reede, 5. oktoober 2012

Ettevõtjate subkultuur

Mõni eluline situatsioon suudab mind ikka veel hämmastada. Meie, kes me siin blogides proovime ikka tarka juttu ajada, jagada oma suuri rõõme ja kurta väikesi muresid, teinekord oma tööd ja tööandjat kirume, tegelikult ei tea, et ka siinsamas tööturul on on olemas mitu Eestit. Eelmise kümnendi ossid on tööturul. Ning nende seas nutikamad teevad "virmasid".
 
Küsisin suveabiliselt, kuidas läheb. Tuli välja, et just äsja oli saanud kinga oma elu esimesest ja ainukesest töökohast. Selge see, et üritajal ikka juhtub. Nii ka seekord. Üliheas asukohas asuv autode remonditöökoda pani oma uksed kinni. Ühelt poolt kindlasti kõrged rendihinnad, lisaks liisingumaksed tehnika eest ja juba paar kuud võlgnevust maksude osas. Olles ise oma eelmises elus juhtinud ettevõtteid, kus mitusada inimest, väiksemaid firmasid, kus alla kümne töötaja, mõistan hästi omaniku õiget otsust lõpetada kiirelt kahjumi kasvatamine. Antud juhtumil on oletavalt oluline ka see, et omanikul on ilmselt mänguharrastus. Maksuametiga saab kuidagi asju ajatada, liisingufirmaga skeemitada, pealegi kui tuli on mitmes rauas - samal omanikul on paar erinevates valdkondades tegutsevat firmat. Taskust taskusse tõstes saab heal juhul hakkama ka kõigi võlausaldajatega ja iseenda eluga. Peaasi on ellu jääda! Jääb ainuke ja väikseim mure, töötajad. Aga selle ärimaailma subkultuuril on selleks omad võtted. Selleks on käibel isegi oma termin. Töötaja tuleb lihtsalt "üle lasta".
 
Nii juhtus ka suveabilisega. Kui viimased tööandja asjad olid vabastatavatest ruumidest kokku pandud, pisteti noormehele paber nina alla, et homme pole vaja enam tulla. Ei, mitte see lahkumine omal soovil. Mõned ossid mängivad enda arvates aumehi. Vabastati ikka tööandja algatusel, majanduslikel põhjustel, kus töö jätkamine on muutunud võimatuks. Suveabilisele oli solvav see, et enne seda paberit ei peetud teda vääriliseks isegi pisutki valgustada, mis saab sellest remonditöökojast ja temast kui ainukesest töölisest (ülejäänud töölised töötasid selleks hetkeks juba mustalt). Bussi peale jõudmiseks jäi kümme minutit. Ta võttis selle paberi vastu ja palus mõtlemisaega.
 
Kõik oleks võinudki ju rahumeelselt lõppeda, kuid paberi läbilugemisel selgus, et lõpparveks kirjutatud raha on pisut vähe. Viimase kuu palk, koondamishüvitis ja puhkuse kompensatsioon kokku sama palju kui varasem igakuine palk. Pealegi veel oli paberil kirjas, et kolmandik sellest summast on makstud töötajale sularahas. Mingit raha talle sulas aga ei antud. Heakene küll. et ei mingit etteütlemisaega. Aga ka mitte mingit hüvitist etteteatamise eiramise eest. Järgmisel tööpäeval kohtus suveabiline uuesti oma tööandjaga. Püüdis arglikult asjast juttu teha. See kutsus ossis esile raevu - tema ju tahtis "aumees" olla, temal korralik virma ja puha, paberid kõik tehtud ja näidatud numbrid brutu ja see könn siin tuleb mölisema. "Kui alla ei kirjuta, siis lasen päeva pealt na...i usalduse puudumise tõttu, kirjutan sulle kolm autot kraesse ja...". Ärimehe, ossi, taktika töötas hästi. Hirmunud suveabiline kirjutas alla kuhu kästi ja lahti ta oligi, üle lastuna.
 
Mulle on kogu elu pinda käinud kui nõrgemale liiga tehakse. Seepärast sai tarkade inimestega nõu peetud ja samal õhtul saatis suveabiline tööandjale meili. Töölepinguseaduse paragrahvide haaval oli kenasti lahti kirjutatud, kus ja milles tööandja eksis. Ning ka selgitust sai palutud, millest ja kuidas on saadud nn. lõpparve selline summa. Muidugi sai mainitud ka seda, et seoses töösuhte lõppemisega võiks kuidagi klaarida ka kõik need kogutud ja hüvitamata ületunnid (igapäevane töö oli kümme tundi). Ning eelkõige tuleks kompenseerida need päevad, mis oleks olnud tasustatavad etteütlemise korral. Tekst selles kirjas oli juriidiline, kuid sõnum arusaadavalt lihtne: mees, ära lase üle.
 
Mõned päevad hiljem toimus suveabilise ja ossi taaskohtumine: "Mis kuradi juristid mulle kirju kirjutavad.... Ah kui nii tahad, siis homme oled mu talus tööl - kui ei ole, lasen päeva pealt lahti!" (loe: lasen üle!). Muidugi läks firmaomaniku sellise suhtumise peale samal päeval teele järgmine juriidiline kiri. Suveabiline tänas endist tööandjat ettepaneku ja võimaluse eest asuda tolle firmas tööle (vist seakarjusena?), kuid avaldas arvamust, et enne peaks ikkagi vana töösuhtega otsad kokku tõmbama. Endise töötajana ootab ta senini lõpparvet ja tsiteeris Võlaõigusseadust, mis lubab võlgnikult sisse nõuda viivised. (loe: ega ikka ei lase!).
 
Selge, et see vaidlus lõppeb töövaidluskomisjonis või kohtus. Ise juba pisut kahetsen, et äkki andsin suveabilisele mitte head nõu, asuda vaidlema. Minu elukogemus ütleb, et paraku vaidlustes ei võida alati see, kellel on õigus, vaid see kes on tugevam. No lastakse korra üle, mis siis. Pesed ennast puhtaks ja elad edasi. Aga ma ei tea, mulle, minu tõekspidamiste järgi tundub, et hais jääb ikkagi külge. Veelgi rohkem on mul aga kahju ühest isast, tuntud põllumehest, nende eeskõnelejast. Vilja oskab mees kasvatada, kuid pojast kasvatas ossi, kes oma "virmades" kasutab uhkelt talle tundmatuid sõnu brutu-brutu kui aga maksmiseks läheb, siis talle tuntud netu-netu - ja kui palju õiendad, lasen üle! 
 
 
 
 

7 kommentaari:

Eve Piibeleht ütles ...

Peabki vaidlema selliste ossidega. Töövaidluskomisjon on ka sellistes asjades töötaja poolel. Iseküsimus muidugi, kas firmast ka mingit raha võtta on...

mustkaaren ütles ...

Pooldan - isegi kui poiss 6ige v2he k2tte saab, on tal v22rtuslik kogemus korrektse asjaajamise juures ja 2) v2rdjalikul t88andjal plekk kyljes.
Paraku kahjuks suurem osa t88v6tjaid laseb ennast vaguralt yle kusta, rahumeelega loobutakse isegi ysnasuurtest summadest, et "kena olla", et "mitte riiukuke mainet omandada" jne, teada juhtumid tutvusringkonnas.

CV ütles ...

EI ole töövaidluskomisjoni nii väga töötaja poolel. Ikka uskumatuid asju tuleb vahest töövaidluskomisjonist, mis on töötaja kahjuks. Seda eriti situatsioonis kui töötajal on esindaja. Millegi pärast töövailduskomisjoni proudel on arusaam, et kui on esindaja, siis pole sellele töötajale midagi vaja kui jõuab juriste palgata (isegi kui see esindaja on lihtsalt juuraharidusega sõbranna, eks asja tasuta teeb, aga kust see töövaidluskomisjoni proua seda teab). Keegi juuratudeng võiks teha uurimuse võrdelisest seosest "töövaidluskomisjoni poolt töötajale määratud hüvitis ning esindaja olemasolu". Minu praktika järgi on seal küll seos (ma esindan nii tööandjaid kui töötajaid aeg-ajalt).

Samas on see lihtsalt äärmiselt kurb mida Eestis töötajatega tehakse ning lausa seaduslikult, sest seadus võimaldab! Rääkimata sellest, et suurem osa ei jõua kunagi juristideni või ametlike instantsideni ja nii need ossid õpivadki, et karta pole vaja, keegi nagunii ei vaidlusta.

Hundi ulg ütles ...

Eks ikka vaidluseks läheb. Endine tööandja kirjadele ei reageeri. Tagala kindlustamiseks kandis küll poisi arvele pooleteist nädala hilinemisega paarsada eurot.

Kõige hullem ongi see, et sisuliselt algharidusega poisid-tüdrukud ei teagi, et oma õiguste eest saab seista. Enamgi veel. Nad ei tea sedagi, mis on nende õigused. Rääkimata sellest, kuidas taolisi vaidlusi üldse harutama hakata. Antud konflikt on poisi olematute juriidiliste teadmiste tõttu kindlasti pähkel. Ta pole üldse suure jutuga, aga vastata veel küsimustele, millest ta päris täpselt aru ei saa... Ja nii neid ongi, ma arvan tuhandeid üle lastuid.

Ning millegipärast jagan ma Su arvamust, CV, et tehtavad otsused protsessuaalselt või verdiktina on kantud liialt sageli vaid sellest, kas protsessi osaline on menetlejatele-otsustajatele sümpaatne või mitte.

Anonüümne ütles ...

Kuidas see asi edeneb?

Hundi ulg ütles ...

Tööandja maksis mingi hilinemisega mingi summa. Kirjalikule järelpärimisele, kus palutud palga väljavõtet ja lõpparve arvestust, tööandja ei reageeri.

Nüüd sai pangaväljavõtte ja lepingu alusel väljaarvestatud suveabilise nägemus, mis tal tegelikult saada on. Senini maksmata summale ja väljamakstud summa hilinemisele on arvestatud viivis. Viivisnõue läheb nädala alguses teele. Ning kui midagi ei vastata, siis ülejärgmisel nädalal antakse sisse avaldus töövaidluskomisjoni.

Oss on rumal oma vaikimistaktikaga. Noormehel oli valmis ka kompromissettepanek - teatud summa ja igaüks oleks läinud oma teed.

Anonüümne ütles ...

Hea lugeda, et see kõik ära ei hääbunud. Su abi oli õigel kohal, mingu Sul hästi!