Emotsionaalne ajalugu

Ajalugu on üks huvitav teadus, kus faktid on alati samad, kuid nendevahelised seosed ja viimastest tehtavad järeldused on tõlgendamise küsimus. Ühest ja samast sündmusest erinev arusaamine on pigem maailmavaateline vastuolu, mitte aga tõsiteaduslik diskussioon. See kehtib ka tänase päeva kohta kui mälestame juuniküüditamise ohvreid. Ma pole ajaloolane, kuid mind on alati huvitanud inimene ja tema käitumine ajaloosündmuste keerises. Seetõttu olen ma lugenud ehk keskmisest pisut rohkem ka juuniküüditamise kohta. Tean neid vaidlusi, mis käivad küüditatute täpse arvu kohta. Olen lugenud  arutelusid selle kohta, kus, kuidas, miks ja millal hakati küüditamist ette valmistama. Püüan jälgida ka diskussioone selles, kas ja mil määral saatsid eestlased ise oma kaasmaalasi Siberisse. Tõsi, viimasel ajal püütakse seda küsimust Eestis mitte eriti torkida, sest mistahes aja ja võimu arusaamist mööda eksisteerib küll ajalugu, kuid olulisem sellest on ametlik ajalugu.

Viimane sõjaeelne Riigikogu, mõni päev hiljem Ülemnõukogu

Sageli mõtlen nii juuniküüditamise, aga ka kõigi muude selle perioodi sündmustega seoses nende Eesti Vabariigi poliitikute peale, kes veel ammu enne küüditamist  "müüsid" keda ja mida tahes, et saaks ikka jätkuvalt ennast soojendada võimu joovastavas lummuses. Mis sest, et tegelikult oli see võim juba mõnda aega illusoorne. Meenutan ka neid kaheksatkümmet rahvasaadikut, kes olid meie sõjaeelne viimane Riigikogu - kõik need veimerid, hindid, rummod, semperid, lauristinid jt. Kuigi me teame sellest samast ajaloost, kes ja kuidas neid valis. Fakt on aga ka see, et väljavalituks osutunud Riigikogu liikmeid ei sunnitud Toompea saali mitte relvastatud konvoi saatel. Need inimesed sisenesid sinna ikkagi õnnest särades, rind uhkusest pakatamas. Tollal väideti, et paberite järgi käis neid valimas üle 80% valijatest, mis on ilmne liialdus. Aga mingi osa valijatest ju ikkagi täitis seda tänases kontekstis paljurõhutatud kodanikukohust. Ja kusagil olid need maalid ja juhanid, kes praavitasid valimistulemusi selliselt nagu stsenaarium ette nägi. Ja lõppude lõpuks pidi ju sellel suurel käsikirjal, mis algselt andis ajaloo faabulale vaid üldjooned, olema kaasatud arvukalt siinseid usinaid, püüdlikke kaasautorid ja "kohalikke kirjasaatjaid üle maa", kes viimistlesid selle käsikirja detailides täiuslikkuseni. Seda ka siis 1941.a. juuniküüditamise episoodi silmas pidades. Midagi üldrahvaliku filmitalgute sarnast. Jah, ajalugu on huvitav, sest ta võib olla ka emotsionaalne, seda muidugi diletandi tasemel.

 Meie vastvalitud parlamendidelegatsioon Brüsse Moskvas - teadagi miks