kolmapäev, 4. veebruar 2015

Kiri Eppule

Hakkasin Eppu ajaveebi kommentaari kirjutama. Läks pikale.

Sa jõuad oma mõtiskluses kahe järelduseni. Erinevalt Sinust ei nõustu ma mingi rahvusliku eripära rõhutamisega. Teine inimene oma elu ning tegemistega on igal pool ja alati olnud ümbritsevate hambus. Näiteks ei usu ma, et mistahes ühiskonnas ja riigis leiduks ühtegi abielupaari, kes ei kommenteeriks omavahel kedagi või midagi pärast mingil koosviibimisel käimist. Selliseid elulisi näiteid võib puistata käisest. Taolised omavahelised arvamusavaldused on kellegi suhtes kindlasti mõnikord ülikriitilised ja ülekohtused. Ma ei arva, et selline üldinimlik omadus oleks spetsiifiliselt rahvuslik. Lihtsalt internet on kõikvõimas ja "anonüümne".

Sinu teise järeldusega nõustun aga täielikult. Sisemine soov eneseväljenduseks ja siiras eneseavamine tähtsusetus (vabandust!) ajaveebis kasvas ühel hetkel millekski enamaks. Ühteäkki tekkis võimalus igaühes peidus oleva edevuse rahuldamiseks ja samaaegselt pragmaatilised mõtted tekkinud situatsiooni ärakasutamiseks turundustegevuses. Ning muidugi kommenteeritakse Sinu tegemisi ja mõtteid, kuidas teisiti - see oligi ju eesmärk. Meil kõigil on (olnud) unistusi ja nende täitumiseks on oma hind. Olgu need soovid pisikesed, kuid olulised - õnnelik elu lähedastega, või suured ja ebaolulised - töö ja karjäär. Mulle tundub, et Sa võid pidada ennast kahekordselt õnnelikuks - isiklikus elus ja karjääri teostamisel. Ka kurtmine on inimlik, kuid paljudel on siiski need õnne komponendid jäänud päeva lõpuks olemata.

Tegelikult pole vaja siin targutada. Kindlasti oled Sa selle endale ammu ise selgeks mõtelnud. Pärast kõiki neid arvukaid intervjuusid, raadio- ja teleesinemisi, postitusi sotsiaalmeedias ning isikustatud firma turunduslehekülgedel. Minu pikaks veninud kommentaar oleks jäänud kirjutamata kui Sa poleks maininud seda rahvuslikku eripära.
´
Küll aga jäin mõtisklema iseenda pagenduse põhjustest ja mulle lähedastest. Ma iga kord võpatan kui märkan meedias oma lähedase nime. Mistahes intervjuu või tema tegemisi kajastava materjali all leidub alati kommentaare, mis on isiklikult ründavad. Ja rünnatakse kõike. See on üks minu pagenduse põhjusi. Ning mul on hea meel, et mu lapsed on saanud täiskasvanuks nii, et need mõnikord eriti porised arvamused pole jätnud neile nähtavaid jälgi. Justnimelt nähtavaid. Kes see teise täiskasvanud inimese hinge sisse näeb. Isegi kui need täiskasvanud on oma lapsed. Hoidkem oma lapsi.

2 kommentaari:

mustkaaren ütles ...

Ai kurja, tahaks ikka tundmatuid, st mitte kuulsaid sõpru ja mitte seltskondlikult tähtsaid (plogi)tuttavaid. Kui sinu arvamusest, faktist vm eluavaldusest tehakse konflikti kruttides kellegi teise turundussyndmus, siis pole see sugugi konstruktiivne. Olen tähele pannud, et lisaks skandaalidest toituvale seltskonnaajakirjandusele pyyavad samal viisil tähelepanu ka staarplogijad ja menukirjanikud. Õnneks tehniline kirjandus on sellest suht vaba.

mustkaaren ütles ...

Antud kodanikul on mitmes mõttes hästi läinud, ta on saanud ilma nälgimata õppida, reisida, olla oodatud ja armastatud, ta suudab oma lastele asjalik ema olla jne jne, terve rida õnnestumisi siiski. Mismõttes Eppppp laseb ennast suvalistel vingatsitel loksutada. Teatavasti on lollus maailma peamine koostisaine ja meediateadus tõmbab seda ligi nagu jaanipäevane sardell kärbseid. Aga jah, antud asjaolu saab alati myygitöös kasutada.