Ettevõtjate subkultuur

Mõni eluline situatsioon suudab mind ikka veel hämmastada. Meie, kes me siin blogides proovime ikka tarka juttu ajada, jagada oma suuri rõõme ja kurta väikesi muresid, teinekord oma tööd ja tööandjat kirume, tegelikult ei tea, et ka siinsamas tööturul on on olemas mitu Eestit. Eelmise kümnendi ossid on tööturul. Ning nende seas nutikamad teevad "virmasid".

 

Küsisin suveabiliselt, kuidas läheb. Tuli välja, et just äsja oli saanud kinga oma elu esimesest ja ainukesest töökohast. Selge see, et üritajal ikka juhtub. Nii ka seekord. Üliheas asukohas asuv autode remonditöökoda pani oma uksed kinni. Ühelt poolt kindlasti kõrged rendihinnad, lisaks liisingumaksed tehnika eest ja juba paar kuud võlgnevust maksude osas. Olles ise oma eelmises elus juhtinud ettevõtteid, kus mitusada inimest, väiksemaid firmasid, kus alla kümne töötaja, mõistan hästi omaniku õiget otsust lõpetada kiirelt kahjumi kasvatamine. Antud juhtumil on oletavalt oluline ka see, et omanikul on ilmselt mänguharrastus. Maksuametiga saab kuidagi asju ajatada, liisingufirmaga skeemitada, pealegi kui tuli on mitmes rauas - samal omanikul on paar erinevates valdkondades tegutsevat firmat. Taskust taskusse tõstes saab heal juhul hakkama ka kõigi võlausaldajatega ja iseenda eluga. Peaasi on ellu jääda! Jääb ainuke ja väikseim mure, töötajad. Aga selle ärimaailma subkultuuril on selleks omad võtted. Selleks on käibel isegi oma termin. Töötaja tuleb lihtsalt "üle lasta".

 

Nii juhtus ka suveabilisega. Kui viimased tööandja asjad olid vabastatavatest ruumidest kokku pandud, pisteti noormehele paber nina alla, et homme pole vaja enam tulla. Ei, mitte see lahkumine omal soovil. Mõned ossid mängivad enda arvates aumehi. Vabastati ikka tööandja algatusel, majanduslikel põhjustel, kus töö jätkamine on muutunud võimatuks. Suveabilisele oli solvav see, et enne seda paberit ei peetud teda vääriliseks isegi pisutki valgustada, mis saab sellest remonditöökojast ja temast kui ainukesest töölisest (ülejäänud töölised töötasid selleks hetkeks juba mustalt). Bussi peale jõudmiseks jäi kümme minutit. Ta võttis selle paberi vastu ja palus mõtlemisaega.

 

Kõik oleks võinudki ju rahumeelselt lõppeda, kuid paberi läbilugemisel selgus, et lõpparveks kirjutatud raha on pisut vähe. Viimase kuu palk, koondamishüvitis ja puhkuse kompensatsioon kokku sama palju kui varasem igakuine palk. Pealegi veel oli paberil kirjas, et kolmandik sellest summast on makstud töötajale sularahas. Mingit raha talle sulas aga ei antud. Heakene küll. et ei mingit etteütlemisaega. Aga ka mitte mingit hüvitist etteteatamise eiramise eest. Järgmisel tööpäeval kohtus suveabiline uuesti oma tööandjaga. Püüdis arglikult asjast juttu teha. See kutsus ossis esile raevu - tema ju tahtis "aumees" olla, temal korralik virma ja puha, paberid kõik tehtud ja näidatud numbrid brutu ja see könn siin tuleb mölisema. "Kui alla ei kirjuta, siis lasen päeva pealt na...i usalduse puudumise tõttu, kirjutan sulle kolm autot kraesse ja...". Ärimehe, ossi, taktika töötas hästi. Hirmunud suveabiline kirjutas alla kuhu kästi ja lahti ta oligi, üle lastuna.

 

Mulle on kogu elu pinda käinud kui nõrgemale liiga tehakse. Seepärast sai tarkade inimestega nõu peetud ja samal õhtul saatis suveabiline tööandjale meili. Töölepinguseaduse paragrahvide haaval oli kenasti lahti kirjutatud, kus ja milles tööandja eksis. Ning ka selgitust sai palutud, millest ja kuidas on saadud nn. lõpparve selline summa. Muidugi sai mainitud ka seda, et seoses töösuhte lõppemisega võiks kuidagi klaarida ka kõik need kogutud ja hüvitamata ületunnid (igapäevane töö oli kümme tundi). Ning eelkõige tuleks kompenseerida need päevad, mis oleks olnud tasustatavad etteütlemise korral. Tekst selles kirjas oli juriidiline, kuid sõnum arusaadavalt lihtne: mees, ära lase üle.

 

Mõned päevad hiljem toimus suveabilise ja ossi taaskohtumine: "Mis kuradi juristid mulle kirju kirjutavad.... Ah kui nii tahad, siis homme oled mu talus tööl - kui ei ole, lasen päeva pealt lahti!" (loe: lasen üle!). Muidugi läks firmaomaniku sellise suhtumise peale samal päeval teele järgmine juriidiline kiri. Suveabiline tänas endist tööandjat ettepaneku ja võimaluse eest asuda tolle firmas tööle (vist seakarjusena?), kuid avaldas arvamust, et enne peaks ikkagi vana töösuhtega otsad kokku tõmbama. Endise töötajana ootab ta senini lõpparvet ja tsiteeris Võlaõigusseadust, mis lubab võlgnikult sisse nõuda viivised. (loe: ega ikka ei lase!).

 

Selge, et see vaidlus lõppeb töövaidluskomisjonis või kohtus. Ise juba pisut kahetsen, et äkki andsin suveabilisele mitte head nõu, asuda vaidlema. Minu elukogemus ütleb, et paraku vaidlustes ei võida alati see, kellel on õigus, vaid see kes on tugevam. No lastakse korra üle, mis siis. Pesed ennast puhtaks ja elad edasi. Aga ma ei tea, mulle, minu tõekspidamiste järgi tundub, et hais jääb ikkagi külge. Veelgi rohkem on mul aga kahju ühest isast, tuntud põllumehest, nende eeskõnelejast. Vilja oskab mees kasvatada, kuid pojast kasvatas ossi, kes oma "virmades" kasutab uhkelt talle tundmatuid sõnu brutu-brutu kui aga maksmiseks läheb, siis talle tuntud netu-netu - ja kui palju õiendad, lasen üle!