reede, 11. märts 2011

Marianne Mikko keelatud pildid

Järgnev on aus ülestunnistus. Mina olen üks nendest vähestest, keda meeletult ärritab nüüd juba mistahes Marianne Mikko sõnavõtt. Annan endale aru, et minu seisukoht on kindlasti täiesti vastandlik Marianne 1099 sõbraga Veisspukkis ja nende 2093 pärnakaga, kes hääletasid Marianne Mikko Riigikogusse. Seejuures lisan siiralt, et ega ma teda isiklikult ei tunne. Kunagised põgusad kokkupuuted tema eksmehega ei tule arvesse, sest oma naistest ja nende "vigadest" me oma kohtumistel ei rääkinud. Need olid sellised asised kokkupuuted.

Marianne Mikko avaldatud seisukohtadest saadav isiklik adrenaliinilaks ei pane mind pimeda vihaga kirjutama anonüümseid netikommentaare. Ma pole seda kunagi teinud. Mingil määral ma proovin teda isegi mõista - teatud objektiivne sõnum on ju Marianne juttudes olemas. Aga see, mis tal selle sõnumi edastamisel suust välja tuleb on primitiivne, rumal ja küündimatu. Ning kuigi ma ei pea reeglina õigeks, et mingis mõtete erimeelsuses minnakse isiklikuks, siis käsi südamele pannes on minulgi kohati samad mõtted, mis eriti vihastel kommenteerijatel. Nendel, kes lahkavad proua Mikko isikliku elu õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Ja seda seepärast, et mingi selgitus peab ju olema, miks muidu arukas ja kena inimene sellistele mõtetele tuleb.

Seekord lugesin meie tulevase seadusandja mõtteid sellest, et kooliõpikutes tuleks ära lõpetada meeste ja naiste eksponeerimine traditsioonilistes rollides. Sellise tsenseerimistöö tulemusena peaks proua Mikko arvates likvideeruma olukord, kus lastele (ja nende vanematele?) antakse väär arusaam sellest kuidas asjad tegelikult olema peaks. Siinkohal ongi see minu suur ärritukoht. Mina tahaksin seda, et tüdrukud kasvavad tüdrukutena ja poisid poistena. Täiskasvanutena peavad tüdrukud niigi olema nii naise kui mehe eest väljas. Sest poisid on meesteks saades ammu kaotanud oma rollilise idenditeedi. Seda tänu kodanik Mikko ja ta mõttekaaslaste sedalaadsetele pingutustele. Aga äkki ärritab mind siiski see, et hoopis mina olen oma mõtetega uuele jalgu jäänud? Ärritab see, et jäädavalt on kadunud ajad, kus mees sai olla mees - oma naise ja laste eest hoolitseja.

Marianne Mikko on populaarne, tema mõtetes on teravust ja tegudes läbilöögivõimet. Ei mina tema vastu saa. Kasutan vastuargumendina vaid ühte pilti, mille reprodutseerimine võib tulevikus olla Mikko poolt keelatud. Selline "väärakas foto" demonstreerib lastele Marianne mõttekäigu kohaselt aegunud maailmapilti traditsioonilisest poisi ja mehe rollist. Marianne Mikko ei taha elada sellises maailmas, kus poisil (või tüdrukul) kujuneb seda pilti vaadates ettekujutus, et kunagi, oma pere luues, on pildil olev väike poiss see, kes köögis torud korras hoiab. Mina, vastupidi aga tahaksin, et kõik väikesed poisid teaksid, et torutöö on nüüd ja tulevikus nende töö. Ning veelkord, mind ärritab kui keegi sellest aru ei saa, et see ongi normaalne!

24 kommentaari:

ritsik ütles ...

ära nüüd pärnakate peale palju pahanda, meil lihtsalt ei olnud sotsidest mitte kedagi teist vähegi tegijat inimest nimekirjas. Mina ei valinudki sestap sotse, paljud teised aga lõid käega, aravsid, et parem Mikko, kui üldse mitte kedagi ja andsid talle hääle.
Aga muidu olen nõus Sinuga, kuigi minu poeg erinevalt tütardest armastab väga süüa teha :D

Hundi ulg ütles ...

Seejuures, Ritsik, pean ma igati normaalseks ka seda, et poisid teevad süüa, koristavad, pesevad jne. See on loomulik. Samamoodi meeldib mulle, et paljudes koolides sisaldab tüdrukute käsitöö ka puu- ja rauatööd jne.

Ma ei pea normaalseks tulevikku, kus me peame hakkama varjama seda, et enamikule poistest meeldivad mutrivõtmed ja torutangid, sest üks tädi arvab, et see pole õige.

kaaren ütles ...

Ma ei tea, mis maailmas sina elad, mina olen kogenud hoopis jõhkramat maailma.
See on maailm, kus väike tydruk jäetaxe synnist saadik tähelepanuta, mänguasju, paremaid riideid, tähelepanu saab ainult pere poeg. Tytrest kasvatataxe teenijat, igasugune iseseisev mõte surutaxe alla räige sõimu v korraliku keretäie pexuga.
Puberteedieas see kõik jätkub, tydruk peab tegema kodus kõik tööd, poeg võib vabalt hulkuda, kodus kohustusi pole.
Muide, ma ei jõua ära jagelda oma naabritega, kelle jaox naine, eriti koos väikeste lastega, pole inimene ja tema suhtes vägivalla tarvitamine seltskonna lõbustamisex on igati OK.
Piirkonna konstaabli ja valla sotsiaaltöötajaga olen samuti vaielnud, nemad on ka nö vana kooli soorollide esindajad - ikka et tugevam on targem, pohver on vägivallateos ise syydi jm ebainimlik ila.
Andke andex, aga mina toetan nö traditsiooniliste soorollide ymbervaatamist. Kui see peab tähendama seda, et Mees on eelistatud isegi siis, kui ta on lihtsalt parasiteeriv oma tagasihoidlikumate pereliikmete arvel, omamata mingeid huvisid, oskusi jne jne, siis ma kysin: kuidas saab mõni taoline LOLL, ENNASTTÄIS YLBE JÕMM olla minust parem???
Muide, meie naabrid olid kadedusest hullumas, kui ma ostsin endale mahtuniversaali, aamerika-ma oma. Sest minu, alaväärtusliku naise, autosõidu oskus iseenesest on kurjast! Ka siis räusati ja sõimati, kui ma omaenda muru lattniidukiga niitsin, mootorsaega võsa lõikasin, ehitusmaterjali- v mööblipoest koormaga ISE; ILMA MEHETA koormaga tulin ja maha laadisin. Nende naised ei sõida autoga, ei saa haridust, istuvad kodus ega otsusta oma peaga absoluutselt midagi. Kas ma peaxin samuti sellise eluga rahul olema?
Muide, tänu madala haridusega peredes levinud poiste eelistamisele ongi meestel äärmiselt nõrk kohusetunne, ei hoolita teistest inimestest ja ollaxe äärmiselt enesekeskne & vägivaldne. Selles ei ole syydi haridus ega nõrgematele isikutele seadusliku kaitse tagamine, vaid ikkagi laste õigel ajal kasvatamata ja koolihariduseta jätmine. Ma olen niisuguseid asju liiga suurtes kogustes näinud ja iga politseinik, koolis töötav inimene ja sotsiaalametnik võib seda kinnitada.

tavainimene ütles ...

Mikko arvas, et õpikutes tuleks ära lõpetada meeste ja naiste eksponeerimine traditsioonilistes rollides, kus ema on köögis, põll ees ja «selline naeratava näoga perekonna teener» ja isa prillid ees telekat vaatamas või raamatut lugemas ehk et nagu tark, keda ei tohi segada, sest ta teeb tähtsat tööd.

See vist ikka ei ole päris seesama asi, mis "peame hakkama varjama seda, et enamikule poistest meeldivad mutrivõtmed ja torutangid"?

tavainimene ütles ...

Minu meelest on selles asjas üpris palju silmakirjalikkust. Haridusminister on näiteks tõesti (pika hambaga, ma kujutan ette) tunnistanud, et tööõpetuses ei ole gruppideks jagunemine soopõhine. Aga koolides on ikka tunniplaanis poeglaste tööõpetus ja tütarlaste käsitöö. Ning suurem osa vanemaid peab seda igati normaalseks -- poisid kopsigu ikka haamriga ja tüdrukud tikkigu. Poisid olgu aktiivsed ja julged, tütarlapsed kenad ja malbed.
Mõnes mõttes oleks ausam, kui iga kool otsustaks ise ja annaks lapsevanematele avalikult teada, kas tema õppekava ja õpetajate hoiakud järgivad traditsioonilisi soorolle ja käitumismalle või siis neid moodsaid. Traditsioonilised koolid võiksid siis kasutada aabitsat, kus ema küpsetab ja isa loeb ajalehte. Moodsa kooli aabitsas isa kelgutaks koos lastega ja ema töötaks piloodina :)

lepatriinu ütles ...

Lapsena peeti mind ligi 13aastaseni tihti poisiks, sest mulle meeldis just nimelt teha seda, mida poisid tegid - autodega mängida jms. Ausalt meeldib mulle praegugi katsetada igasugu asju meestemaailmast, nt. sõita erinevate masinatega, puutöö, remont ja ehitus. Ja mitte, et ma naistetöödega samal ajal hakkama ei saaks - oskan süüa teha, kui vaja, siis ka kududa, heegeldada tikkida või õmmelda jms. Aga samas hindan väga mehi, kes täis külmkapi kõrval nälga ei sure, saavad hakkama laste kasvatamise ja ka koristamise, pesupesemise ja triikimisega kui vaja on. Sest, kus siiski on kirja pandud, millised on meesterollid ja millised naisterollid...

Anonüümne ütles ...

Oh, ometi keegi, kellele Mikko ei meeldi. Mulle ei meeldi juba ammu, minu meelest on ta lihtsalt tühine inimene, sedavõrd, et ma üldse ei viitsi tema algatustesse süveneda.
Koerakodu

Hundi ulg ütles ...

Sedavõrd palju arvamusi, et oma seisukohtade täiendamine kujuneks pikemaks ku postistus ise koos kommentaaridega.

1. Me kõik oleme pärit lapsepõlvest kõigi heade ja halbade mälestustega. Ehk on ka Marianne Mikkol esikohal halvad mälestused. See sunnib teda millegi vastu võitlema, aru saamata, et tema kogetu oli eelkõige halb erand. Minu arvates on see rollideta perekonna eest võitlemise idee pärit kusagilt eelmisest sajandist. Tahan uskuda, et sarnaselt minusuguse vanamehega vaatavad võõristavalt seda "püha võitlust" ka tänased noored alustavad pered. Enamikes peredes pole ammu juba probleemiks, kes nõud peseb... Kui mõnes "eilses" peres seda esineb, ei õigusta see mingil juhul õpikute tsenseerimist.

2. Parasiteeriv mees pole mees. Ju on poisi kasvades ema ja isa jätnud tegemata olulise - selgitama ja eeskujuga näitamata, millised on (traditsionaalsed) rollid perekonnas.

3. Haridus kujundab küll mingeid tõekspidamisi, kuid mina ei tähtsusta seda üle. Minu isa haridus oli kuus klassi külakooli (emal kõrgharidus). Isa teadis täpselt, milline on tema roll perekonnas, kus kasvab kuus last.

4. Tavainimene. Suures ärrituses ehk keerasin vinti üle ja tegin suurema üldistuse. Sõnasõnaliselt võttes aga vaevalt meie õpikutes üldse selliseid siivutuid pilte köögis toimetavast emast ja ajalehte lugevast isast on olemas. Seega lugesin ridade vahelt.

5. Minu üks elukreedodest on see, et naised tulevad ja lähevad aga elu tuleb elada. Seepärast proovin igal võimalikul juhul õpetada poisse, et üks mees peab oskama ja tegema KÕIKI kodutöid ning pisut enam. Ka mina näeksin hea meelega, et koolides poleks soopõhist tööõpetust. Kusjuures mu nooremad lapsed õppisidki juba sedasi.

6. Ritsik. Mäletan sügavast Nikita (Sergejevitši) ajast, et läksime perega venda haiglasse vaatama. Too istus haigla värava posti otsas ja ... heegeldas. Vahva! Vaatamata sellele, teadis mu heegeldav vend, et 15 ruumi talvepuude lõhkumine on meie, poiste töö. Teadis seda, et kui üks kutt oli õde kiusanud, tuli õmblustöö kõrvale panna ja minna anda pätile molli. Jne., jne.
Sul on õigus. Kusagil pole neid rolle kirja pandud. Ometi teab iga mees ja iga naine tunnetuslikult, milline on tema roll. Ning kordan veel: see ei ole küsimus tolmu pühkimisest ja pesu pesemisest.

7. Ma arvan, et kõige suurem möödarääkimine ongi mõistes "traditsiooniline" roll. Mina isiklikult ei pea traditsiooniliseks seda, et naine käib tööl, toimetab kodus ja lõbustab meest- need on ehk hääbuvad nõukogude aja peretraditsioonid. Minu traditsioonid on pärit minu lapsepõlvest, kus isa ja ema jagasid kohustused ja tööd omavahel otstarbekamal viisil. Kus arvestati vägagi poiste ja tüdrukute soopäraseid ja spetsiifilisi huve. Ja see, et vanaema sokki kudus ei andud meile mingil juhul valet ettekujutust, et kõik tüdrukud peavadki elu lõpuni sokke kuduma.

8. Koerakodu. Ma juba kartsin, et ma olen blogimaailma ainuke :)

kaaren ütles ...

Ma pole tööde jaotamise, vaid ylekohtu ja alavääristamise vastu. teatavasti on inimene laisk ja yliegoistlik loom, seega on ylekohut rohkem kui vaja. Vähesed inimesed võtavad vabatahtlikult ennast elu lõpuni harida, teiste koormat kanda avitada jne. Sellepärast tulebki probleemidest kõnelda otse ja nämmutamata, sest ei saada aru, et ott pole poiss, vaid äkilise loomuga kiskja, karu ja metsakutsa pole samuti ohutu koerake.
Marianne Mikko muidu yllate ideede esitamine vajax leebemat & roosamat vormi. Yhiskond ei pea teravaid sõnavõtte naisele sobivax. Kui naine kirjutab teravalt tarbijakaitsest, juuksehooldustoodete kvaliteedist vm yhiskonnale suht tähtsusetust, kirjutagu, mida tahab. Kuna Mikko suht teravalt väljendub yhiskonnas levinud ylekohtu ja kunstlike eeliste teemadel, siis see loomulikult häirib kõiki.
Ei, vara veel. Võix tõesti veidi roosamalt esineda, siis olex yhiskonna allergiline reaktsioon nõrgem, ehk isegi tekix toetavaid liikumisi.

s i i l ütles ...

Ma nüüd kommenteerin teemast kaugelt mööda. Õieti polegi see kommentaar, vaid kiri, aga kuna blogilehelt su meiliaadressi leida ei suutnud, siis kirjutan siia :o)

Pöördun sellega sinu poole, kuna esiteks olid sa kõnealustel aegadel juba mehemõõtu ja mina alles poiskeserakats ning teiseks su ajaloohuvi tõttu. Vastamist vajavad järgmised küsimused:

ENSV elaniku keskmine igakuine brutosissetulek oli 1980ndate lõpul u. ?? rubla.
Nailonsukkade hind ??
Külmkapi hind ??
Pesumasina hind??
Žiguli hind ??
Žiguli ooteaeg 12-15 aastat??

Internetist ma esmasel otsingul vastavat teavet leida ei suutnud, järgmine samm oleks raamatukogud või arhiivid, aga hetkel jääb aega natuke väheks, seega lootsin sinult kergema vaevaga vastused või vähemalt allikaviite saada.

Aitäh :o)

Bianka ütles ...

Minu jaoks ei ole Mikko ütlemistes midagi tarka ega üllast. Ta on üks tavaline eurobürokraat, kes tahab silma paista. On taibanud, et sellel meeste-naiste vastandamise või tasalülitamise teemal on tänapäeva Euroopas kindel minek ja annab tuld. Teema üle sisuliselt arutlemata ja isiklikku vaatenurka omamata. Naine, kellel pole lapsi ega peret, ei saagi teada paljudest pereelu ja selles toimuvate meeste-naiste suhete ja rollide nüanssidest midagi ja tema jutt kõmiseb vaid nagu tühi tünn.

Jäin mõtlema, mida üldse peaks tänapäeva tööõpetuse tundides õpetatama. Arvan, et eraldi tüdrukute-poiste tunde ei peaks tõesti olema. Mõlemad võiksid õppida söögitegemist või elektridrelli kasutamist. Nii poistele kui tüdrukutele kuluks ära kõikvõimalike kodumasinatega ringikäimise oskus, näiteks käsitöö vallast oleks selleks õmblusmasina kasutamine (kardinate palistamiseks või mingite lihtsamate riiete parandustööde tegemisel).

Aga kas peab üldse sundima kedagi õppima sokikudumist või tikkimist, sest neid oskusi kasutavad edaspidi reaalselt väga vähesed noored ja tihti on nii, et hoopis vanaema teeb ära kodutöö. Need, kes tõesti huvi tunnevad käsitöö vastu, leiavad nagunii teadlikult võimaluse sellega tegelda. Võb-olla võiks olla näiteks mingi käsitööring või valikaine (ma ei tea tänapäeva koolisüsteemi), aga kõiki sundida seda läbi tegema tundub minu arust ajaraiskamine. Enamust see ei huvita ja nad unustavad need oskused otsemaid.

moosiriiul ütles ...

Jah. Kummaline on siinjuures minu arust see, et tegelikult on traditsioonilised soorollid ju nauditavad. (Minu arust, võib-olla olen ka juba dinosaurus ja ei oska uue põlvkonnaga samas voolus mõelda?). Keegi võib ju arvata, et küll oleks armas, kui emme töötaks piloodina ja issi käiks lastega kelgutamas. Samas ei ole olukord, kus naine teenib näiteks perele elatist ja mees on lastega kodus, naisele üldse meelepärane. Mõne aja pärast hakkab ta mehele, "kes peaks ju perekonna toitja olema", ülevalt alla vaatama. Ajapikku kaob austus. Ma ei ole kindel, kuidas mees end ise selles rollis tunneks.
Sookvootide teema on ka ausalt öeldes jabur. Riigikogus ja valitsuses ja ettevõtete juhatustes olgu nii mitu protsenti naisi ja nii mitu protsenti mehi. Halloo? Mis puutub siia sugu? Valitsuses olgu tugevad poliitikud, kes oskavad riiki hästi juhtida ja ettevõtteid juhtigu tugevad ärijuhid, ükskõik, kas nad on mehed või naised. Aga nii ei tohi vist enam mõelda?

Rents ütles ...

Eem, ma olen hetkel pere toitja ja sellest hoolimata austan oma meest. Kui mu sissetulek oleks piisavalt suur, poleks mul üldse mingit probleemi, kui ta koduseks tahaks jääda. Samuti oleme me arutanud, et kui kunagi lapsed tulevad, on ka tema osa ajast lapsega kodus. Ja selle peale poleks ma eluski tulnud, et lapsega kelgutamas käimine piisavalt mehelik ei ole. :S

Sookvootide osas pole mul kindlat seisukohta, aga nende pointist saan ma ometigi aru - muidu neid võimekaid naisi lihtsalt ei lastaks ligi, sest ringkaitse on tugev.

Hundi ulg ütles ...

Tundub, et enamus meist mõtleb tegelikult ühte moodi. Erinevused on vaid rõhuasetustel.

Seega peame me loomulikuks, et inimestena oleme me kõik võrdsed sõltumata soost. Me kõik peame imelikuks kui noku olemasolu või olematus muudab kellegi võrdsemaks või ülemuslikumaks.

Enamus tahab oma ellu Meest või Naist, sõltumata sellest, milliseid kodutöid keegi perekonnas teeb.

Paljud peavad veidraks mõttekäiku, et soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks tuleb tingimata lammutada soolise identiteedi määramist toetav kasvatus.

Anonüümne ütles ...

Üks kommenteerija siin kirjutas:

Haridusminister on näiteks tõesti (pika hambaga, ma kujutan ette) tunnistanud, et tööõpetuses ei ole gruppideks jagunemine soopõhine. Aga koolides on ikka tunniplaanis poeglaste tööõpetus ja tütarlaste käsitöö. Ning suurem osa vanemaid peab seda igati normaalseks -- poisid kopsigu ikka haamriga ja tüdrukud tikkigu.

Mu lapse koolis polnud soopõhine, aga ma pean ausalt tunnistama, et mulle küll väga ei meeldinud, et mu poeg 6. klassis makaronidest kullatud ingleid tegi ja salli heegeldas. Peenmotoorika arendamiseks oli see lasteaias igati asjakohane, aga KUUENDAS klassis?!? Tüdrukutel oli samal ajal haamerdamise-puurimise voor. Ja muidugi juhtus siis nii, et kui poiste kord oli puutöökotta minna, lõppes see leping miskipärast ära ja nad ei saanudki sinna. Mulle ikka rohkem meeldiks, kui mees lööks naela seina ja naine heegeldaks salli. Või vähemalt, et mees OSKAKS naela seina lüüa ja naine heegeldada. Vastupidist ei oska oluliseks pidada.

Lendav ütles ...

Teemaväline: ma tänan südamest Madame Rouge kontserdi viite eest, see oli elamus!

Hundi ulg ütles ...

Vahva, Lendav.

Oudekki ütles ...

Huvitav on see, et kuigi praktiliselt kõigis ühiskondades on olemas (olnud) "meestetööd" ja "naisetööd", siis ei ole mingit üldist konsensust selles osas, millised need olema peaks. Mõnel pool on näiteks raskete asjade kandmine raudselt naisetöö, sest neil pidi selleks tugevam ja parema kujuga pea olema. Põllumajanduslikes ühiskondades on tööjaotus ma arvan, et ellujäämiseks paratamatu, aga seal tähendab see suhteliselt võrdset ja karmi töökoormust mõlemale soole.

Kui nüüd Eestis ringi vaadata, siis tegemist on siiski arenenud tööstusühiskonnaga, kus ma tegelikult ei näe mingit ellujäämiseks vajalikku kohustust tööjaotuseks lähtuvalt sellest, et mõned on vahepeal rasedad. Nõusid ja pesu kipub ka masin pesema, seega ei ole tegelikult kodutöödeks eraldi inimest vaja :) Ma arvan, et kõige mõistlikum on inimesele võimaldada niisugune kooliharidus, mis annaks talle ühelt poolt ühiskonnas toimimiseks vajalikud oskused ja teadmised ja teiseks võimaldaks tal ära tunda, milles tema andekas on ja neid oma andeid maksimaalselt arendada. Kui tütarlaps on andekas toruparandaja, siis ma ei näe mingit põhjust, miks see ei võiks just tema töö või ka elukutse olla - isegi juhul, kui enamik seda tööd tegevad inimesed on siiski mehed. Lihtsalt, inimene ei tohiks kasvada ümbruses, kus ta mingitest tegevustest loobub mitte oma annete või huvi pärast vaid selle pärast, et "see pole ju minu jaoks". Need kooliõpikupildid võivad lihtsalt luua olukorra, et me ei tea, kui paljudele tüdrukutest meeldiksid ka torutangid ja mutrivõtmed (mulle meeldivad :) mulle üldse tehnika meeldib. luuletused ka meeldivad ja veel paljud asjad). Muidugi, ei piisa ainult õpikute ümbertegemisest, kogu haridussüsteemis tuleb sama sõnumit anda... Et tegelikult ei olegi suurt vahet meestel ja naistel, aga mõned konventsioonid eksisteerivad, riietumisel näiteks (vaat poistele võiks õpetada küll õmblemist ja kingavalmistamist, siis nad äkki hakkaks kunagi hästi riides käima :) )

MIs puutub kodu eest hoolitsemisse, siis ideaalis ma arvan, et kõigil, kes mingis kohas elavad võiks olla võimalus panustada selle koha armsa, ilusa ja soojana hoidmises. Üldiselt teevad inimesed paremini neid asju, mida neile meeldib teha ja mida nad oskavad, seega kodutöid on kõige mõistlikum jagada selle alusel, et teeb see, kellele meeldib. Mina olen väga väiksest saadik haaranud enda kätte toiduvalmistamise, sest ma armastan seda, aga vaat põrandaid pesta võivad minu poolest teised. Veel muidugi mulle meeldib teha teatud jõudu nõudvaid tegevusi, näiteks kändude juurimine :) Muidugi, kui juhtub, et on mingi asi, mida keegi ei taha teha, aga tegemist vajab, eks siis tuleb mingisugune järjekord või loos välja mõelda. Aga ma tõesti ei näe mingit põhjust, miks kõik inimesed peaksid kodudes töid mingil ühel alusel jagama, võiks ju ikka natukene tehnika ja teaduse arengu vilju nautida ka.

Oudekki ütles ...

Huvitav on see, et kuigi praktiliselt kõigis ühiskondades on olemas (olnud) "meestetööd" ja "naisetööd", siis ei ole mingit üldist konsensust selles osas, millised need olema peaks. Mõnel pool on näiteks raskete asjade kandmine raudselt naisetöö, sest neil pidi selleks tugevam ja parema kujuga pea olema. Põllumajanduslikes ühiskondades on tööjaotus ma arvan, et ellujäämiseks paratamatu, aga seal tähendab see suhteliselt võrdset ja karmi töökoormust mõlemale soole.

Kui nüüd Eestis ringi vaadata, siis tegemist on siiski arenenud tööstusühiskonnaga, kus ma tegelikult ei näe mingit ellujäämiseks vajalikku kohustust tööjaotuseks lähtuvalt sellest, et mõned on vahepeal rasedad. Nõusid ja pesu kipub ka masin pesema, seega ei ole tegelikult kodutöödeks eraldi inimest vaja :) Ma arvan, et kõige mõistlikum on inimesele võimaldada niisugune kooliharidus, mis annaks talle ühelt poolt ühiskonnas toimimiseks vajalikud oskused ja teadmised ja teiseks võimaldaks tal ära tunda, milles tema andekas on ja neid oma andeid maksimaalselt arendada. Kui tütarlaps on andekas toruparandaja, siis ma ei näe mingit põhjust, miks see ei võiks just tema töö või ka elukutse olla - isegi juhul, kui enamik seda tööd tegevad inimesed on siiski mehed. Lihtsalt, inimene ei tohiks kasvada ümbruses, kus ta mingitest tegevustest loobub mitte oma annete või huvi pärast vaid selle pärast, et "see pole ju minu jaoks". Need kooliõpikupildid võivad lihtsalt luua olukorra, et me ei tea, kui paljudele tüdrukutest meeldiksid ka torutangid ja mutrivõtmed (mulle meeldivad :) mulle üldse tehnika meeldib. luuletused ka meeldivad ja veel paljud asjad). Muidugi, ei piisa ainult õpikute ümbertegemisest, kogu haridussüsteemis tuleb sama sõnumit anda... Et tegelikult ei olegi suurt vahet meestel ja naistel, aga mõned konventsioonid eksisteerivad, riietumisel näiteks (vaat poistele võiks õpetada küll õmblemist ja kingavalmistamist, siis nad äkki hakkaks kunagi hästi riides käima :) )

MIs puutub kodu eest hoolitsemisse, siis ideaalis ma arvan, et kõigil, kes mingis kohas elavad võiks olla võimalus panustada selle koha armsa, ilusa ja soojana hoidmises. Üldiselt teevad inimesed paremini neid asju, mida neile meeldib teha ja mida nad oskavad, seega kodutöid on kõige mõistlikum jagada selle alusel, et teeb see, kellele meeldib. Mina olen väga väiksest saadik haaranud enda kätte toiduvalmistamise, sest ma armastan seda, aga vaat põrandaid pesta võivad minu poolest teised. Veel muidugi mulle meeldib teha teatud jõudu nõudvaid tegevusi, näiteks kändude juurimine :) Muidugi, kui juhtub, et on mingi asi, mida keegi ei taha teha, aga tegemist vajab, eks siis tuleb mingisugune järjekord või loos välja mõelda. Aga ma tõesti ei näe mingit põhjust, miks kõik inimesed peaksid kodudes töid mingil ühel alusel jagama, võiks ju ikka natukene tehnika ja teaduse arengu vilju nautida ka.

notsu ütles ...

Ma ei tea, millised pildid praegu õpikutes on, aga kui ma ise algkoolis käisin, siis oli küll pilte teenindavast emast ja lõõgastuvast isast. Nõukogude kooliõpikutes, ühiskonnas, kus oli enesestmõistetav, et naised käivad tööl - aga, nagu näha, oli sama enesestmõistetav, et neil pole kodus lõõgastuda vaja.

Kui palju neid peresid praegugi on, kes saaks endale lubada seda, et üks on alaliselt kodune?

Õpikud õpikuteks, hiljaaegu sattusid mulle kätte huvitavad raamatud, autor oli Tšehhi kirjanik Aškenazy, meil ilmusid need raamatud viiekümnendate lõpupoole Loomingu Raamatukogus. Ühes neist olid peategelased väike poiss ja väike tüdruk, kes mängisid ühes vanas kastis kodu. Ja milles mäng seisnes: poiss mängis, et loeb ajalehte, tüdruk, et teeb süüa ja katab lauda. Antropoloogiliselt huvitav materjal, sest see naise kui mehe teenindaja roll oli esitatud täie enesestmõistetavusega, vähimagi irooniata.

notsu ütles ...

PS. ma ise, naisterahvas, üldiselt vihkan igasuguseid toru- ja remonditöid, välja arvatud maalritöö, aga ma tean hästi, kust ma selle suhtumise saanud olen, nimelt oma isalt, kes nõuka ajal olude sunnil sellega küll tegelema pidi, aga oi kui pika hambaga. Õmblemise ja kudumisega on enam-vähem sama kehvasti, nii et tegelikult on paha lugu igasuguse käelise tegevusega, välja arvatud söögitegemine. Ühesõnaga, töö, mille eest palka makstakse, istub mulle üldiselt palju paremini kui majapidamistööd. Õudne mõeldagi, kui ma oleks sunnitud viimase peale jääma, vaene majapidamine.

kaaren ütles ...

minu lemmiktööd on raudselt ehitamine & aiapidamine. ka suhtlemine, eriti oma lastele asjade õpetamine, on OK. Kuid nn eneseteenindamisse puutuvad asjad, sh pesu pesemine, toit, puhas eluruum, on asjad, mida ma ei taha sugugi teistele ette-taha teha, kuna sellega ma raiskan kallist muu töö aega. Ajaloos on olnud nii, et toas teenib see, kes üues töötada ei jaxa, simpel. Lapsed & vanurid ei tööta põllul ega ehita, nende ylesanne on hoida tuba soe & toit laual neile, kes hoolitsevad nende katuse pidamise & toidukraami jätkumise eest. See, et terve & töövõimeline naine teenindab, st toidab ning peseb teist täiskasvanut, on lollus & yhisk ressursside lyhinägelik kasutamine.

Anonüümne ütles ...

Hundiulg, kus sa oled? Ootan aina, et ehk mõni uus postitus, aga ei midagi... Kevad?

kaaren ütles ...

Vabandage, aga kus hr Hundiulg, Sa viibid?
Ma saan aru, et õues on palju tööd, aga anna meile ikka elumärki ka. Kui sa olexid mu naaber, tulexin vaatama, kas tervis ikka korras on.