pühapäev, 8. veebruar 2015

Kodu

Minu kõige tähtsam küsimus lähedasele oli, kas ta on õnnelik? Ja seda ta on. Rohkemat pole isale vaja. See minek on kestnud juba mõnda aega ja see ei ole veel kaugeltki lõplik. Tallinna korteri jätavad esialgu alles, sest suurem osa lähedase palgatööst on seotud siiski Eestiga. Kuid nüüd on tal ka seal oma kodu. Ma sain aru, et elukaaslasega otsisid nad oma pesa hoolikalt. Saadetud piltide järgi väga armas. Ei midagi suursugust, kuid hubane - kodu.

Ma ei tea, kuidas teised, kuid mina mõistan hästi arhitektide poolt kasutatavat sõna "linnaruum". Siin, maal, on asjad selged. Minu kodu hakkab kilomeertreid enne minu taret. Tuttav künkake, metsatukk, kraav, suur põllukivi, külateelt pöörduv metsarada, põld ja aas, iga puu ning põõsas. Kõik see ongi kodu. Aga linnas on ju samamoodi, märksõnad vaid teised. Tänu Google Maps'le olen jalutanud lähedase koduümbruses. Viisteist minutit jalutamist ning Moulin Rouge. Kümme minutit kõndimist ja Pigalle, sealt aga algabki Montmartre. Viie minuti raadiuses paarkümmend söögikohta. Väikesed saiapoed, lihakarnid, naabertänava pesumaja, ärid ja töökojad. Kõik see kokku moodustab koos korteriga kodu. Ma oleksin olnud pisut õnnetu kui lähedase isiklik õnn oleks piirdunud selle suurlinna mingis anonüümses magalas, nende lasnamäel.
Siit paremale ära keerates ongi see päris kodutänav

Kvartali niinimetatud peatänavatega võrreldes vaikne põiktänav

Ega nende fotodega võrreldes pole tänaseks midagi suurt muutunud. Riietus on teine ja sildid on valgusküllasemad. No ja see ka muidugi, et mõni aasta tagasi oli nurgamaja transvestiitide kabaree siseruumides tulekahju...

6 kommentaari:

kaaren ütles ...

Äge.
Paluks veel ilusaid vanaaegseid pilte.
Kodu juurde kuuluvad alati ka jahirajad, et kas pole.

Aidi ütles ...

Ma arvan, et ei ole just palju isasid, kes oma lapse olulise valiku tegemise puhul ei hakka mitte ohkima, vaid küsivad: kas sa oled sedamoodi õnnelik. Ma olen mõelnud, et tegelikult võiks seda oma lähedastelt palju sagedamini küsida - hurjutamise, manitsemise või takkakiitmise asemel. Sest see on üks olulisemaid küsimusi elus üldse.

Hundi ulg ütles ...

Mingil määral on selle linna vana aja liikuvad pildid ka Truffaut' filmis "400 lööki". Film, mis on oluliselt mõjutanud Euroopa filmikunsti arengut ja minu maailmapilti nn. raskesti kasvatavatest lastest. Just see ülemise foto tänav oli peategelase Antoine'i koolitee, kus kaadris ka see põiktänav.

Sa, Aidi, puudutad olulist küsimust. Enda kogemustest ja nüüd erinevaid blogisid lugedes arvan, et kõige vähem julgetakse seda küsida iseendalt ja vastavalt ka tegutseda.

krati ütles ...

Aga kui inimene ei oskagi olla õnnelik ja rahul ?
Siis ei tunnegi ta seda õnnetunnet ära, ega tea selle nimel tegutseda .

Anonüümne ütles ...

Kui inimene ei suuda õnnetunnet ära tunda ega tea, mis see on, siis on suur osa tema elust siiani läinud ysna valesti ja vundamendi sellele on pannud õnnetundetu lapsepõlv. siis tekitab see kysimus hyljatustunnet, kurbust, raevu, kättemaksuiha. Parem siis juba prestiizhi ja selle uhkete esinduskaupade hankimisele ja enda näitamisele keskenduda. Mitte olla, vaid näida.
Antud pildid puhtast linnaruumist ja ilmselt viisakatest inimestest tänaval tekitavad koduse ja turvalise linnaruumi mulje, tundub, et isegi see pole oluline, mis keeles seal räägitakse.

Hundi ulg ütles ...

Keeruline küsimus - mis asi see õnn ikkagi on? Õnnetunnet on aga vist iga inimene kasvõi korra elus tundnud. Isegi mina...