Puudub igasugune tahtmine heietada ja arutleda Pariisis toimunu üle. Kaks kuud tagasi kirjutasin siinsamas blogis, et "tunnen hirmu üha laiemat ulatust võtva maailmavaadete konflikti pärast. Ning oleks naiivne arvata, et praeguste pagulaste tulekuga ei tooda seda vastuolu ka lõpuks meie õuele." Muidugi pidasin ma silmas Eestit, ega osanud arvata, et "meie õu" muutub ühel hetkel "minu õueks".
Unetuna tegin öö hakul teleka lahti taevakanalite uudistega. Juba esimeste teadete peale käis see füüsiliselt tajutav ehmatusjutt kerest läbi. Seda vist nimetataksegi adrenaliiniks, kus sekundi murdosa jooksul tõuseb kuumalaine rindkerest kõigisse ajusoppidesse. Öeldi, et plahvatused ja tulistamine toimuvad kesklinnas. Mul puudub Pariisi kesklinnast ruumiline taju, ma ei adu sealset kesklinna mõistet. Seepärast esimene mõte oli paaniliselt sellest - neil on ju korter sisuliselt vanalinnas ehk siis kesklinnas? Alles siis jõudis teadvusesse, et tütar tuli eelmisel kuul töökohustuste tõttu Eestisse ja ta sõidab koju alles detsembris. Aga väimees? Küll ma võitlesin iseendaga, et tütrele keset ööd mitte helistada ja ehmatada. Mida ma ütlen ja kuidas ma ütlen? Vahepeal jõudsin Pariisi kaarti vaadata. Kõige lähim rünnak oli toimunud kusagil pooletunnise jalutuskäigu kaugusel nende kodust. Sellel hetkel ei olnud mingit informatsiooni, mis edasi saab, kas toimub veel tulistamisi ja plahvatusi ning kuhu poole need traagilised sündmused seal kesklinnas liiguvad. Proovisin ahmida igat kättesaadavat infokildu. Telekapult sai kõvasti valu uudiskanalite vahel klõpsutades. Paralleelselt oli kaks arvutit ühendatud neti erinevatele on-line uudistele sõnas ja pildis. Pidevalt painas mõte, et peaksin ehk siiski oma lapsele helistama ja ta üles ajama ...
Tolle öö esimesest automaadivalangust oli möödunud 277 minutit kui väimehe FB lehele ilmus see pilt. Esialgselt oligi see mõeldud ikonograafilise märgina lähedastele, et inimesega on kõik korras. Mõni tund varem oli ta väljunud LA lennukist Los Cabos lennujaamas Mehikos. Ajal kui mu laps ajas oma tööasju sünnimaal oli ta mees järjekordsel tööreisil üle ookeani. Kuigi selles öös oli jätkuvalt palju traagikat, tundsin järsku ennast ülimalt väsinuna. Enne uinumist jõudsin mõtelda, hea ikka, et ma tütrele ei helistanud, piinlik mulje oleks jäänud, et vana mees kusagil pärapõrgus sedasi ähmi täis ja paanitseb. Ja sellele mõtlesin, et kuigi see terrorirünnakute laine toimus minust linnulennul rohkem kui kahetuhande kilomeetri kaugusel on NAD siiski jõudnud juba ka MINU õuele.
Postitused
15 kommentaari:
Mõistan sind hästi. Mul oli sama seis tookord 11. septembril, kui mu lähedane USAs viibis ja ma telekast kaksiktornidesse lendamist nägin.
Iseasi, et pagulaste tulekuga oli sel vähe pistmist. Suurem osa tuvastatud terroristidest olid sündinud Prantsuse kodanikuna.
siiamaani on asi käinud pigem vastassuunas: Euroopast on valgunud Süüriasse tuhandete viisi võitlejaid (kelle hulgas on ka konverteerunud "vanu" eurooplasi, eriti Prantsusmaalt), nüüd võtsid nad ka ka koha peal midagi ette. Süüriaga on pistmist niipalju, et seal asub suurem osa territooriumi, mis on selle liikumise tähtis ideoloogiline alus.
st asi on "meie õuele" jõudnud küll, aga see asi, mis meie õuele jõudis, on see, et üldse lasti Daišil see territoorium hõivata - osalt Iraagi kaoses tekkinud võimuvaakumi, osalt Assadi süüdimatu käitumise tõttu. Selle territooriumi olemasolu on alus, et värvata uusi võitlejaid mujalt.
Süürlase pilguga vaadates võiks öelda, et meie (kui NATO) tõime selle jama nende õuele, jättes Iraagi sellesse kaosesse, kuhu jäi - rääkimata võitlejatest, keda Euroopast ja muidu Läänest sinna läinud on.
muide, tänast Postimeest vaadates mõtlesin, et kui oleks vandenõuteoreetik, siis mõtleks, et Pariisi sündmused on hoopis meie idanaabri mahitatud. Tõenäolisem on muidugi see, et nad kasutavad seda lihtsalt ära, ja mahitada pole neil vajagi, kui internetis levib ideoloogia, mis võitlemishimulistele liitumisvõimalust pakub.
Ragistan ajusid, miks võiks olla konkurentsivõimeline ideoloogia, mis noored, kelle elu on heaoluühiskonnas nähtavasti liiga igav, enda poole meelitaks.
Millegipärast enamus inimesi mõtleb pagulaskriisist ja terrorismist liialt lineaarselt. Et kas otsene seos on või otsest seost ei ole. Mina lähtun mõistest identiteet. Selleks tuleks pöörduda meie endi sõjapõgenike ja nende järeltulijate mälestuste poole elust immigrandina võõrsil. Alles kolmas põlvkond hakkas ennast tundma rootslasena, ameeriklasena, austraallasena jne. Nende emad-isad, kellest paljud olidki juba sündinud seal, ei suutnud tänu oma vanematest paadipõgenikele kuidagi sulanduda. Enamus nendest olid kuidagi vahepealsed. Meie põgenikud sattusid vähemalt sarnasesse kultuuriruumi. Praegustel põgenikel Süüriast või ka Aafrikast on veelgi raskem just religioossete veendumuste ja kultuuriliste erinevuste pärast. Seepärast mina küll ei imesta, et kasvõi Pariisi terrorirünnakute täideviijateks on Euroopa kodanikud - sisserändajate pojad ja tütred. Perspektiiv, et miljonite uute sisserändjate ja nende järeltulijatega kordub sama on minu jaoks kõhedusttekitav.
Aga Sinu analüüs, Notsu, põhjuste ja tegeliku kriisi asukoha üle on kahtlemata õiged. Olen lugenud ka pikki argumenteeritud (vandenõu) teooriaid Pariisi sündmuste, Vene lennuki, Euroopa pagulaskriisi seostest ja niitidest, mis kuhugi viivad.
Ma linkisin Indigoaalase pool artiklit, mis rääkis sellest, kes Euroopas Daišiga liituvad. Ja üldine nimetaja paistis olevat see, et liitujad katkestavad oma identiteedi seose kõige muuga - oma perekonnaga, ja nii selle maaga, kus nad elavad, kui ka selle maaga, kust nende vanemad pärit on.
Rohkem kui vanemate enda vaated loeb see, et mingis noorte sõpruskonnas keegi liitub ja siis teised padavai järele. Ütlevad lahti oma vanematest ja perest.
Ühesõnaga, asi ei ole selles, et nende vanemad ei ole integreerunud või head kodanikud; ja liitujad ei ole sageli ka sisserändajate pojad-tütred, vaid nende lapselapsed või lapselapselapsed, inimesed, kelle vanematel tõenäoliselt juba on uus identiteet.
Rääkimata sellest, et just Prantsusmaa on see riik, kus Daišiga liitub suhteliselt kõige rohkem põlisprantslasi, kristlikus või ilmalikus peres üles kasvanud noori. Meenutan: iga neljas-viies Prantsusmaa noor tunneb ISISe vastu poolehoidu; seda suhtarvu ei seletaks isegi see, kui viimane kui üks Prantsusmaal elav mosleminoor oleks nende poolt (mis on väheusutav, üheski grupis ei keera kõik korraga ära), sest moslemid lihtsalt ei moodusta nii suurt protsenti.
Siin ei puutu asjasse mingi vana identiteet, pmst ei ole sellist identiteeti nagu Daiš pakub, enne viimast aega olemas olnudki.
Ma arvan, et selle ideoloogia suhtes on kõige haavatavamad inimesed, kes tunnevad, et nad ei saa ühiskonnas suurt midagi ära teha, kuigi võimeid ja viitsimist jaguks (üks iseäralik näitaja on ju ka see, et liitujad ei ole valdavalt töötud või väheharitud), aga kes teisest küljest ei ole harjunud omaenda impulsse ja mõtteid kõrvalt analüüsima - nad pidid olema pigem reaal- kui humanitaarharidusega. Ilmselt on prantsusealžeerlaste hulgas selliseid rohkem, sest Prantsuse ühiskond on "liberté, égalité, fraternité" ideaalidest hoolimata üpriski klassiühiskond, väljastpoolt emamaad tulnul võib klaaslagi rutem ette tulla. Aga nagu näha, on neid küllalt ka "pärisprantslaste" hulgas.
Ja alžeerlased ei ole muidugi seal kunagi pagulased olnud, vaid Prantsuse impeeriumi järelkaja. Koloonia ja emamaa vaheline liiklus on teine teema kui pagulastevood ja isegi mõneti teine teema kui immigratsioon - kes impeeriumi piires liigub, ei ole rangelt võttes immigrant. Võrreldav grupp Eestis oleks mõnes mõttes venelased, aga see analoogia läheb katki sellest kohast, kus Venemaa oli ise see, kes Eestile käpa peale pani; Prantsusmaa-Alžeeria suhetega oli muidugi vastupidi.
See, kui Alžeeria oli Prantsuse riigi osa, ei olnud üldse väga ammu, minu vanemad on sel ajal elanud ja mitte ainult lapsena.
Kui tahta vaadata, mismoodi on riikides, kes on palju pagulasi või oma riigiga ajalooliselt väheseotud immigrante vastu võtnud, tasub vaadata pigem USAsse, Kanadasse, Skandinaaviasse, Soome ja Saksamaale. Saksamaal on pärast sõda terroriakte toime pannud - ajal, mil nad võtsid juba massiliselt immigrante vastu - ikka peamiselt sakslased ise (Baader Meinhof).
Ma arvan, et selle ideoloogia suhtes on kõige haavatavamad inimesed, kes tunnevad, et nad ei saa ühiskonnas suurt midagi ära teha, kuigi võimeid ja viitsimist jaguks - kusjuures Eestis tundub mulle, et sellist seltskonda tõmbab kõige enam ligi EKRE, ainult nad on (esialgu?) vähem radikaalsed.
Lühidalt selliseid võrdlevaid andmeid Euroopa kohta, et kõige rohkem immigrante ja pagulasi on Euroopas vastu võtnud Saksamaa - ja juba tükk aega, pmst alustasid nad sellega kohe pärast sõda - ; kõige rohkem moslemi immigrante on samuti seal; aga kõige rohkem Daiši võitlejaid produtseerivad Euroopas ikkagi hoopis Prantsusmaa ja Belgia (Prantsusmaa suurima absoluutarvu, Belgia suurima suhtarvu).
Praegu võis Prantsusmaa sihikule sattuda muidugi hoopis sellepärast, et temast on rohkem loota, et ta hakkab sõdima (kui eesmärk on Lääs enda vastu sõtta tõmmata) - Saksamaaga tõenäoliselt sama kergesti ei läheks. Ja kui Prantsusmaa valimise põhjus oli see, siis ei puutu muidugi enam üldse asjasse, keda kus kui palju on. Mõne terroristi sokutab ikka sisse või värbab põlisrahva hulgast või lennutab kasvõi kaaperdatud lennukiga kohale, isegi kui koha peal ei oleks ainsatki sisserändajat ega nende järglast. Ega USA kaksiktornide ründamine ju kah sellest ei sõltunud, kui palju Lähis-Ida päritolu inimesi seal elab.
*
Ja mis pagulaskriisi puutub, siis tglt sama suur või suuremgi kriis oli Balkani sõja ajal - kus oleks võinud samuti karta, et vägivaldsest piirkonnast põgenejad toovad vägivalla endaga kaasa, ja teiseks, et neist ei saa enam kunagi lahti, sest see sõda tundus igavene. Ometi sai see sõda kord ka läbi ja inimesed läksid koju tagasi.
Aga veidi teisel teemal, mis su postituses on: kas sa tundsid seda "nüüd on see meie õuel" ka pärast Madridi plahvatusi 2004. aastal - või veel enam, 2011. aasta Norra terroriakti järel? Selle ohvrite arv oli peaaegu sama suur; ja see oli lähemal ja tolle norraka vaadete pooldajaid ja tema fänne on siin küll ja veel, kui veebis ringi vaadata, nii et seda karta oleks nagu rohkem põhjust.
Ma pakuks huupi, et sellised tunded ei sõltu niiväga sündmustest endast, vaid infoväljast, mis nende ümber on. Praegu on meedia kuude viisi ärevust kütnud, nii et kui midagi tegelikult juhtus, siis oli kõigil tunne, et "nüüd on see käes". Kuigi selliseid sündmusi on olnud ennegi, rohkem või vähem sarnase taustaga ja siis pole sama tuntud.
Selle öö olustikukirjelduse lõppulausesse panin teadlikult MINU õu. See puudutas mind ühtäkki isiklikult. Ma usun, et infoväljast olen olnud vähe mõjutatud. Mõned asjad on etteaimatavad. Sinu nimekirja võiks pikendada üüratute mõõtmeteni. Kasvõi NSVL-s: Lenini mausoleum(1967,1973), Moskva metroo(1977), laste buss Ordžonikidze(1988) jne. Mul on palju märkmeid nendest sündmustest. Lennukikaaperdamistest olen siin blogis kirjutanud isegi järjeloo. Kõik need toimusid selles impeeriumis, kus ka meie pidime elama. Võis siis hiljem lisandunud naabrite Nord-Ost(2002), Beslan(2004). Kuigi terrorismiga polnud midagi tegemist, siis ka meie oma Pronksiöö(2007) oli prognoositav.
Terrorism on äärmuslik võitlusvahend ja mingite nähtuste olemasolu korral pole küsimus kas, vaid millal? Kui minu lähedased ei elaks Pariisis, siis poleks see sündmus MINU, vaid meie. Soome koolitulistamised on meie ja MINU, sest minu lapselapsed peavad seal maal koolis käima. Mõni järjekordne Austraalia tulekahju oli MINU, sest sellel hetkel elasid seal mulle olulised inimesed. Jne.
Seega, minu tunded antud asjas olid/on isiklikud.
OK, arusaadav.
Ka mind puudutas Pariis isiklikumalt, lihtsal põhjusel, et ma olen seda koolis rohkem õppinud ja seal paar korda ise käinud - kujutluspilt tuleb kergemini silma ette.
Ja minu vabandused, kui ma olen liiga agressiivne olnud. Kuna ma kuulen iga natukese aja tagant, kuidas mingit tuttava tuttavat välistudengit on avalikus kohas kiusatud või on keeldutud teda teenindamast, siis on mu tunded ka Eestis räägitava suhtes kirglikumad.
Ma olen nii vaene ja tähtsusetu, sest mul pole välismaal elavaid lähedasi ega sõpru. Aga kogu see asi tõstab turjakarvad turri yhel põhjusel - kannatajateks ja hukkujateks on INIMESED. Ma olen nii mõnigi kord otsese vägivalla sisse sattunud ja tean, et see jätab templi kogu eluks. Kr.di kahju on, et on karjade kaupa inimesi, kes hirmu, traumasid ja vigastusi rõõmuga juurde toodavad. Harimatus ja tugevamaõiguse traditsioonid.
Minagi olen vaene ja tähtsusetu, vaid lähedased edukad ja "rikkad" :)
Oh palun!
Kuidas saab rikka sisemaailmaga inimene end vaese ja tähtsusetuna tunda seepärast, et lähedased ja s6brad välismaal ei ela ...
Ma ei saa sellist juttu isegi naljana m6eldult kuidagi rahulikult lugeda ...
Postita kommentaar