kolmapäev, 12. märts 2014

Blogijate kaalumured

Kas tõesti on nii, et valdav enamus blogijatest on ülekaalulised? Loen suvalisi blogisid, suvalisi postitusi ja ikka on juttu liigsetest kilodest. Sellest on saanud viimasel kümnendil mingi üleüldine teema kõikjal. Perekonnas, seltskonnas, kõrtsis ja kirikus.  Pole ühtegi portaali, meediaväljaannet, kus poleks igapäevaselt juttu toitumisest, trennist, mingitest koomilistest juradest just selles kastmes, et kuidas kaalust alla võtta. Naised, kes on 30+, unustavad reaalsuse ning unelevad teismelise tüdruku kehakaalust. Teismeliste neiude ideaal on varapubeteedi olematu kehamass. Üleüldine kehapakendi hullus, massiivne "kaaluideaali" kultus mõjub juba nõrgemanärviliste psüühikale. Mitte ülekantud tähenduses, vaid otseses. Ka nendest ilmingutest olen lugenud viimasel nädalal juhuslikest blogidest. Juba ammu pole selle nähtuse põhjuseks poiste-meeste ettevaatamatud või pahatahtlikud märkused. See on mingi naiste omavaheline, ainult neile mõistetav luul ja teema. Tulge mõistusele, varsti on juba rannahooaeg!

9 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma olen oma liigeste jaoks tapvalt paks ja selle vastu ei aita kahjuks mitte miski, isegi kiirematel töönädalatel nälgimine. Paksuks tegi laste saamine. Osad paksud naised on ilusad, aga füüsilise töö tegija sõlmilised lihased ja kohatised rasvapolstrid EI ole ilus. Seda enam, et sobilikke riideid ei ole võtta.
Aga tyhja kah, ma liigun nagunii ainult kodu ja poe vahet, tööriided kaitsevad tuule eest ja muudavad su sootuks töömesilaseks, nii et kellelgi pole su välimusega asja.

Lendav ütles ...

Kaaren, jah? Füüsilise töö tegija keha on tuhat korda ilusam, kui mõttetu pehme siidikäpa oma.

Keha on eelkõige abivahend elamise tarbeks. Näitamise jaoks on ta ainult väiksel hulgal inimestest - modellid, kulturistid jne. Kinnitan, et minu haritud silmale on tavaline sõlmiline töölihas palju sümpaatsem, kui jõusaali-toodang või modelli kontkõhn keha. Inimese teeb ilusaks mitte kehamassiindeks, vaid see, kuidas ta oma nahas hakkama saab.

Hundi Ulg, üldjuhul on sul õigus - jah, üldiselt on see naiste oma luul. Mehed on palju leebemad. Kuigi on ka erandeid. Tean lähedaste tuttavate hulgas meest, kes nuriseb avalikult selle üle, et naine 4 aasta jooksul 4 kilo on juurde võtnud (ja sealjuures mahub ilusti "ametlikesse meditsiinilistesse normidesse" ikka).

Tervet mõistust meile kõigile!

Hundi ulg ütles ...


Täiesti mõistetav on see, et me pöörame oma kehale tähelepanu. Mõnikord mõtetes valuliselt. Olen minagi oma alakaalulisusele nooruses suhtunud liigse kriitilisusega. Kõige tähtsam on aga arusaamine sellest, et meie lähedased aktsepteerivad ja armastavad meid meie olemise, mitte välimuse pärast.

krati ütles ...

Ehk on asi selles, et enda välimust hinnates hindab naisinimene meesalget endas ? Näeb ennast kui vastassoost isendit ? Näeb kuna nii on looduse poolt seatud ? Laialivalguv isane ja kidur emane pole just tüübid , kes looduses ellu jääks?

Hundi ulg ütles ...

See on huvitav, mõttekäik, Krati. See seletaks mõndagi meie käitumismustrites soole vaatamata.

kaaren ütles ...

Meenus asjaolu, et figuurist ja paksusest v selle puudumisest on lulisem see, kui rõõmsa sammuga inimene astub. Kas tal on naeratus näol, pea pysti ja selg sirge. Sel juhul näen ma kõige esimesena tema elu ja rõõmu. Samas, inimese mure sellepärast, et kas ta vastab mingitele kõrgetele nõudmistele v mitte, on oluline tõesti ainult neile, kes oma välimusega teenivad v kellele see on olulisim asi elus. See esimene komm, minu oma, käib kyll ainult keha kohta, aga uskuge, rahulolematuseks endaga on mul palju muid põhjuseid - nt oma muusikaliste võimete liiga vähe arendamine, sest anne ei ole kingitus, mida võtta ja jätta, vaid vastupidi - talent on kohustus. Aga mitte yhtegi ametit ei saa pidada ilma kaubanduslikku välimust omamata.

krsi6 ütles ...

Mul on tunne, et me näeme seda, mis meid kõnetab. Ma olen viimaste aastate jooksul näinud liigagi lähedalt, mis tähendab söömishäire, see ei ole midagi glamuurset. Sul on oma lähedase pärast surmahirm. On kohutav, kui palju naisi kõlgub selle piiri peal, mille ületamisel satuvad nad otseses mõttes põrgusse. Sellest peaks rääkima, mitte Eesti tüdrukute paksuks minemise ohust.

Hundi ulg ütles ...

Muuseas, Kaaren, olen alati imetlenud volüümikaid naisi, kes "kannavad" oma kaalu välja just rõõmu, naeratuse, püstise pea ja sirge seljaga. Ning kui kerge jalg on neil tantsides...!

krsi6, jälgin, olen mõtetes kaasas ja tahan öelda, et Sa oled vapper. Loodan, et tema samuti,ka ajutiste tagasilöökide korral.

Ning just sellele ma tahangi juhytida tähelepanu, et selline "moemehe" jutt kaalust nagu britlastel ilmast on vastutustundetud. Olen näinud blogipuus blogi, Eesti naistoimetajad. Kus te olete? Tegemas järjekordset naisteajakirja, kus esimese numbri kohustuslik teema on liigsed kilod?

notsu ütles ...

Kaalu väljakandmise hea etaloni saab, kui vaadata presidendi vastuvõtul igasuguste Aafrika riikide suursaadikuid. Nad on sageli üsna volüümikad prouad ja näevad hirmus head välja - ja näevad ka välja, nagu oleks nad oma välimusega väga rahul.