Ma arvan, et õigust oma arvamuseks ei ole mõnikord otstarbekas realiseerida läbi sõnavabaduse. Äkki seesama sissekanne kuulub samasse kategooriasse? Kindlasti on mitmed vastupidisel arvamusel, et oma traumeerivatest kogemustest ja mälestustest tuleb kindlasti avalikult ja võimalikult valjuhäälselt rääkida. Või on siis minu puhul küsimus hoopis selles, et olen kahepalgeline - mõned võivad, kuid teised ei tohiks rääkida.
Ühe kuulsa ooperilaulja naine, kes oli enne kuulsa poliitiku naine ja veel varem kuulsa ajakirjaniku naine, ning päris alguses misiganes, ma enam ei mäleta, see naine räägib ühest oma mehest. Selle mehe Viagrast ja kondoomidest. Selline turunduskampaania valimisteks ja tema poolt üllitatud mälestuste raamatule. Naine on ju tegelikult noor ja kindlasti oleks tulevikus, elu eelõhtul, saanud palju mahukama teose bergmanlikust meestekogemustest. Nooremana oleks mulle ehk olnud huvitav teada, kuidas üks parajalt paks vanamees noori tüdrukuid sebib ja skoorib. Kuid ma vist olen juba sedavõrd vana, et need teemad ei ole mulle enam niiväga esmatähtsad, pole elu esmavajadus, isegi inimlikust uudishimust mulle mitte niiväga erutavad. Minule on tähtsam aru saada, miks osa inimesi oma laste emadest või isadest räägivad asju, mida võiksid jätta enda teada. Isiklik solvumine ja saadud (hinge)haavad on mõistetav, kuid kui tagaräägitav on rääkija lapse isa või ema ...
Üks teine parajalt paks mees kirjutas skandaalse, teemaajakirja Maaja tasemel teksti. Kutsuti kokku targad inimesed, kes ekspertidena-spetsialistidena teavad, mis on pornograafia, mis mitte. Kõrge komisjon jõudis tulemuseni, et see "igavesti noor" kirjanik on hakkama saanud pornograafiaga. Kunagi ammu on minugi elus olnud kogemus, kus mõnes kriminaalasjas pidin eksperdina andma hinnangu, kas videolindil olev liikuv pilt on pornograafilise sisuga või mitte. Minu jaoks on sellise ekspertiisi tegemine ka piiriipealsetel juhtumitel lihtne. On olemas kriteeriumid, mille järgi hinnata, kust tõmmata piir pornograafia ja erootika ja kunsti vahele. Kuigi tunnistan ausalt, et joone tõmbamine viimase kahe vahel on siiski suuresti subjektiivne. Suvaline on ka see lahterdamine kui räägime pornograafiast ülekantud tähenduses. Selleks puuduvad mõõdikud ja hinnang on kinni igaühe moraalsetes tõekspidamistes ja väärtushinnangutes. Rääkimine eksabikaasa, oma lapse isa Viagrast ja kondoomidest on minu arvates vaimne pornograafia.
Mõistagi tuleb kaitsta sõna- ja arvamusvabadust. Meis kõigis peab olema idealismi, et oma arvamuse väljendamise, sõnavabaduse ja tegutsemisega loome paremat maailma.
Postitused
22 kommentaari:
Sisemine intelligents kas on või ei ole, riigikogulaste puhul muidugi ootaks, et oleks.
Muuseas, ajakirjaniku elulooraamatus (esimeses)oli lõik, kus poliitikuproua lihtsad kolhoosnikest vanemad tõid tüdruku mingist Tln koolist ära, et läheb hukka.
Ah, tahaks ka, et oleks lordidekoda, kus olekski lordid...
Oi jeh,siia nimistusse võib veel lisada teisegi ajalikrjaniku,kes lahkas oma blogis eksabikaasa( teise ajakirjaniku)armukesi, kehavedelikke ja isiklikke mitterõõmustavaid seksuaalvahekordi temaga ja kus siis kommenteerijad arutasid trihhomonoosi olemasolu (või ka mitte)jne.Peres olid ka lapsed...
Ei oska muud kosta kui seda,et valitud valestartidele võib järgneda eluaegne kimbatus.
tallinnlanna
Mõne inimese elu ja lugu lugedes, võib järeldada, ta kogu elu ongi ainult vale start. Sellised ei tohiks abielluda ega lapsi saada. Inimestel ei ole õigus oma lähedastele haiget teha.
Minagi sellistel puhkudel tunnen kaasa avameelitsejate ´lastele ja vanematele.
Ise küll ei hakkagi niisuguseid üllitisi lugema, aga kuna kõik infokanalid avaldavad arvamust, siis on raske teadmatusse jääda.
Sageli on raamatupoes kahju puudest, mis raamatute jaoks on kasutatud. Paljudel puhkudel oleks need võinud metsa kasvama jätta.
Iseenda lapse isa või lapse ema suhtes ei tohiks tõesti avalikult midagi kohutavat kirjutada, sest eeskätt tehakse sellega haiget lapsele, kes pole mitte milleski süüdi. Aga kas sisuliselt võõra inimese kohta on lubatud kohutavat tõde avaldada? Kus kohas sellisel juhul piir jookseb? Elu nimelt pole alati nii lihtne, et oleks võimalik väärikaks jääda. Kui su hinge on sügavale-sügavale korduvalt ja korduvalt situtud ja seejuures veel sadistliku naudinguga situtud, siis ühel hetkel võib kannatajal karikas mitte ainult täis saada, vaid nii kohutavalt hakata üle ajama, et igasugused väärtused ja hinnangud kaotavad täielikult tähtsuse. Kirjutan siinkohal sellest, mida ise väga valusalt kogenud olen.
Minu arust annavad sellised avalikult pere musta pesu pesemise juhtumid hoopis loodetule vastupidise efekti. Lugejate- kuulajate silmis muutub rääkija ise tunduvalt ebameeldivamaks isiksuseks, kui see, kelle halbu omadusi ta paljastab. Isegi, kui räägitu on tõsi.
Kumma poliitiku maine rohkem teie silmis langes selle raamatu ilmumise tagajärjel?
Minu meelest pole see esimene naisterahvas mehi sugugi nagu sokke vahetanud, vaid kõigiga tiba pikemalt koos olnud, nii et ma sugugi ei nõustu teda litsiks nimetava alatooniga. Pigem vastupidi, ma olen üks neist, kes kindlalt leiab, et enne abielumist peaks proovima. Kui üldse ette heita midagi, siis seda, et see tema abikaasa oli alguses kellegi teise abikaasa, mis minu jaoks on siiski moraalselt üsna ebameeldiv.
Uuele, ka korduvatele ringidele minemine ei tähenda kindlasti seda, et tegemist on litsi mehe või naisega. Meie ainuke elu on sedavõrd lühike, et igaühel on õigus otsida seda õiget õnne. Juhtub ka nii, et seda ei leitagi. Minu isiklik põhimõte on see, et oma eksist ei räägita üleüldse halba. Sest kindlasti oli kooselus ka hulgaliselt ilusaid hetki. Parem rääkida nendest. Ning kui halba on olnud väljakannatamatult palju, siis on targem vaikida. Eriti kui sellest kooselust on lapsed. Me peame oskama eristada mehe-naise suhteid lapsevanemate ja laste suhetest.
Ma arvan, Bianka, et vastus Sinu küsimusele on ühene.
Trepp: Mingil hetkel saatsin Su blogisse kommentaari, mis ei jõudnud kohale või mida Sa ei pidanud kohaseks avaldada. Kordan oma väljendatud mõtet. Kättemaksublogi on žanrina vist kõige keerulisem ettevõtmine. Mingil hetkel on sisemine raev kallatud blogisse ümber ja hinges on tühjus. Kuid internetti ringlema jäänud sõnad ei kao. Ning ma arvan, et mingil hetkel hakkad tundma nende sõnade pärast ebamugavust. Kirjutamise teraapilisest mõjust on palju räägitud. Kõige rohkem kardan Sinu puhul seda, et jätkamisel jõuad sellele tasandile, millele viitab Tallinnlanna. Mis puutub kogu Sinu blogi eesmärki, siis kas siin ei ole juba hakanud toimima see efekt, millest kirjutab Bianka? Ma mõistan Sinu ängi, kuid kaasa kiita Sinu tegevusele ei saa. Hea Trepp, ei midagi isiklikku, vaid see on minu aus arvamus.
Naine50+. Siin blogis on küllalt palju võõraid mälestusi või võõraste elude minupoolseid tõlgendusi. Tänu sellele olen hakanud mõistma, et tõsielust kirjutamine on pidev eetiliste küsimuste lahendamine. Ning ma olen vist lugenud läbi kõik ilmunud mälestusteraamatud. Ma nõustun Sinuga, et mõnikord võiks puud kasvama jääda.
Ma poleks konkreetsel juhtumil vist "põlema" läinudki kui poleks seda Viagrat ja kondoome. Kui inimesel on vastapandamatu soov ka SELLEST avalikult rääkida, siis saab seda teha ka teisiti. See on nagu filmis. Mõni lavastaja näitab viis minutit magamistoa ähkimist ja puhkimist. Teine laseb aga tegelased magamistoa uksest sisse ja ekraan pimeneb.
Hundi ulg - nii kummaline kui see ka ei ole, Alatuste trepi blogi ei ole kättemaksublogi! See on hoopis ellujäämisblogi!
Kas Teie vastu on korduvalt ja korduvalt mõnenädalase vahega politseisse esitatud järjest absurdsemaid süüdistusi? Kusjuures nii jõhkraid süüdistusi, et jääb mulje, nagu te oleksite kõige jõhkram maffia ristiisa! See blogi algas peale järjekordset ülimalt alatut politseisse tehtud avaldust, kus kaebaja üks leebemaid väiteid oli - "kardan enda lapse elu pärast"!!! Ilma igasuguse aluseta. 5 lehekülge üliemotsionaalset alatust! Vaid õnn, ettenägelikkus ja politsei tarkus aitas sellest loost välja tulla. Vastasel juhul istuks ma praegu vanglas, sest lugu oli päti ja tema kaasosalise (sõbranna) poolt nii detailselt läbi mõeldud. See sügisene lugu jõuab ka varsti mingil kujul blogisse. Kusjuures Alatuste trepi blogi teket on mitme aasta pikkused absurdsed lood lakanud jätkumast! Seega on blogist olnud kasu, sest pätt näeb, et iga alatus võib blogisse jõuda.
Materjali, millest kirjutada, on praegu veel mitme aasta jagu! Ainult aeg näitab kui kaua viitsimist või tahtmist jätkata on või kui kaua kestab vajadus jätkata.
Alatus ja topeltmoraalid on mullegi hästi tuttav teema. Nõus Trepiga, et sigaduste kogunedes hakkab karikas yle ajama. Ja vaikimine olla nõusolek, nii et sinu viisakust ja ebakindlat järeleandlikkust võetakse hoopis loana katsetada mingit uut ja kangemat lõbustust.
Trepp, sellesisuline selgitus Sinu blogi päises aitaks mõista kogu järgneva. Lugejad kas siis mõistaksid Sind või mitte, kuid neile oleks vähemalt mingi orientiir - miks ta ometi niimoodi teeb?
Väga huvitav lugemine ;)
Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Mõne jaoks muutuks ilmselt vägistaja ka meeldivamaks kui vägistatu temast kusagil ausalt ja halvasti kirjutaks! Mis on ju tegelikult absurdne, kuid Stockholmi sündroomi teisendina täiesti võimalik. Seetõttu ei näe mõtet püüelda selle poole, et võimalikult paljud heaks kiidaksid ja mõistaksid. Igaüks loeb nii kui nii välja seda, mida ta tahab ja oskab välja lugeda.
Ja veel - kui blogi päises kohe kogu lugude avaldamise põhjus ära kirjeldada, ei viitsiks enam keegi neid lugusid lugeda ja alatuste trepi blogi kaotaks ära oma mõtte, st kaitsevahendi rolli. Seetõttu jääb põhjuse väljatoomine blogi päises vähemalt lähiajal ära.
Vabandan,hr.Hundi ulg,et risustan teie blogikommentaariumi,aga kuńa üks teine hr. ei võta kuulda ühtegi negatiivset kommi,siis küll ta siit loeb:
Trepihärra,kas te pole mitte see,kes teie kättemaksublogi peategelase blogis anus:ära soovi minuga tutvust,toon kaasa hävingut ja palju probleeme?
Ei Sa risusta midagi. Minu blogi võib olla mistahes konfliktide arutamise paigaks - nagu Minski kohtumine, kui ainult mina ei pea olema Batja Lukašenka :).
15.02. anonüümse kommist ei saa ma nüüd küll mitte midagi aru. Täitsa ausalt kohe. Aga ju polegi vaja aru saada.
Mulle tuleb meelde, kuidas ma palju aastaid tagasi oma mehe albumis paari pruudi pilti nähes küsisin, kas olid ka toredad tüdrukud. "Ikka olid", vastas ta, "muidu ma poleks ju nendega käima hakanud."
Eks me salamisi looda, et kallim selle küsimuse peale käega rahmaks: "Ei olnud! Sina oled see ainus ja õige!" Ja siis pisut räpaseid detaile nende endiste armsamate kohta. Sedapuhku andis öeldu kindluse, et kui suhe ei suju, ei saa minust ilkumis- ja naerualust.
Ent selliseid avameelseid pihtimusi kuuldes- lugedes tekib tunne, et elame kuskil ühiskonnas, kus pruut ja peig üksteist pulmas esimest korda näevad ja abielu kuskil mujal kellegi teise poolt kokku lepitud on. Ja see lõhnab tõepoolest poliitilise mudamaadluse järele. Vaevalt, et see kõik muidu vahetult enne valimisi avaldamist väärt olnuks.
Hea Anonüümne, tunnen Sinu mehega hingesugulust.
Inimeste suhted on keerulised. Mõnikord ma ei osaka seisukohta võtta. Või õigemini ei taha. Ikka sellest samast, kas mõnikord on targem vaikida või vastupidi, rääkida avalikult:
http://ebemeline.blogspot.com/2015/02/avalikult-ja-ehk-liiga-ausalt.html
Kui karikas saab ääreni täis ja hoogsalt üle hakkab ajama, siis löövad emotsioonid üle pea ja mõistus jääb mingiks hetkeks kõrvale. Aga võib-olla on isegi parem, et internetis kirjutatakse. See maandab kirjutajate pingeid. Palju hullem kui pingete maandamiseks mindaks kedagi maha või vigaseks lööma või muid tagasivõetamatute füüsiliste tagajärgedega tegusid tegema hakatakse. Nii et kokkuvõtteks - oleneb, mis nurga alt hinnata.
Ylekohut lähi- ja muudes suhetes on meil kyll ja ylekyll, nii kerget liulaskmist kui aastatepikkust orjastavat ja vägivaldset. See, kui me viisakalt vakka oleme, ei tee midagi olematuks. Karistamatusega toidame kurjategijaid. Võimalus kirjutada on mingigi võimalus asju selgemaks mõelda ja ehk isegi viisakate lahenduste otsimiseks liigseid pingeid nö ära panna. Krooniline allasurutud viha sandistab vaimu ja teeb vigaseks ka keha.
"PELETIS " ON SINU BLOGISSE JÕUDNUD! MUIDU IKKA HÜPPAS AJALEHTEDE KOMMENTAARIUMIS EDASI JA TAGASI!Noh, see eelmine siin.
Nägin jah seda PELETIST, Carlos Nigeeriast, Lagosest saadab massiivselt oma finantsteateid. proovisin blogis ära blokeerida rämpsuks, kuid meilile tulevad läbi. Kommentaaride teavitused on meilboksi umbe löönud.
Postita kommentaar