Ukraina

Kusagil jõuludest alates on mu arvutiekraanil pidevalt lahti see Ukraina uudisteportaal. Ma arvan kordi tihedamalt kui meie omakeelsed uudised. Kiievi kõige kriitilisematel momentidel jälgisin reaalajas otsepilti kasvõi öö läbi. Võimaluse korral olen püüdnud lugeda meie meedias ilmunud lugusid ja nn. ekspertide arvamusi. Need pole mind kahjuks rahuldanud. Ka seal kohapeal viibivad meie korrespondendid jäävad oma teadetes rohkem turisti tasandile. Muidugi pole minu enda kujunenud arusaamised viimase instantsi tõde, kuid nendest mõtetest võiksin pidada kasvõi eraldi teemablogi igapäevaste sissekannetega. Kahtlemata kuulub minu sümpaatia presidendi kukutanud rahvale. Kuid ka siin ei tohiks jääda populismi, et sündmused said alguse Ukraina valikutest Euroopa Liit või Venemaa. Ei saa eitada, et must-valged seletused tunduvad sümpaatsetena, eriti kui nedes selgitustes on inimlikku loogikat. Mul endal puudub kogemus, mis toimub mitte esimeses nooruses meeste peas kui kauaaegne naine vahetatakse paarkümmend aastat noorema vastu. Vladimiril on ju nüüd noor naine ja Viktorilgi juba mitu aastat elukaaslaseks noorem väljalase, isikliku koka õde, kellega ta koos nüüd redutab Venemaal, otsides mõistmist omasuguste seas.

Jah, oleks kõik nii lihtne. Tänasele vastuseisule Ukrainas pandi alus Janukovitši konstitutsioonilise riigipöördega. Või sellesama keeleseadusega, kus vene keel prooviti muuta riigikeeleks, bütsantsliku valitsemis- ja elustiiliga keskuses ning maakondades jne. Tegelikult aga ulatuvad riikidevaheliste ja riigisiseste konfliktide juured veelgi kaugemasse minevikku. Internet on täis videoklippe, mis illustreerivad tänase maailmakaardi kujunemist. Olgu nad pealegi väikeste vigade ja mõnede sisuliste vastuoludega. Asja olemust see ei muuda. Igal rahval on olemas kollektiivne mälu. Kasvõi praeguses konfliktis tasus oskuslikel propagandameistritel nimetada ukrainalasi fašistideks ja kogu vastasseis venekeelse "Berkuti" ja ukrainlastest aktivistide vahel muutus rahvlikul pinnal ideoloogiliseks võitluseks. Ning hukkunuid mälestades ja vigastatutele kaasa tundes, tuleb tõdeda, et vahendeid ei valitud, mõlemal pool. Aga rahva ühismälu ulatub ju veelgi kaugemale. Näiteks täna räägib Rumeenia käimasolevate sündmuste valguses juba kunagisest Bessaaraabiast... Igaüks võtab ajalooteljelt sobiva lõigu, millest alustab ajaarvamist.

Ning võib kindel olla, et ka praeguses konfliktis, nagu alati on palju solvatuid. Osalised jutustavad enda versiooni ebaõiglustest ja teisepoole sigadustest lapselastele, need omakorda edasi ja kunagi...

Ei jõua Suurt Juhust äratänada, et meil Kirde-Eestis tookord kokkuvõttes hästi läks.