Märtsis 1987 teeb ajaleht "Edasi" pika intervjuu TRÜ ökosüsteemide labori teaduri Andres Koppeliga. Ta on viibinud noorte teadlaste vahetuse raames kümme kuud Rootsis. Tänaste arusaamiste järgi ei midagi erakordset - noored valivad vastavalt võimekusele ja piisavalt kopsaka rahakoti olemasolul tihti kõrghariduse omandamiseks mistahes ülikooli kustahes riigis. Kaheksakümnendatel oli aga isegi teadlaste stažeerimine kusagil välisriigis suhteliselt haruldane. Intervjuus selgitatakse, et kogu Nõukogude Liidu peale saavad Rootsi stažeerima aastas vaid paar inimest. Seega nimetatud labori ökofüsioloogia sektori juhatajale Koppelile oli tiheda sõela läbimine ja teokssaanud sõit suur vedamine. Vaadeldaval kümnendil sõitsid meie teadlased välislähetustesse kindlasti rohkem kui veel seitsmekümnendatel. Tartu ülikoolis oli neid õnnelikke, kes pääsesid välismaale, eelkõige sotsialismimaadesse, teadust tegema või stažeerima umbes kümme inimest aastas.
Ajaleheusutluses annab teadlane aru, millised publikatsioonid töö käigus valmisid ja mis veel ootavad lõpetamist. Suureks abimeheks olevat olnud arvuti, mille kasutamiseks läbis ta kolmetunnise õpetuse. Ajakirjanik küsib asjakohase küsimuse: "Arvuti abil kirjutada oli vist küllalt raske?". Usutletav vastab:
" Sugugi mitte, klaviatuur on ju peaaegu sama, mis kirjutusmasinal. kirjutusmasinat kasutati Ultunas vähe, vaid ümbrikule aadressi löömiseks või mõne formulari täitmiseks. Kirjutatakse ikka kuvari abil. Tekst tuli kohe ekraanile, sai teha parandusi. Arvuti oli ühendatud raamatukoguga, nii et võis laua tagant lahkumata tellida vajalikke ajakirju ja raamatuid. Arvuti abil olin ühendatud ka oma juhendajatega. Vastava koodi kaudu tuli nende kuvaritele minu kirjutatu ja vastupidi. Üsna mugav oli vastastikku parandusi ja täiendusi teha. Väga levinud on kserokopeerimine, kopeerpaberit läheb väga harva tarvis. Kõik see hoiab tohutult aega kokku. Meil kulub teadustöö vormistamisele reeglina rohkem aega kui selle mustandi kirjutamisele."
Müstika! võisin tollal seda lugedes õhata. Nüüd loen neid ridu mõnusa muigega. Ometi oli see kõik "alles eile". Muidugi ei olnud arvutid ka meie jaoks kahekskümnendatel midagi enneolematut. Ülikooli oma arvutuskeskus loodi juba 1959. aastal kui üleliidulise jaotuskava alusel saadi meeletute mõõtmetega arvuti "Uraal". Ma hiljem olen mõtelnud, et meil lühiajaliselt käibel olnud uudissõna raal arvuti tähenduses tuletati äkki just selle arvuti nimest? Keegi peaks Ain Kaalepilt seda küsima. Hiljem ehitas Tartu Ülikool arvutuskeskusele lausa eraldi hoone, mis oli viidatud intervjuu aastal varustatud "ülikiirete" arvutitega "Minsk".
Tartu Ülikooli arvutuskeskus, 1987, foto J.Vendelin
Kaheksakümnendatel hakkas ka meie üldhariduskoolidesse jõudma arvutiõpe. Tiigrihüppest ei rääkinud siis veel keegi. Asja edendati entusiastlike õpetajate ja üksikute koolide rikaste šeffettevõtete toel, kes kinkisid koolile vajaliku riistvara. Ülikoolides õpetati laialdaselt algseid programmeerimise keeli ja mõnikord ikka veel arutati seda, kas tehisintellekt on ikka nii süütu asi - äkki võtab inimeste üle võimu. Täna teame, et võimu pole võtnud, kuid osaliselt on see vangistanud inimese vaimu ja mõnikord sandistanud ka mõistuse.
Vassili Võrgu nimelise Tallinna 3. Keskkooli arvutiklass, 1985. Matemaatika- ja arvutiõpetaja Jaak Loonde ning VII klassi õpilased Edesi Linnar ja Rene Matvei. Foto: Vendelin, P.
Täna:
Andres Koppel - riigi mõjukaim teaduseametnik, Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees
Jaak Loonde - In memoriam 1937-2003, üks meie esimesi ja vist legendaarseim üldhariduskooli arvutiõpetaja
Edesi Linnar - Lohefotograafia ettevõtja Oulus (Soome)
Rene Matvei - FIE, taksoteenused
Postitused
9 kommentaari:
Ja kes seda oleks arvanud, et tõsisest ja ylikeerukast teadlaste töövahendist saab värviline laste mänguasi. :)
Minu esimene kokkupuude arvutitega oli 1985. aastal. Isa töökohas korraldati ekskursioon Tõravere observatooriumisse ja mina pääsesin kaasa. Ühes väikses ruumis näidati meile personaalarvuteid. Seal nägin ka esimest korda arvutimängu: UFO-d ründavad ülevalt Maad ja mängija peab all neid tankist tulistama, samal ajal kaitsemüüride taha varjudes. Tasapisi kaitsemüürid murenevad ja lõpuks ei ole enam kuskil varjuda. Juba siis olid arvutimängud.
Ma vaikselt lootsingi, et äkki keegi haakub teemaga ja meenutab oma esimest kokkupuudet arvutitega. Tänan, Taavi.
Mina mäletan mingit nii suurt arvutit,et seda oli pool tuba täis.Olin palgaarvestaja ja anti käsk esimest korda trükkida palgalehed arvutil.Kui viga tuli sisse,tuli k õ i k otsast alustada.Ei mäleta,kas juhendaja ei osanud või ei saanudki lihtsalt p a r a n d a d a.Raamatupidajatel olid olude sunnil kõigil lapsed kaasas ja nii me möllasime kogu öö hommikuni,lapsed toolidel magamas.Sest hommikul oli palgapäev.Õudsed ajad olid.
mul on üks esimesi arvutimälestusi see, kui ma isa töö juures displei taga mängisin (õudselt lõbus oli, et kui vajutad täheklahvi, siis tuleb täht ekraanile, nähtavasti oli see isal hea moodus last tükk aega rahulikuna hoida) ja isa saatis mulle ekraanile kirja "TERE TERE VANA KERE".
Selline vana kooli pilt oli, must ekraan roheliste tähtedega.
aasta oli 1980 või 1981 või 1982, pakuks.
Tartus on Liivi tänava õppehoones arvutimuuseum, mille arvutites on ka tolleaegsed töötavad mängud ja programmid.
Oli vist selline arvuti ka, nagu Juku? Kunstikoolis 1986 oli meil igatahes arvutiõpetus, kuigi ma pean tunnistama, et siis tundus see mulle jube igav ja ma ei saanud aru, milleks seda üldse vaja peaks olema.
See on tegelikult tähelepanuväärne kuhu me paarikümne aastaga oleme jõudnud.
Postita kommentaar