Vahekokkuvõte

Mõnikord igatsen taga vanu aegu, kus sai tempo maha võetud ja tarkade inimestega arutatud elu mõtte üle. Aga ega praeguselgi ajal viga pole. Eluaastate järgi peaksin olema juba ise piisavalt tark ning pealegi olen iseenda peremees otsustamaks, mida teen ja mida tegemata jätan. Vahepealse blogimise jätsin tegemata. Millegipärast kadus selleks tuju ära. Segavaks asjaoluks oli üks lõputa minevikuvari omaenda segastest aegadest. Hoopis olulisem aga see, et andsin endale lubaduse. Ei midagi suurt ja olulist, pigem selline olmeline värk, mis võttis kogu aja.

Nimelt tahtsin esimest korda siin elatud aastate jooksul olla kõigi kevadtöödega graafikus. Varasemalt on seda takistanud kõiksugu remondid, ehitused, haigus ja ka blogimine. Seekord võin siis rahuldustundega iseendale raporteerida, et vana õunapuuaia kardinaalne noorenduslõikus on lõpuks ometi tehtud. Kasvuhoones on kõik nii nagu peab - mõnel tomatitaimel isegi esimesed viljahakatised. Talve küttepuud varutud. Ojaäärne viimane võsajupp likvideeritud. Pooleliolevad kiviaiad üleslaotud. Lillepeenrad kasitud, istutatud ja külvatud. Need muud peenramaad - sibulad, redised, küüslauk, porgandid, kapsad, salatid, maitseained jne., sisuliselt isekasvatamiseks täiesti mõtetud aga hingele siiski midagi pakkuvad, samuti tehtud. Ning tagatipuks käisin paar nädalat ühte paarikümnemeetrist maakivimüüri ladumas. Ei, endast enam tõstjat pole, kohati oli müüri kõrgus pea kolm meetrit, kuid mis kivi kuhu ja kuidas, seda tean ma küll. Ning ega ma päris sedamoodi ei saanud ega osanud, et seal ainult suuga oleks ehitanud. Nüüd pean tempo maha võtma, sest see järelejäänud kops sai vist ikkagi pisut liiga. Seega tekitan pisut aega blogimiseks. Sest vaevalt need vanad head elumõtte aruteluajad tagasi tulevad ja ka enamus toonastest tarkadest inimestest on ammu juba oma viimase kannu tühjaks joonud.