teisipäev, 23. oktoober 2012

Emotsionaalsus

Ma ikka ennevanasti imestasin, et miks vanadel meestel pisarad on kerged tulema. Täna sain aru. Istusin sõber Indi haual ja pisarad voolasid. Muidugi hakkas endast hale. Rohkem aga koerast, kes oleks võinud veel elada. Proovisin talle seletada, et järgmisel nädalavahetusel tuleb talle asemik. Mitte seda, et keegi suudaks teda kuidagi asendada, vaid... Jah, keeruline värk, ega ei seleta.
 
Ma ei mäleta, et oleksin leinanud sedasi oma vanemaid. Arusaadav, siis olin noor ja elu veel ees. Nüüd aga... Pisut teisiti oli mõeldud need asjad. Kui juba kitšlik mõtlemine ja hingestripiis, siis olgu. Isekalt mõtlesin hoopis teisiti. Ka need asjad olid läbi mõeldud, kuidas pärast mind edasi.

 
 
 

14 kommentaari:

krati ütles ...

Meie pidime oma sakslase suvisel pööripärval magama panema.
Polnudki teine nii vana, 11 alles, vitaalne ja nooruslik oli peaaegu lõpuni.
Kuni tuli kuuajaline põdemine , ja minek.

Täpselt samadelt mõtetelt tabasin ka ennast, et ei ole elus kedagi sedasi leinanud.

Ehk on asi selles isevärki suhtes, mis on koera ja pererahva vahel?
Koer kohustab. Laps kasvab, ja saab hädapärast ning ka kasvatuslikul eesmärgil endaga ise hakkama.
Erinevalt lapsest koer ise külmkapi kallale ei pääse, pampersit talle ka ei pane.
Kõige selle eest tasub koer peremehele tänulikkuse ja armastusega . Haruharvad on juhud, kus koer kodunt jalga laseb, erinevalt kassidest.
Nii et kõik on arusaadav.

ignis ütles ...

südamlik pisarad on lubatud kõike head teile

Helve ütles ...

Kui meie kutsa aastate eest vikerkaare taha läks, arvasin, et ei tule enam ühtki koera, sest mina ei suuda enam nende lahkumist üle elada, nii valus on.
Aga uus sõbrake kasvab tasapisi hinge ja südamesse ning on palsamiks eelnenu lahkumisvalule.

Helve ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
kohalik ütles ...

Tean mida Sa tunned...

=E= ütles ...

Sõnatu kallistus.

tegelinski ütles ...

Tore, et on oodata. Uut sõpra, sest need koeradki on isiksused ja igal oma iseloom, kasvata neid kuidas tahad. Minu tuttav(ate) Pippa näiteks teeb esimesel võimalusel kaabet, katsu sa sellise sõbraga harjuda :) Tuleb muidugi tagasi ka, aga alles mitme tunni pärast.

Ja kui meie noor kuts õnnetult surma sai, ei suutnud uus koer tema kohta täita - temast ei saanud head väravavahti, kui poja jalgpalli mängis.

Ja Jackey leidis endale uue kodu. See otsimine oli ikka tõeline operatsioon, mis kestis mitu kuud. Mitmed kandidaadid ja võimalused, mis ei sobinud. Lõpuks mingi otsus tehti. Ja siis suri nende naabrinaisel koer. Tõeline sõber. Sõber suure tähega (ausõna, nime ei mäleta), kes oli toeks peale mehe ja poja kaotust. Jackey`l ja sellel Sõbral oli ühine ema. Nii kolis Jackey naabrinaise juurde. Loodan väga, et perenaine saab endale uue Suure Sõbra.

Aga nutta on kah hea. Hakkab kergem...

Anonüümne ütles ...

Paar aastat tagasi pidin oma kaheteist aastase sakslase magama panema. Tal ütlesid tagumised jalad üles. Mitte kuidagi ei suutnud lõpp otsust teha. Venitasin ja lükkasin kogu aeg edasi. Vedasin, kangutasin suurt looma õue ja tuppa, tõstsin teda tagakehast kui ta tõusta üritas. Enda selg hakkas üles ütlema. Lõpuks, kui ta enam ei suutnud isegi tulijale vastugi roomata, sai otsustatud. Keegi ei rääkinud otsusest koera kuuldes, aga ta sai aru. Mul on tunne, ma ei suuda vist enda surmani unustada koera ahastavaid silmi. Mul on juba poolteist aastat uus koer, aga mõeldes oma vanale sõbrale, nutan. Nii südame küljes on ta mul kinni.

Hundi ulg ütles ...

Õnneks mina ei pidanud nägema Indi vaevlemist, rääkimata raske otsuse vastuvõtmisest.

Oli tavaline päev ja igapäevane jalutuskäik talu piiridest välja. Indi väljendas talle omast ülivoolavat rõõmu. Hüppas, kargas, jooksis edasi-tagasi, nagu pääseks elus esimest korda jalutama. Läksime. Jäljed, lõhnad, märgistamine, toika sikutamine - nagu ikka. Ühel hetkel jäi seisma, natuke tuikus ja vajus külili. Ei mingit rasket hingamist, lõõtsutamist. Lihtsalt lamas vaikselt mõned minutid ja siis pani silmad kinni. Ma ei saanudki aru, millal teda enam polnud.

Homme on uus päev. Siis tuleb väike hundikutsikas. Oma koju.

kaaren ütles ...

Pilt on nii tore ja sydamlik.
Koerad on hea.

mäemamma ütles ...

Niimoodi jooksu pealt, veel täiega vöttes, nii ongi ilus. Kui üldse ilus saab olla. Nagu pääseks elus esimest korda jalutama...ring sai täis. Ilus ja terve, hästi elatud ring.

Uuele kutsule hääd kasvamist!

libarott ütles ...

Loomad poevadki teistmoodi hinge kui inimesed, siin pole midagi tähtsuse järjekorda sättida, lihtsalt... on teistmoodi.

Aga uuest sõbrakesest paremat rohtu selle leina vastu pole veel välja mõeldud. Ära siis unusta väikehundust kah kirjutada... Palun? :)

Hundi ulg ütles ...

Kindlasti tuleb siin blogis juttu ka uuest hundist. See saab olema minu elus teine koer.

Anonüümne ütles ...

Oot-oot,sel hundul oli juba varem iseäralik värisemine ja kahtlane olek ükskord,mis viitas mürgitamisele(kuigi see seal vist võimatu oli)? Aga koertelgi on näiteks aneurüsm jne.
Mul on ka hundu.Võttis kuidagi valvsaks see jutt.