laupäev, 29. september 2012

Kaamos (rules)!

See paganama november hiilib aina ligemale. Juba praegugi märkan, et mõnel hallil päeval ootan varahommikust alates, et valgeks läheks. Juhtub, et ei lähegi, enne saabub taas õhtupimedus. Lähikuudel tõuseb kindlasti taas päevateemaks kaamos. Aga nagu tuntud mees ütles: mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
 
Staarblogija ütles, dixi. Ilma igasuguse irooniata julgen teda nimetada meie lahja ja kesise blogimaailma tähtkirjutajaks. Kirjutaja, kellel on briljantne sõnakasutus, kadestamisväärne stiilitunnetus ja kõige olulisem, originaalsed mõtted. On olnud, mida õppida ja nautida. Ka see viimane postitus, milles ta teata(s)b, et tema blogi aeg on ümber saanud, on oma ootamatusega efektne ja vormilt nauditavalt elegantne. Esmalugemisel tekkis minus nõutus, et mis see siis nüüd oli? Kas seekord minule raskelt arusaadav mõttekalambuur, mingi Kaamosele tihti omane olnud sädelev huumor ja iroonia? Või äkki tõesti...
 
Kui ma paras tatikas olin, õpetas vanem vend mulle suurima tarkuse pidupanemisest. Ma ei saa öelda, et ma seda õpetust oma elus alati järgisin. Kuid tagantjärgi tunnistan, et mu vennal on olnud õigus. Tema õpetus oli see, et olengult tuleb lahkuda peo haripunktis, siis jäävad ainult head mälestused. Selle mõtte võib üle kanda ka blogimisse. Kui mina mitmetel isiklikel põhjustel hakkasin mõne aasta eest blogima, siis oli eestikeelne blogiruum pisut teistsugune. Juba mõnda aega märkan ma, et blogipuu hakkab kuivama. Muidugi, kõik on suhteline ja kinni isiklikest arusaamistest. Kui blogipuu esilehel ripub paar päeva järjest mõne tubli ja püüdliku kirjutaja postitus sellest, mis värvi ta oma küüned lakkis, siis järelikult on see lugejate enamikule huvitav, tähtis ja oluline. Äkki tuleb hoopis oma tõekspidamised üle vaadata? Või lahkuda õigel ajal, et jääksid head mälestused. Kogu sellest asjast siin.
 
Kaamos jättis otsad lahtiseks. Selgituste osas, miks ta oma blogi lõpetab ja ka selles, kas on lootust veel kohtumiseks. Minul endal on kirjutamises tekkinud samuti pause. Kõige sagedamini ei viitsi. Puudub kirjutamise, eneseväljenduse vajadus, mis kokkuvõttes, arvestades mu motiive,  polegi ju halb. Loobumismõtted tekkisid siis kui sain teada, et mu blogi on hakanud lugema mulle olulised inimesed - ei saa enam kirjutada kõigest, ei otse ega kaude. Mõnikord olen hoopis väsinud sellest virtuaalkujust, kelle ma olen ise loonud. Ei taha olla lõpmatuseni vana, pisut kulunud üksik vanamees. Äkki ärkaks ükspäev blogijana hoopis noore, terve, ilusa kahekümneaastase energilise kutina, kelle ees on lahti kõik uksed ja kogu maailm veel avastada ja vallutada (vana mehe hetkeline helesinine unistus päriselus?). Tuleb ehk Kaamoski tagasi, uuena ja veelgi huvitavamana.
 
Mis siin heietada: Kaamos ütles, dixi. Sellest piisab. Ning ega ma ei teagi, äkki ta kribab ikkagi edasi, suletud uste taga? Sellest on mul küll kahju, et tema seni kirjutatud tekstid pole enam kättesaadavad. Ikkagi november läheneb, kaamos tuleb ja nii tore oleks teada, et Kaamos lohutab: kevad tuleb ikkagi. Mina olen blogijana Kaamose kõrval poisike. Mul on see õnn, et Kaamos on jätnud minu postitustesse pea sada kommentaari. Eks ma siis mõnikord loen neid ja igatsen.
 
 
P.S. Kui keegi Kaamose austajatest seda teksti lugema juhtub, siis esmakordselt esitan ülbe palve. Palun kirjuta siia postitusse kommentaar. Saagu sellest talle, Kaamosele noh, nekroloog, rsk! - niimoodi oma alalisi lugejaid alt vedada...

26 kommentaari:

helle ütles ...

Ka mina olen olnud pikki aastaid Kaamose lugeja ja nautija. Mäletan , kui ta tuli esmakordselt mu blogise kommenteerima. ee oli siis, kui ma kirjutasin ühest poisist, kes tegi enesetapu. See poiss oli mu kunagise õpilase poeg.
Kaamos ehk Tiiu köitis kohe mu tähelepanu ja ma otsisin ta blogi üles.
On tõsi, et blogimise kõrgaeg on möödas, asemele on tulnud teised vormid, näiteks facebook. See pole muidugi võrreldav blogimisega, aga suhtlust saab sellegi läbi pidada.
Ega midagi pole parata - ajad, kus blogides vaieldi, arutati, paistavad olevat möödas jäädavalt. Vähemasti on "meie põlvkond" taandunud/ taandumas. Küünte lakkimesest ja pidu panemisest - mis meie sellest ka teame!!!!?

sjgelle ütles ...

Muide, ma olen enda juures täheldanud, et minu huvid on ka pöördunud. Seoses vanaema staatusega olen hakanud lugema noorte emade blogisid,isegi Inno ja Irja on muutunud sümpaatseks sellest ajast, kui nad suure vaimustusega kirjutavad oma esiklapsest Juulikesest.
Hoopiski ei meeldi mulle enam ving ja hala teemal, kui halvasti kõik on.

kertu ütles ...


Mina "avastasin" Kaamose umbes 2010.a. mais. Minu vaimustus ja kadedus olid koguni nii suured, et isegi mu üks postitus sai ainult temale ja temast mõeldes ( Oli seda nüüd vaja, 8.mai 2010).

Aga tänaseks olen ka aru mõistnud, et olen üleüldse üks suur vaimustuja. Ja nagu Fred Jüssi ütleb, siis vaimustusega kaasa minna ei ole sugugi halb asi, aga kui oled ära tundnud, et see ei ole päriselt sinu, siis tuleb seisatada või lausa samm tagasi astuda ja oma heli üles leida.

Edasist öeldes tunnen end vastikult, nagu kiruks tagaselja, kuid sellele vaatamata minule isiklikult tundus, et Kaamos muutus kurjaks. Minu arvates kõige enam iseenda peale. Ja ma võin vaid arvata ja oletada, mis selle taga võis olla, aga see pole minu asi ega koht targutada.

Aga vaieldamatult on ta staarkirjutaja. Kirjutaja, kellel on briljantne sõnakasutus, kadestamisväärne stiilitunnetus ja kõige olulisem, originaalsed mõtted. Ettearvamatus, elegantsus ja efektsus.

Vahel mulle tundub, et staarblogijad justkui ei tohikski niimoodi ootamatult areenilt kaduda, sest neil on tekkinud nende tahtest sõltumatult vastutus. Sa vastutad alati kõige eest,mis sa taltutanud oled, mäletate seda ikka jah. Ja samuti usun, et teinekord ei oska me aimatagi, kui oluline õlekõrs me võime enda teadmata kellegi elus mingil hetkel olla.

Mis ei tähenda, et mul oleks õigus Kaamosele midagi ette heita või temalt midagi oodata.
See oleks äärmiselt isekas.
Mulle tunub, et kõige ja kõigi teiste kirjutamiste ja tegemiste tagant ja vahelt, otsin,leian, määratlen ikka eelkõige iseenast.
Ning olen tänulik. Kaamos on kindlasti Keegi, kes on aidanud oma helile lähemale jõuda.

Anonüümne ütles ...

Mina lugesin ka Kaamost ja tema viimane postitus oli nagu välk selgest taevast. Ootamatu ja ehmatav, kergelt paanikat tekitav, et mis nüüd ja kuidas edasi. Umbes samasugune tunne oli suvel Raivo Järvi surmast lugedes, et vot just nüüd praegu sai mu lapsepõlv otsa, kuigi oma peaaegu 35 eluaastaga peaksin ammu olema lapsepõlvest väljas. Kaamose lõpetamisega sai ka midagi otsa...
Ja tema postitused, oh kuidas ma neid ootasin ja käisin veel nädalaidki hiljem lugemas, sest kommentaariumisse kirjutati ju nagu teine lugu veel ja tihtipeale kooriti seda kiht-kihilt nagu sibulat. Tihti silmad kipitasidki vesiselt, nagu sibulatki koorides - kas naerust või kurbusest või vihast maailma lolluste pärast.
Ma tunnen temast puudust. Ja ma loodan, et ta minek ei olnud lõplik. Kõige rohkem ma kardan, et ta tuleb tagasi, aga kuskil mujal ja teise nimega, ma kardan, et ma ei leia teda üles ja see oleks hirmus...
Ja kaamos ilma Kaamoseta tuleb ilmselt eriti kaamoslik. Loodevasti kevad tuleb ikkagi...
Liis

Siil ütles ...

Näh, paar päeva neti manu ei pääse ja kohe sellised põrutavad uudised ning tektoonilised muutused. Viimase postituse magasingi maha, siit lugesin esimest korda :o(

Eks isekas mina nõuaks ikka neid kirjutisi veel ja juurde. Samas tuleb ka mõista, endalgi on see blogindusviitsimine üle läinud, kommentaaridesse jätan rohkem tähemärke kui oma bloggi.

tafkav ütles ...

Ma olen blogimaailmas ühe ja teise nimega liikunud 2004. aastast. Ja selle aja jooksul on mitmed armsad blogijad enda jutud kinni pannud, mõni mitu kordagi. Iga kord on hirmus kahju olnud, nii ka Kaamose puhul. Loodan väga, et kuna alati tuleb kevad tagasi, siis ehk tuleb ka Kaamos tagasi, kaamoseta või koos, üsna ükskõik.

ritsik ütles ...

Mina ka tunnen puudust. Mitmed blogijad on nagu vanad sõbrad ning isegi kui nad igavikulistel teemadel ei kirjuta, tahaks vähemalt teada, kuidas läheb, kas kõik on korras.

kohalik ütles ...

Igatsen ja tunnen puudust.

Bianka ütles ...

Olen minagi olnud Kaamose püsilugeja. Ja see DIXI ei üllatanud mind, tõepoolest, seda võis ju oodata, kui see etapp tema elus läbi sai... Aga missugune tuleb järgmine osa tema elust, seda ilmselt ei teadnud ka ta ise seda kirjutades.

Aga et Kaamos blogiareenilt igaveseks kaoks, ma küll ei usu. See grafomaania (mul endal on sama haigus) on ravimatu, varem või hiljem lööb uuesti välja ;) Iseasi, kas me uue Kaamos ära tunneme. Blogipuu peale tõesti enam loota ei saa, see tõmbleb oma viimastes surmaeelsetes krampides :D Mina loodan sellele, et Kaamos ükskord ikkagi vanu tuttavaid blogisõpru kommenteerima tuleb, mis tema nimi siis ka ei ole. Ja kõik teie, kes teda tagasi ootate, ärge jätke ise kirjutamist päris unarusse! Elame veel, kuigi mitte päris samamoodi kui enne :D

krati ütles ...

Mtjah...
Ei ütle, et Su postitused huvitavad pole...Erinevalt Sinust pean ma muidugi piuksuma jälle, kartmata lähedaste hukkamõista ( nu ei ole aastad õpetanud suud kinni hoidma, Ei ole!)

Ja kui lähedastega ka ei saa aus olla, siis kellega üldse saab ?

Kehv lugu : meediast ju nii ehk naa enam midagi lugeda pole. Kui asjalikud kirjutised blogidest ka ära kaovad, siis on mede nõnnanimetatud haridusreformi läbiviijatel ka põhjust endale õnne soovida - tehtud !
Kõik üheülbaliselt keskvoolu suunatud.
Aga kui Sina vana mees,kes unistab poiskene olla, ka populaarsuse nimel kirjutad, siis ei jää mul mitte midagi muud , kui lõpetada oma sõnavõtt sama sõnaga, millega alustasingi : TJAH !

iibis ütles ...

Nagu oleks õpetaja kuhugi läinud, määramata ajaks ja teadmata kohta. Olen segaduses. Ja kurb.

Tema kirjutas nendest Päris Asjadest. (Mitte nagu need, kelle hulka ma iseendki arvan ja kelle kohta KR ütles kunagi "söön vorsti ja kammin pead"-postitused.)

Tervist ja päikest talle, kus iganes ta ka poleks ja kui kaua.

Iibis, nõutult. (Otsekui oleks mul õigus eeldada, et kui keegi juba blogib ja mina olen harjunud ta blogi lugema, peaks ta seda ainuüksi sellepärast aegade lõpuni tegema.)

notsu ütles ...

Ma loodan samuti, et Kaamos tuleb mingi nime all tagasi. Mulle oli ta oluline osalt samadel põhjustel, mis su endagi blogi, Hundi Ulg: lugeda, mida kirjutavad inimesed, kes on minuga võrredles vanemast põlvkonnast (samadel põhjustel loen heameelega ka endast oluliselt nooremate inimeste blogisid, kui nad juhtuvad terased olema). Aga te olete muidugi väga erinevad blogijaisiksused.

Loobumismõtted tekkisid siis kui sain teada, et mu blogi on hakanud lugema mulle olulised inimesed - ei saa enam kirjutada kõigest, ei otse ega kaude -oijaa, kui tuttav tunne. Tee või varjunime all uus blogi.

notsu ütles ...

(vabandust, tahtsin tsitaati ("Loobumismõtted tekkisid siis...") kursiivi panna, aga bloggeris kõik wordpressist tuttavad koodid vist ei tööta.)

Minni ütles ...

Mina olin ka selle blogi lugeja. Viimast postitust ei näinudki ja nüüd enam sinna sisse ei pääse. Imelik tunne on :(

Kateriviteri ütles ...

Mina lasin isiklikul guugelriideril kõik Kaamose postitused otse koju kätte tuua ja nende lugemise võtsin ette esmajärjekorras! Vahel käisin seal jutukirjutajate keskkonnas ka tema juttude pärast, mis tundusid nii kvaliteetkirjandusena, et kas äkki on kogu jutukirjanikkude punt kvaliteet omaette. Minu jaoks väga ei olnud, kahjuks. Kaamose puänteerimisoskus pani kõigile pika puuga ära.
Ma ei viitsi eriti ise häid blogikirjanikke otsida (blogipuust ei tea suurt midagi), kuid minu leiud põhinevad uskumusel, et sarnane tõmbab sarnast. Sellepärast jätkan teiste nauditavate blogide lugemist ja usun, et nende kirjutistest või kommentaaridest tuleb Kaamose vaimse isiksuse reinkarnatsioon ükskord ikka välja, sest heas mõttes karmavõlg oma püsilugejate ees on nii suur :)

Anonüümne ütles ...

Vara veel "nekroloogiks"!

Mina usun küll, et Kaamos rules! veel kirjutama hakkab ja loodan salamisi, et tema kirjutistest kunagi raamat kokku saab. Ta on väga andekas ja omapärane nähtus ning mul on väga hea meel, et tema lugemiseks Google Readerit kasutasin, sest vähemasti praegu on ta blogi postitused (vähemalt selle aasta omad) selles täiesti alles ja loetavad.

Be Free ütles ...

"Kunagi kusagil kellegi teisena kohtume uuesti." ütles Kaamos oma viimases postituses. Jään sellele lootma...

lagrits ütles ...

Alates varasuvisest arvutivahetusest on kõik Kaamose jutud RSS-lugejas alles nagu väike juturaamat. Lugesingi tavaliselt nii, et lasin nädalakese või kauem "koguneda" ja siis võtsin korraga ette nagu hea raamatu.

Ti:a ütles ...

No kuule, sa olid ise ka mõned ajad nii kadunud, et täitsa ehmatama pani. Alles jällepostituse nägemine sai mu uuesti hingama.
Küllap see päike ka Kaamose õue jälle paistma hakkab.
Ma blogisin mitu aastat järjest sellise visadusega, et ühel päeval sai jutt otsa. Kõik oli öeldud. Pildid on aeg-ajalt need, mis veel tilguvad.
Miks see blogimine enam pinget ei paku? On ju tore seltskond, kuigi teineteist ei tunta, ei pea ju mingeid esirindeid kinni jooksma ega alati vaimukas olema... Ei tea, järsku tuli tunne et aitab, aga ma arvan, et grafomaania on kõigil blogijatel nii sügavalt sees, et ühel päeval see lihtsalt pigistab end sõrmeotstest välja.
Äkki peaks tegema midagi mis meid uuesti kirjutama ajaks ja lööks silmad sõrmeotsad uuesti läikima. Elaks kuidagi selle pimeduse aja üle ja säraks koos?

Anonüümne ütles ...

Loetavalt kirjutas, kuid mitte midagi sellist, mis oleks harinud. Sattusin Maalehe viite peale siia blogisse, uurisin sedagi ja pean ütlema, et virtuaalseid sõpru valitakse nagu päriselu sõprugi , selle vahega, et päriselus võib ära petta, virtuaalelus see võimalik pole.Igaühelem oma, nagu öeldakse. Kui oled haruldane pott, on kaant raske leida.

Anonüümne ütles ...

Igatsed ta kommentaare taga? Palju ise talle neid kirjutasid? Tasakaaluseaduse järgi otsustades võis tal kõrini saada.

kaaren ütles ...

-_-

Käpaalune ütles ...

Mul on šokk vist. Olen ajast natuke maas ja sain alles nüüd teada, et minu üks lemmik-lemmik blogidest on ukse kinni pannud. Jooksin peaga vastu ust, sain muhu pähe ja jõllitasin tükk aega suurte silmadega ekraani. Mitte ei jõudnud kohale, mis toimub. Kui mõte jälle tasakesi hiilima hakkas, siis jõudsin guugeldades siia. Ma olen niiiii kurb, nagu oleks ... No ongi ju :(

vd07 ütles ...

Ma pole blogimise kui tegevuse peale sisuliselt ammu möelnud, aga see sissekanne tuletas mulle midagi meelde. Mingeid ammusi köhklusi, jutuajamisi ja paari blogi löppu, millest oli sellel hetkel väga kahju.
Aga need blogid on siiani yleval, ehkki yhe blogi omanik suri ja teine asus uue projekti kallale. Kutsun neid oma blogrollis löpetatud logiraamatuteks, mida on vastava meeleolu korral mönus yha uuesti ja uuesti sirvida. Aga kui neid yhel päeval enam poleks?... Äkki peaks mönest väga olulisest tekstist väljatryki tegema?

PS. Need teelolijad, oma identiteediotsijaid, kelle blogi aeg-ajalt "kinni-lahti-käib", peavad vist kypsema, et leida oma mina ja selle juurde kindlaks jääma. See mida teised arvavad vöi ei arva, muutub täiesti tyhiseks. Kui nad töesti kirjutada tahavad ja seda suhtlemise vöi ajutise populaarsuse eesmärgil ei tee. (Selleks on Fb, vöib-olla leiategi otsitava nyyd sealt?)

Bianka ütles ...

Kuigi Kaamos on varemgi korraks oma blogi kinni-lahti teinud, siis seekord on asi tõsisem. Olin ta sõber FB-s ja ta kustustas ka sealt oma konto täielikult ära. Mina arvan, et ta ei taha praegu eriti kellegagi suhelda, vähemalt virtuaalsete (pealiskaudsete) tuttavatega mitte. Selles osas ma mõistan ta soovi, et miks peaks tema tekstid igavesest ajast igavesti teistele (ajaviiteks) kättesaadavad olema? Ma ise olen oma varasemad jutud ka mujale tõstnud, sest ma ei taha, et lai üldsus neid üle loeks. Ma pole enam see inimene, kes olin neid kirjutades. Annan sinna ligipääsu vaid neile, kellega tõesti lähemalt sõbraks olen saanud. Mul olid selleks käiguks omad põhjused, Kaamosel on omad.

Anonüümne ütles ...

No nii, Esimest korda elus sattusin praegu siia ühe teise blogija oksalt...Kusjuures olen Kaamost palju-palju kommenteerimas kohanud blogides.