Albert

Alberti lapsepõlvest ringleb vähe fotosid. Päris lapseeast levibki vaid üks foto. Uhkete nahksaabaste, kleidi, vesti, jaki, valge krae ja leihvlipsuga. Hiljem, täiskasvanuna poseerib ta veel paljude pildistamiste tarbeks ja muutub selles päris osavaks. See on siis kui ta on saanud tahtmatult juba oma ajastu ikooniks. Mingil lühikesel ajahetkel kaks neid ikoone ongi, tema ja Marilyn.

 

 Pisikene Albert

 

Fotost võib jääda ekslik mulje, et tegemist on jõukast perest pärit lapsega. Päris nii see pole. Alberti ema perekond oli pisut varakam, kuid isa rabeles kogu elu tööd teha, et perekonda kindlustada. Alberti sündides on ema 21 ja isa 32 aastane. Päris väiksena on Albert aeglase arenguga. Tükk aega ei hakka rääkima. Kui peale kolmeselt aga ükskord rääkima hakkab, siis juba rikkaliku sõnavaraga. Ju siis polnud varem millestki rääkida. Pisut äkiline on lapsena, samas mitte hajevil närvipundar. See, mis huvi pakub, sellega tegeleb. Ema paneb kuueselt viiulit õppima ja seda ta jääbki harrastajana mängima elu lõpuni. Ühe heategevuskontserdigi annab siis kui juba väga kuulus.

 

 Koolipoiss Albert

 

Albert alustab kooliteed kui ta on viiene. Ta on tavaline koolipoiss. Mõned ained tulevad paremini välja, ülejäänus on keskpärasus. Mida rohkem koguneb mõistust, seda suuremaks muutub poisi protestivaim. Kõige suhtes. Kuna Albert on juudipoiss, siis kombestiku järgi jääbki ta elu lõpuni poisiks. Kolmeteistkümne aastased juudi poisid saavad kogukonna täisõiguslikeks meesteks bar mitzwah sündmusega, millel religioosne raamistik. Puberteedikust Albert on nüüdseks veendunud jumalasalgaja. Ning muidu äge protestija koolikorralduse, täpsemalt mälule orienteeritud preisi õppemetoodika vastu. Selline 14 aastane, oma arvamuste ja veendumustega inimene.

 

 14 aastane Albert

 

Järgmisel aastal peale selle ateljeefoto jäädvustamist toimuvad Alberti peres suured muutused. Isa, kes koos oma vennaga on pidanud Saksamaal pisikest elektriseadmete müügifirmat läheb pankrotti. Pere otsustab teha oma elu restardi Itaalias. Otsustatakse nii, et vanemad koos Alberti noorema õega sõidavad ära, kuid Albert jääb Münchenisse sugulaste juurde kooli lõpetama. Võta kinni, mis see nüüd on, kas suhteline vabadus, jätkuv protestivaim koolis, raske iga või kõik koos, kuid Albertil jääb kool lõpetamata. Nii peab ka tema sõitma aasta pärast oma uude koju, Itaaliasse. Kuid mitte kauaks. Noormehel on väljakujunenud huvid ja soovid. Seepärast proovib ta sisse saada Zürichi Polütehnikumi ja ... põrub sisseastumiseksamitel. Mitte neis ainetes, mida ta õppida tahab, matemaatikas ja füüsikas. Sisseastumiseksamid ebaõnnestuvad bioloogias ja prantsuse keeles.  Vanemad, kellel raha ei ole laialt, leiavad siiski pereeelarvest võimaluse, et 16 aastane Albert jääb Šveitsi kordama gümnaasiumi lõpuklassi. Ning aasta hiljem on Albert üliõpilane. Algab tema täiskasvanu elu.

 

Polütehnikumis õpib Albertiga koos üks tüdruk. Temast neli aastat vanem. Alberti jaoks huvitav ja ilus - Mileva. See pole Alberti esimene armastus. Seal kus ta lõpuklassi kordas, oli näiteks korteriperenaise tütar Marie... Nüüd on aga Mileva. Koos õpivad, kuid koos ei lõpeta. Albert saab 21 aastaselt tehnikumist matemaatika ja füüsika õpetaja kutse, kuid Mileva kukub lõpueksamitel läbi.

 

Mileva, sellisena nägi teda Albert esimesel kursusel

 

Nad elavad koos. Albert otsib meeleheitlikult õpetajatööd, kuid tulemusteta. Samas õnnestub tal publitseerida oma esimene teadustöö. Kuid ka see ei ava võimalusi leida tööd. Mõnikord ei ole neil sõna otseses mõttes midagi süüa. Ning siis juhtub see, mis kooselavatel inimestel ikka - Mileva ootab last. Selles olukorras langeb lõplikult ära see, et naine teeks kunagi veel kordusena lõpueksamid. Mileva sõidab Ungarisse vanemate juurde ja neil sünnib tütar. Albert ei ole kunagi oma tütart näinud. Biograafid avastavad selle fakti palju aastaid hiljem, juba pärast Alberti surma, ning asuvad tüdruku jälgi otsima. Versioone on mitmeid. Väidetakse, et laps suri, kuid tõenäolisem, et abieluväline laps lapsendati kuhugi.

 

Albert naise ja esimese pojaga

 

Vaatamata mõlemapoolsete vanemate vastuseisule jäävad Albert ja Mileva kokku. 25 aastane Albert ja ligi kolmekümnene Mileva abielluvad. Sünnib poeg Hans Albert. Perekonnapea ise on saanud tutvuste kaudu töökoha patendiametis. Selline hea töö, kus piisavalt aega oma teoreetilise teadustöö jaoks. Selles vallas hakkavad tulema esimesed tunnustused. Tegelikult ajaks, mil perre sünnib teine poeg Eduard on Albert pannud paberile oma elu kõige olulisema töö, avastuse, mis muudab arusaamist maailmast. Sellesama, mis teeb temast mõned aastad hiljem kõigi silmis geeniuse. Alberti ees avanevad ülikoolide uksed. Kolm aastat elab perekond Prahas, kus Albert õpetab ülikoolis. Siis tuleb pakkumine Berliinist. Kuid koos eduga toimub ka abikaasade teineteisest kaugenemine. Lõplikult. Mileva ei jää koos lastega Berliini. "Räägitakse", et nende tütrest loobumise idee autor oli just Albert, kes ei tahtnud, et midagi segaks tema teadustööd. Ning hiljem kui nad siiski juba abielus olid, pidi just Mileva koolduma Alberti poolt sätestatud rangetele reeglitele, mis looks tingimusteta tingimusi ainuomaselt tema teadushuvidele. Sisuliselt toimub Mileva lahkumisega lahutus, mille nad viis aastat hiljem ka ametlikult ära vormistavad.

 

Mileva ja poisid, üksinda

 

Hiljem vaieldakse palju selle üle, milline oli Mileva osa Alberti teaduslikes saavutustes. Ning milline oli üldse nende elu ja miks nad lahku läksid. Seisukohti on mitmeid. Osad leiavad, et kuigi Mileval polnud diplomit, oli ta mehe teadustöös võrdväärne partner. Nagu kaasautor. Teise äärmuse esindajad leiavad, et Mileva osalus piirdus "puhaste sokkide ja taskurättidega". Tõsi, ka viimast ei tohiks alahinnata. Kellel elus vähegi kõrgem karjäärilend, teab, mida see tähendab. Igatahes on ilmekas fakt, et kaks aastat peale ametlikku lahutust saab Albert Nobeli preemia. Olles ise teistkordselt abielus ja uuel naisel kaks last,  loovutab Albert kogu auhinnaraha, tolle aja kohta tohutu summa, Milevale. Jäägu seegi tõlgendamise küsimuseks. Sest ka selle kohta on versioone - selline olevat olnud Mileva hind abielulahutuse nõusoleku eest.

 

Alberti tervis jätab kogu elu soovida. Lapsepõlvest saadavad teda peavalud, tihti langeb depressiooni, ning põeb mitmesuguseid sisehaigusi. Ühest haigusest taastudes kui ta juba Milevast eraldi elab, tuleb teda põetama ema õetütar. Lapsena nad mängisid koos. Vahepeal oli suhtlemist vähem, täditütar Elsa abiellus, lahutas ja on jõudnud kasvatada oma kaks tütart täiskasvanuks. Pärast Mileva lahkumist kohtumised sagenevad. Sellest põetamisest saab kiindumus ning kohe kui Mileva annab nõusoleku lahutuseks, pool aastat hiljem, Albert ja Elsa abielluvad. Albert on nelikümmend ja Elsa paar aastat vanem. Huvitav, kuidas moraalsed tabud ajas muutuvad. Abieluväline laps oli sügavalt häbiväärne, lähisugulaste abielu seevastu normaalne.

 

Albert ja Elsa

 

Isa teistkordsel abiellumisel on Alberti vanem poeg 15 ja noorem 9 aastane. Viie lahusoldud aasta jooksul, isa Saksamaal, pojad Šveitsis, on isa neil mõnikord ikka külas käinud, ka materiaalselt abistanud. Kuid nüüd jäävad kokkusaamised üha harvemaks. Albert on kuulus teadlane, tal on palju tööd õppejõuna, pidevad välislähetused, vastuvõttudel käimised ja muud seltskondlikud kohustused, ta on suure teadusasutuse juht. Ning lõpuks ometi saab ta tänu Elsale eemale sellest paganama olmest. Iga kandi pealt. Elsa on tema olemise tugi ja tagala. Oma vanema pojaga hakkab ta uuesti kontakti otsima alles siis kui see on juba abielus.

 

Elsa ja Alberti õlitatud tandem jätkub mitmeid aastaid. Ka siis kui juutide jaoks tekivad Saksamaal ärevad ajad ja Albert otsustab ühel Ameerika sõidul kodumaale enam mitte naasta. Tema kategooriaga teadlane ei pea muretsema uuel kodumaal töö pärast. Ja Elsa sätib neile sisse elamise ja korraldab muu. Mõni aasta peale Ameerikasse kolimist Elsa ootamatult haigestub ja sureb. Õnneks on Albertil olemas tema erasekretär, kes koos temaga Ameerikasse tuli, Helen. Naine võtab lisaks sekretäri tööle üle ka kõik need majapidamise kohustused, mis olid Elsal. Albert, kes kogu elu on elanud vaid endale ja teadusele ei oska ilma naisteta elada. Sellel pinnal oli skandaale Milevaga, hiljem Elsaga. Muidugi leinab Albert Elsat, ta on väga kurb. Kuid vajadus inimliku läheduse järgi on suurem. Veel Elsa eluajal, juba Ameerikas tutvub ta Margaritaga. Venelannaga, kes elab seal juba pikemat aega oma skulptorist mehega. Kuuekümnele liginev Albert ja üle kuuekümnene Margarita saavad rohkem kui sõbraks. Pärast Elsa surma nad seda enam ei varjagi kellegi ees.

 

Albert ja Margarita

 

See on küpsete inimeste armastus. Vaatamata sellele, et Margarita on seotud ja ei kavatsegi oma meest maha jätta. Vaatamata sellele, et Albert saab ühel hetkel teada, et Margarita kodumaal, ühes suures majas Moskva kesklinnas tuntakse naist  paremini tema varjunime järgi - "agent Lukas". Albert saab sisse nagu teise käigu, uue hoo.

 

Albert, ikoon - boheem ja hajameelne professor

 

Nad veedavad Margaritaga palju aega koos. Muutub Alberti imago. Tema garderoobi ilmuvad valitud riided. Muutuse teeb läbi soeng, Margarita valgendab Alberti juukseid blondhalliks ja annab neile paljudelt fotodelt tuntud koheva lohakuse. Tekib selline tore boheemlase, hajameelse professori kuvand, kus kõik detailid on läbi mõeldud. Paraku ka see õnn ei kesta igavesti. Sõja lõppedes saab agent Lukas käsu naasta Nõukogude Liitu.

 

Albert ja terapeut

 

Ühel hetkel on Albert vana ja üksik. Jah, ta on olnud jätkuvalt ühiskondlikult aktiivne, võtnud sõna olulistel teemadel, tal on omad seisukohad poliitikas ja üldinimlikes küsimustes. Kuid Mileva on surnud. Elsa on surnud. Margarita on jäädavalt Venemaal. Vanem poeg tuli küll isa kutsel enne sõda Ameerikasse, kuid kolis kohe oma perega hoopis idarannikule. Nooremal pojal... Temal avaldus õpingute ajal raskekujuline skisofreenia ja ta on nüüd jäädavalt kinnises vaimuhaiglas Šveitsis. Kusagil oli tütar.

 

Arstid soovitavad Albertile hädavajalikku lõikust. See on elu ja surma küsimus. Albert keeldub. Ta hävitab kogu oma isikliku arhiivi. Oma maise vara pärandab ta ustavale sekretärile ja majapidajale Helenile. Teadusliku arhiivi saab Iisraeli riik. Albert sureb 76 aastasena, 18.aprilli esimestel tundidel. Samal päeval ta keha tuhastatakse ja matusekontor puistab tema tuha tuulde teadmatus kohas.