rõhutamise tingimustes see nii on?

Lendav ütles ...

Bianka: sest mehed on füüsiliselt tugevamad ja vastupidavamad. Ajalooliselt on ka naised teinud väga rasket tööd, aga veel raskemaid on ikka mehed teinud.

Võrdsuse küsimus tuleneb sellest, kui tehakse võrdväärseid töid, sama ametinimetusega ja sama koormuse ning tulemusega, aga palk on ikka nii, nagu mees riskiks eluga, aga naine kooks käpikuid sooja ahju varjus. Mu meelest on õiglane maksta mehele (või naisele) rohkem, kui ta teebki palju raskemat ja keerulisemat tööd. Aga kui ei tee, siis pole suurem palk kuidagi õigustatud.

notsu ütles ...

Tänan sõbraliku sõna eest.

Mu esimene mõte oli muide tüüpilise valgekrae mõte: et kui inimesed ei oska ahju/pliiti teha, siis parem jah, kui seda teevad professionaalid, tuli on ju ohtlik. Oskamatult tehtud kolle võib tulekahju näol kallimaks maksma minna kui profi tellimine.

Eriti kui mõtlen ühe oma sõbranna ostetud korterile, kus keegi oli enne tema sissekolimist nähtavasti samuti "omaenese tarkusest" ahju ehitanud ja osanud selle niiviisi paigutada, et üks tala oli juba poolenisti söestunud. Õnneasi, et enne läks majas suureks remondiks ja see süsi seal avastati, kui tulekahju jõudis tulla või see tala kokku variseda.

Sarnasel teemal meenub see, kuidas mu naabermajja uued inimesed kolisid - nad avastasid pärast sissekolimist, et dušikabiin oli niiviisi ehitatud, et lekitas vett välja ja kõik oli juba ümberringi hallitama läinud. Ja kõik tuli maha kiskuda ja ümber teha ja hallitust tõrjuda ja...

Nii et jah, oskamatult tehtud asjaga on sageli nii, et parem poleks üldse tehtud.

*

Ma ise pelgan üldiselt mis tahes tehnilist taipu nõudvaid või üleüldse käelisi tegevusi, olgu need "meeste-" või "naistetööd" - või mine tea, vbla on pluusi konstrueerimine siiski veel hirmsam kui nt haisuluku puhastamine, sest viimane on suht sirgjooneline tegevus, alguses on kõntsa täis, pärast on puhas ja pole karta selliseid variante nagu pluusiga, et õmblen varruka kogemata tagurpidi otsa või et kaks kokkupandavat serva, mis enne kokkupanemist on ühepikkused, osutuvad õmblemise käigus järsku väga eripikkuseks. Meie trupi kostüümikunstnik ütleb, et "notsul on rumalad käed" ja kui ta muidu piirdub viimasel ajal peamiselt kavandamisega ja laseb õmblemistöö sellel inimesel endal ära teha, kes kostüümi kandma hakkab, siis mulle teeb ta erandi, sest ta kas ei taha näha, mis minu käe alt välja tuleb, või lihtsama töö puhul ei kannata oodata, kui just hiigla palju aega ei ole.

Õnneks on kodus A. kõigi praktiliste majapidamisasjade peale käpp ja lahendab enamuse olmet minu eest ära ja ma ei tunne ka, et ma teeks talle sellega ülekohut, sest teisest küljest on mul rohkem osavust/õnne selliste tööde peale, mille eest raha tahetakse maksta ja selle kõrvalt jääbki mul vähem aega kodumajandada kui tal. Mõnes mõttes nagu elaks ma kokku oma majordoomusega. :P

Ainus erand on söögitegemine, siin kaalub mu kirglik huvi söömise vastu üles hirmu, et kui ma midagi oma kätega teen, siis läheb kohe valesti.

Veider hirm tegelikult, kui mõelda, et mul ei tohiks tegelikult nii kehv koordinatsioon olla, kui ma tantsitud ju saan ja omal ajal olen päris palju ja korralikkult joonistanud. Vbla tuleks natuke etteheitvalt otsa vaadata tööõpetuse õpetajale, kes suhtus minusse halvastivarjatud jälestusega - mul jäi tööõpetuses alati tunne, et mul ei hakka mitte kunagi mitte midagi välja tulema ja hea, kui kuidagi positiivse hinde kätte saab. Süüa teha oskasin õnneks juba enne, kui koolis kokandus tuli. Seda ei jõudnud kool niisiis ära rikkuda.


*

Puu otsas ronimise jutust ei saanud ma hästi aru. Kas mõte oli, et kui tüdrukud ronivad puu otsas, siis koos poistega? Kui tundub nii, siis ma arvan, et see on optiline illusioon, mis tuleb sellest, et vaataja oli vastavas vanuses ise poiss ja seetõttu ei näinud, mida tüdrukud omavahel teevad.

(Kui ma järele mõtlen, siis ma ronisin puu otsa enamasti üldse üksi, ilma mis tahes soost seltskonnata. Või siis mõne täiskasvanu korralduse peale ladvaõuntele järele, sest laps mahtus paremini oksarägastikust läbi pugema.)

notsu ütles ...

Jäin nüüd veel söögitegemise üle mõtlema, et ega ma tegelikult ei põle ka vaimustusest porgandite kaapimise või hakkimise vastu. Seda tegevust ma lihtsalt ei karda, erinevalt nt õmblemisest - ei ole nii suurt hirmu, et ma rikun KÕIK ära ja keegi ei armasta mind enam kunagi. Aga teisalt pole mul midagi selle vastu, kui mul on köögis kokapoisse abiks, kes täidavad korraldusi ja teevad lihtsad, kuid aeganõudvad tööd ära. Ja lihtsalt hämmastav, kui palju on inimesi, kes tahavad ühisel söögitegemisel rõõmsalt just selliseid asju teha, peaasi, et keegi välja mõtleks, mida üldse süüa teha ja annaks konkreetseid korraldusi stiilis "koori nüüd need kartulid ära" ja "puhasta nüüd see granaatõun ära".

kristallkuul ütles ...

Küll on lihtne niimoodi elada, et muudkui elan ja olen, aga kui tekib mingi mure kas minu elukohaga või minu varaga, laiutan aga käsi, et raha pole, ei saa, ei oska, aidake...

Näiteks mina mõtlen sellistele asjadele küll ette. Et mismoodi ma peaksin ülal maja, juhul kui ma selle ostaksin. Üks asi on maja ostmine, teine asi on selle ülal pidamine. Samuti nagu võimsa autoga. Mul võib olla raha selle ostmiseks, aga mis edasi? Kindlustus, kütus parandus - need kõik on kallid. Ja siis ma jätan ostmata, lepin odavama variandig, kui ma tean, et toimetulek oleks tõenäoliselt raskendatud. Kui läheb ahi katki, mul poleks raha uue ehitamiseks. Vajub katus sisse, mul poleks raha selle parandamiseks.

Või kui on väljapääsmatu situatsioon - ahi on täiesti katki, selle seisukord on eluohtlik. Mul pole raha eksperdi palkamiseks, aga ma saan ometi internetis kolada, infot hankida, võib-olla oleks mõni spetsialist nõuga toeks? Ma teeksin, mis minu võimuses. Ma uuriks välja, õpiks, annaks endast kõik, et see probleem lahendada. Eriti veel kui mul on vaba aega käes nagu ratsahobuse sitta. Ma ei jääks ootama, nokk õieli, et tooge mulle usse, kõht on tühi. Olgu ma siis mees või naine, oodaku ees meeste- või naistetöö. See on nagu ellujäämisinstinkt. Ma ei jää passiivselt vahtima, kuidas mu elu kokku variseb. Ma teeks midagi.

Ma ei teeks ka endale 5 last, kui mu elu ei oleks kõvasti üle keskmisel järjel. See poleks puht matemaatiliselt mõistlik. Ei lastele, ei mulle. Kui kogu raha läheb odava toidu ja second hand riiete peale, ei jää mitte midagi teisesteks kuludeks nagu uus korsten, uus katus või uus pliit. Rääkimata ettenägematutest kuludest.

Nii et mul on raske aru saada inimestest, kes ise enda elu keeruliseks elavad. Kes ei näe ette rohkem kui üks päev või veel vähem. Ma kardan, et siin on tegemist hoopis suuremate probleemidega kui mingi kolmandajärguline võrdõiguslikkus.

thela ütles ...

Mina olen paljusid asju pidanud elus ise tegema, aga ausalt öeldes, enam ei taha. Mulle meeldivad proffide tehtud asjad, ma saan nendele kindel olla ja ei pea muretsema. Pliiti laduma ei hakkaks ega laseks suvalisel mehel ka seda teha, paras pürofoob nagu ma olen.

notsu ütles ...

Kristallkuuliga nõus, et seda tüüpi lugudes on põhiküsimused hoopis muu koha peal. Mulle jäigi õigust öelda segaseks, mis Hundi ulu enda seisukoht oli: kas tema jaoks jäi kõige rohkem silma just see, et emb-kumb abikaasa ei ole oma soorolli tasemel (aga sel juhul kumb, sest kas ahi on ehitamine ehk meestetöö või majapidamine ehk naistetöö (viimasele viitaks ka etteheide, et naine on töötu?)).

Ka mul oli tunne, et asjad on selle perega üldiselt pahasti, aga see mu tunne ("inimestel on halb planeerimisoskus ja üldse halvad toimetulekuoskused") ei ütle küll midagi selle kohta, mis ma soorollidest mõtlen. Nii et kui küsimus "kas selle pere probleemid on normaalsed?" peaks olema testküsimus, siis testib see palju laiemat hoiakugammat ja ei pruugi soorollisuhtumise kohta üldse infot anda.

Hundi ulg ütles ...

Muidugi ma vahetasin algses tekstis ära sõna "ema" sõnaga "isa", sõna "mees" sõnaga "naine". Minu isikliku ettekujutuse järgi oli selle vahetuse tulemusel midagi pildil valesti. Ma ammu ei ületähtsusta mingeid kunagisi arusaamu tööjaotusest, neid meeste ja naiste töid. Vaataksin mehelikkust ja naiselikkust ka konkreetses kontekstis laiemalt, kujundlikult. Mees on see, kes loob ja kindlustab perele kolde ja naine on see, kes koldes leeki hoiab. Ja seda siis tuleks võtta mitte sõna sõnalt. Kui selline hoiak elukorralduseks antaks poistele ja tüdrukutele juba kodunt kaasa, siis minu arvates oleks elu ilus ja tunduvalt probleemitum, peresuhetes äkki omamoodi ka võrdõiguslikum.

notsu ütles ...

OK, ma ei saanud aru, et seal midagi vahetuses on. Mis võib-olla ütleb midagi mu soorolliettekujutuse kohta. Mulle jäi silma pere majandusseis "kuus last ja ainult üks leivateenija" ja see tähendab tänapäeva Eestis paratamatut vaesust nii või teistpidi.

Mu enda koduelu näikse olevat Hundi ulu ideaalmudelile enam-vähem vastupidine, aga päris mõnus on.

Jäin praegu mõtlema, et hüva, kuus last ja ainult üks leivateenija on vaesuslõks nii või teisiti; ja samuti olen ma Eesti kohta lugenud, et tavaliselt on töötu mees perele suurem nuhtlus kui töötu naine, sest naised oskavad ka kodus rohkem asjalikku teha (nii, et mh on vähemalt kulud väiksemad) ja mehed kipuvad koju jäädes lihtsalt jooma. Aga kuna töökaotust ei saa kuigi hästi prognoosida, siis töötaks hoiaku kõrval, et mees peab iga hinna eest raha teenima, õnne jaoks hästi ka hoiak, et ka mehel on võimalik mitut moodi kasulik olla. Pmst mu koduelu lausa illustreerib seda, ma ei tea, mis ma ilma A.-ta ära teeks, kuigi raha toon peamiselt koju mina.

notsu ütles ...

Võib-olla jäi segaseks, mis ma öelda tahtsin: et mu arust on liga paljude meeste arust ainus sobiv roll rahateenimine ja kui see variant ära langeb, siis lüüakse käega ja muututakse hoopis koormaks. Oleks parem, kui neil oleks rohkem ühiskondlikult aktseptaableid võimalusi väärikas olla.

Ma tean mitut toredat meest, kes seda oskavad (nt muusikud, kellel on olemuslikult ebaühtlase sissetulekuga töö) ja kes on toredad isad, ma arvan, et nad väärivad hindamist.

kaaren ütles ...

Ma võin öelda, miks naine ei ole ise pliite ära parandanud
Sellepärast, et tal on tarvis hommikust õhtuni 6 v 8 inimese tagant koristada, syya teha, söögiriistad rookida, mahaaetud sööki ja muud kraamida, pidevalt lastele kombeid õpetada, tylisid lahendada ja koolitöid aidata, pesu sorteerida, pesta, kuivatada ja uuesti sorteerida ja kappidesse panna, jne. jne. Olen kindel, et neid traditsiooniliselt nõmedaid naiste töid selles peres mees ei tee.
Rollide, nende hinnanguliste tähendusvarjundite, sisu, aja jooksul muutumise kohta ei ytle midagi, sest niivõrd levinud ja igayhel olemas oleva asja kohta nagu sooroollid ja nende sisu, on palju öeldud.

kaaren ütles ...

Saksa film õnnetust tydrukust on järgmine:
Santehnikud teevad kraani korda ja kraan töötab nagu shveitsi kell. Ega ilma köögikraanist vett laskmata ei saa õnnelikku (armu)elu elada, loogiline. (Hirnun mitmemõtteliselt.)
...
Mulle ei anna antud pere rahu, pidin ikka tagasi tulema kobisema. Ilmselt pole probleem mitte naiste ja meeste töödes, sest tänapäeval on vrdl sajanditagusega elu ja normid ikka palju inimlikumaks muutunud, vaid selles, et on tekkinud nn allakäinud maakohtade subkultuur. Infrastruktuurid ja riigiasutused, töökohad ja eluks vajalikud teenused on kauged v kättesaamatud, inimesed masendunud ja elu jooksul järjest syveneva õpitud abitusega soost olenemata. Nende viletsat enesetunnet toidavad nooremad ja tugevamad indiviidid, kes aeg-ajalt oma uue auto ja uue naisega sajalisi luftitamas käivad. Homse päeva ees on must sein ja inimene, kellel käed-jalad muidu terved, ei suuda hommikul jalga jala ette tõsta ja särava naeratusega kapitalismi ehitada (kellelegi teisele, nagu meil kombeks).
Soost olenemata.

kaaren ütles ...

...nooremad indiviidid, kes välismaal tööl käivad ja vanematekodus aeg-ajalt ...

Hundi ulg ütles ...

Ma ei suuda ära imestada kui palju on meil tublisid mehi, kes oma oleku, suhtumise ja vastutusega on väga mehelikud. Ja siis see teine äärmus, kus mehelikkusest pole midagi järel või seda ei ole kunagi tekkinudki. On mingi kodu moodi asi, lapsed, lõpmatuseni rügav naine ja meesisendi tühi pilk ning ülim laiskus.

notsu ütles ...

Kas su meheliku oleku-suhtumise-vastutuse definitsiooni alla käivad ka seda tüüpi mehed, keda ma ennist kirjeldasin - tüübilised kunstiinimesed, kelle sissetulek on ebaühtlane, aga kes oskavad ometi oma pereelu nii elada, et kõik on õnnelikud, ja kui parajasti juhtub rohkem teeniv pool olema naine, siis vastukaaluks korraldavad jälle koduasjad kõik kenasti ära?

(Ma tean mõnda kunstiinimeste paari, kus naise sissetulek on väike, aga ühtlane, mehel seevastu sporaadiline, aga korraga võib suurem sahmakas sisse tulla; ja mõnda paari, kus mõlemal on nii töö kui sissetulek ebaühtlane, nii et kodumajandab see, kellel mõne projektiga parasjagu ei põle, sest ega kummalgi ei tasu häid pakkumisi sellise mõttega tagasi lükata, et "ma parem ei võta, kes siis kodus suppi keedab".)

Hundi ulg ütles ...

Kusjuures ka sissetulekud pole minu jaoks küsimus. See, et naise rahaline panus suurem või regulaarsem on minu jaoks see võrdõiguslikkus, millele kahe käega alla kirjutan. Mehe töö võib olla väikselt tasustatav või ebaregulaarne, peaasi, et see talle meeldib (kunstiinimene). Kui aga perel häda käes, siis mehelik mees on valmis ohverdama oma lemmiktegevuse, olgu selleks või diivanil lamamine ja Bocki kulistamine. Mitte aga ootama, et küll laste ema midagi välja mõtleb. Palju neid mehi või naisi üldse on, kes jäägitult saavad pühenduda ainult sellel, mis meeldib või mida tahaks teha. Just lapsed on see, mis määrab mehelikkuse. See, et tuba on külm ja pliit katki, lapsed külmetavad, siis kuradile see võrdõiguslikkus ja marss tagasi traditsioonilise tööjaotuse juurde!

Nele ütles ...

Minu jaoks ei ole otseselt olemas meeste- ega naistetöid, inimesed peaks tegema asju, mis neid huvitavad. Soorollid puudutavad töid nii palju, et kuna meestel kipub füüsilist jõudu rohkem olema siis jäävad teatud neile just seetõttu. Kuna on 21. sajand ja suurem osa koduseid töid kipuvadki olema "naistetööd" siis läheb minu maailmapilt väga kreeni kui naisterahvas kodus kokkab, koristab, lapsi kasib ja muidu majandab ning meesterahvas diivanil teleka ees õlut libistab kuna "meestetöid" ju teha vaja pole.
Minul on olnud elukaaslasega remonti tehes suur tüli kuna mina tahtsin plaate vuukida aga talle see ei meeldinud kuna see ei olevat naiste töö. Vuukimise ega remondikogemust polnud meil kummalgi, seega seis oli võrdne. Asi lõppes sellega, et mina vuukisin plaadid (tuli hästi välja, oskaja hiljem vaatas üle) ning elukaaslane ei rääkinud minuga 2 päeva kuna ma olla teda sellega solvanud.
Aga kui ikka tuba külm ja lapsed näljas siis tuleb käed ja pea tööle panna ning olukord lahendada. Vahet pole kas ise ahi üles laduda või kasvõi ebameeldivale tööle minna, et teenus spetsialistilt tellida.

notsu ütles ...

Hundi ulg, ma ütleks hoopis, et su suhtumine on võrdõiguslik - selles mõttes, et see, mis kodus toimub, pole ainult naise asi; ja pole põhjust, miks töötu mees peaks majapidamises olema lihtsalt üks lisasuu, kui töötu naine üldjuhul kodus ikka midagi ära teeb.

"Traditsiooniline tööjaotus" kipub, nagu Nele märkis, tänapäeva tingimustes pigem tulemuseks andma selle, et mees ei tee kodus midagi - või kui ta ka tööl ei käi, siis üldse midagi. Meenuvad ka lood mingitest lõunamaistest küladest, kus traditsiooniliselt on meeste töö olnud karjakasvatamine, naiste töö põlluharimine - ja kui täänpä on karjakasvatusvõimalused ära langenud, siis mehed libistavad poe eest õlut, sest põlluharimine on naistetöö ja seda teha oleks alandav.

Parem siis juba mittetraditsiooniliselt, aga nii, et kõik pereliikmed üksteist toetavad.

Emmeliina ütles ...

saadet vaatasin, ma ikka hoian nendel sageli halavatel-kavalatel-abivajavatel silma ja kõrva peal. Hr. Hundi vaateid jagan juba sellepärast, et ise 60-nene ja nõuka ajal abiellunud ning lapsed saanud. laste kasvamine jäi küll mõneti uude aega.
siin nüüd osaliselt kommenteerivad füüsilist tööd armastavad ja oskavad naised. vabandage, kuid minu meelest olete te mõneti tänapäevane psühholoogiline probleem. Või olete te tõesti nii multifunktsionaalsed, et kokkate, koristate, ehitate, vuugite ja loete lastele muinasjuttu- kõike korraga. Ah jaa, palgatööl tahate ka käia, elukestvat õpet st. enda pidevat täiendamist on ka vaja. Lisaks veel meele lahutamine.

Isiklikult arvan, et tehku see, kellel asi paremini välja tuleb. Kui naine köögis pidevalt toitu kärsatab, aga mehel suurepärased hõrgutised valmivad, pole probleemi. Aga kui naine samal ajal pidevalt kodust kaob ennast täiendama, siis varsti mees väsib. vastupidi ka.

ah, tegelikult polnud see päris see, mida oleksin öelda tahtnud. Aga ütlemata ka ei saanud jätta.

kaaren ütles ...

Heh, meie kandis on juba lugematud põlvkonnad naisi oma eluspysimise enda kanda võtnud, kui mehed ära kadunud või teovõimetud on. See ei ole mingi tänapäeva probleem ega moeröögatus, vaid terve talupojamõistus - milleks väriseda nt läbijooksva katuse all v laudast plehkupistvate sigade pärast, kui saab ise seeliku vöö vahele pista ja katust v laudaust parandada. Nn naiselikud naised on alati oma armsa abituse juures kyll austajaid ja peigmehi leidnud, aga majapidamised neil hädalisemad kui nn äramehestunud ellujääja-naistel. Sest abimehed aitavad naisterahvastel parema meelega õhtu- ja öötunde veeta, pigem söögilaua ja voodi poole astuda kui vasara kätte võtavad. Nii palju nähtud asi, et sellest saaks juba rea vanasõnu ja kõnekäände kokku panna.
Mul on nii abitute ylinaiste kui ka ellujääjate osas ilmekad ja konkreetsed inimesed, lähisugulased, silma ees ja sympaatia kaldub selgelt nende teiste poole.

Lendav ütles ...

Emmeliina, ma laseks hea meelega ehitada ja remontida mehel. Kui see mees oleks kusagilt võtta. Ise pean hakkama saama, nii palju, kui jõud ja mõistus üle käib ja kui ei käi, tulevad sõbrad (ja sõbrannad) appi. Kui ka sellest ei piisa, tuleb leida vahendid oskaja töömehe palkamiseks. Aga esimene valik on alati ise teha. Ikka ise. Pole mul kuldsete kätega meeste järjekorda ukse taga ega ka rahakotti puuga seljas. Ainult oma kaks väikest valget kätt (ja kaks kasvavat last, kellest ajapikku järjest rohkem abi on).