Hiljuti vaatasin ühelt venekeelselt telekanalilt jutusaadet laste (kooli)vägivavallast. Saate ajendiks kaks videoklippi, mida vägivallatsejad ise oma mobiilidega filminud. Hiljem siis kuhugi internetti ülesse riputanud või sõprade-tuttavate mobiilidele saatnud. Saate sisu pole mõtet ümber jutustada. Asja arutati kutsutud külaliste ja stuudiopublikuga slaavi temperamendile omases võtmes üksteisest üle karjudes. Ning ega mingi tulemuseni saate lõpuks ei jõutud.
See saade meenutas mulle järjekordselt ühte sündmust kauges lapsepõlves. Eelmise sajandi keskpaigas oli mul üks klassikaaslane Ants. Olime poistega väljas ja Antsul on vaja midagi meisterdada. Kuna mina elasin kõige lähemal, võtsin vajaliku tööriista isa töötoast. Juhtus nii, et tööriist läks Antsul katki. Mina pabinas - mida ma isale ütlen. Mingi seletamatu tajuga tunnevad teised poisid, et nüüd on õhus pinget. Ja hakkavadki plikalikul moel mulle kõrva sosistama, et nüüd on vaja Antsule vastu tatti anda. Mina puiklen kuidas oskan aga surve on suur. Ants ei ole üldse kakleja tüüp aga ka mina olen siiani enamasti sõnadega hakkama saanud. Erinevalt Antsust pole mina kelleltki märkimisväärselt peksa saanud. Antsu seevastu ikka aeg-ajalt klobitakse - on selline kokutav, veidi kärnas, alatasa määrdunud riietes ja pisut pissilõhnane. Minu: "ah, pole vaja; las ta olla; no ma ei tea", muutub juba piinlikust tekitavaks. Poisid muudkui müksavad mind ja annavad silmadega märku. Nüüd tunnen juba mina õhust, et teised hakkavad muutuma närviliseks. Ma näen, et Ants saab aru, mis toimuma hakkab ja samas tunnen juba ise midagi hirmutaolist. Pelgus põlguse ees saab minus võitu teo vastumeelsuse ees ja ma lähen. Peksan mittemingit vastupanu osutava Antsu pikali ja jätkan maaslamaja peal istudes peksmist kaaslaste ergutuste saatel kuni Antsu nina hakkab verd jooksma. Asi on lõpetatud. Teiste poiste tunnustavate õlalepatsutustega lahkun. Ants jääb sinna kase alla istuma. Ta nutab. Pisaraid pühkides on ta kogu näo verega ära määrinud ning ta dressipüksid on kahtlaselt märjad.
Kogu see sündmus on mul meeles detailideni. Siiamaani. Mäletan, et mul oli Antsust ja iseendast siiralt kahju. Nädal hiljem proovisin talle klassis kuidagi läheneda, näidata üles sõbralikkust, poolehoidu. Muidugi ütles ta mulle, et pole midagi ja muud sellist. Ning seejärel proovis must võimalikult kaugele hoida kuni ta koolivahetus meid lõplikult lahku viis. Alles aastaid hiljem hakkasin aimama, et kuni selle tühise tööriista katkiminekuni pidas ta mind vist oma sõbraks.
Mind muutis see sündmus aga oluliselt. Täiskasvanuks saamiseni oli veel mitmeid aastaid. Kuid alates sellest päevast ning kogu hilisema elu pole ma alustanud ühtegi kaklust. Küll olen aga osalenud omal ajal kaklustes nõrgemate kaitseks ning saanud siis ka tavaliselt peksa. Nõrgema kaitseks väljaastumise eest olen saanud üks kord, pärast nädalapikkust varjamist ja ärajooksmist, teiste poiste käest ka ühe tõeliselt valusa kambaka. Nende käest, keda pidasin oma sõpradeks.
See saade meenutas mulle järjekordselt ühte sündmust kauges lapsepõlves. Eelmise sajandi keskpaigas oli mul üks klassikaaslane Ants. Olime poistega väljas ja Antsul on vaja midagi meisterdada. Kuna mina elasin kõige lähemal, võtsin vajaliku tööriista isa töötoast. Juhtus nii, et tööriist läks Antsul katki. Mina pabinas - mida ma isale ütlen. Mingi seletamatu tajuga tunnevad teised poisid, et nüüd on õhus pinget. Ja hakkavadki plikalikul moel mulle kõrva sosistama, et nüüd on vaja Antsule vastu tatti anda. Mina puiklen kuidas oskan aga surve on suur. Ants ei ole üldse kakleja tüüp aga ka mina olen siiani enamasti sõnadega hakkama saanud. Erinevalt Antsust pole mina kelleltki märkimisväärselt peksa saanud. Antsu seevastu ikka aeg-ajalt klobitakse - on selline kokutav, veidi kärnas, alatasa määrdunud riietes ja pisut pissilõhnane. Minu: "ah, pole vaja; las ta olla; no ma ei tea", muutub juba piinlikust tekitavaks. Poisid muudkui müksavad mind ja annavad silmadega märku. Nüüd tunnen juba mina õhust, et teised hakkavad muutuma närviliseks. Ma näen, et Ants saab aru, mis toimuma hakkab ja samas tunnen juba ise midagi hirmutaolist. Pelgus põlguse ees saab minus võitu teo vastumeelsuse ees ja ma lähen. Peksan mittemingit vastupanu osutava Antsu pikali ja jätkan maaslamaja peal istudes peksmist kaaslaste ergutuste saatel kuni Antsu nina hakkab verd jooksma. Asi on lõpetatud. Teiste poiste tunnustavate õlalepatsutustega lahkun. Ants jääb sinna kase alla istuma. Ta nutab. Pisaraid pühkides on ta kogu näo verega ära määrinud ning ta dressipüksid on kahtlaselt märjad.
Kogu see sündmus on mul meeles detailideni. Siiamaani. Mäletan, et mul oli Antsust ja iseendast siiralt kahju. Nädal hiljem proovisin talle klassis kuidagi läheneda, näidata üles sõbralikkust, poolehoidu. Muidugi ütles ta mulle, et pole midagi ja muud sellist. Ning seejärel proovis must võimalikult kaugele hoida kuni ta koolivahetus meid lõplikult lahku viis. Alles aastaid hiljem hakkasin aimama, et kuni selle tühise tööriista katkiminekuni pidas ta mind vist oma sõbraks.
Mind muutis see sündmus aga oluliselt. Täiskasvanuks saamiseni oli veel mitmeid aastaid. Kuid alates sellest päevast ning kogu hilisema elu pole ma alustanud ühtegi kaklust. Küll olen aga osalenud omal ajal kaklustes nõrgemate kaitseks ning saanud siis ka tavaliselt peksa. Nõrgema kaitseks väljaastumise eest olen saanud üks kord, pärast nädalapikkust varjamist ja ärajooksmist, teiste poiste käest ka ühe tõeliselt valusa kambaka. Nende käest, keda pidasin oma sõpradeks.
Internet on täis taolisi videosid. Illustratsiooniks võtsin ühe suvalise. Jõudumööda proovitakse neid sealt ära koristada ja maha salata. Mina isiklikult koostaksin neist mingeid 25 minutilisi kogumikke ja jagaksin koolidele tasuta. Kohustuslikuks näitamiseks lastele. Isegi ilma kommentaarideta. Mulle tundub, et tõhusam kui Ilmar Raagi "Klass".
Postitused
9 kommentaari:
Lugupeetud Hundi Ulg.
Lubage nüüd rääkida ka selliste nähtuste tagamaadest, mida me tänapäeva nõrgaks ja pehmeks muutunud maailm rääkida ei taha.
Esiteks, mis on kambad? See on sügav mehelik solidaarsus, mis põhineb bioloogilisel MEIE tundel. Jah, näib, et selline koolikiusamine on ebaõiglane, kuid kui nüüd panna tähele, keda kiusatakse, siis on ka selle selgelt bioloogiline põhjus: kiusatakse neid, keda meie liigiteadvus (mis kahjuks tänapäeva urbaniseerunud inimestes on vaigistatud) peab liiga nõrgaks ehk teiste sõnadega meie sügav bioloogiline programm "paljunema peavad vaid parimate geenitunnustega isendid" tunneb kohe ära, et tegu on nõrga isendiga ning sisse lülitub puhas bioloogia - nõrgad tuleb tõrjuda, et nad ei saaks oma geene levitades muuta liiki (aga ka rahvus on siin mõistetav liigina) nõrgendada.
Kui me nüüd vaatame soospetsiifiliselt, siis on see kiusamine seotud ka meheliku soospetsiifikaga. Mees on ikkagi vallutaja, võitja, agressor ning talle on agressiivne käitumine loomuomane, olles seotud tema rolliga ühiskonnas. See, et tänapäeva maailm on memmestunud ning mehelikkust selle ehedas ja ürgses vormis üritatakse kastreerida, on juba allakäigu tunnus.
Seega koolikiusamine kui selline on loodusest tuttav nähtus ning inimene võib kull arvata, et ta on parem kui loodus, et ta on tsiviliseeritum jne, aga tegelikkuses on loodusest eemaldumine bioloogilise ellujäämise mõistes allakäik. Seega on just tolerantsi ja pehmuse suurenemine ühiskonnas bioloogilise programmi nõrgenemise ja liigi degenereerumise tunnus.
Asja olemuslikult olen ma Sinuga nõus, Erik. Võib olla on Sinu mõtte sõnastus vaid liialt otsekohane ja pisut must-valge. Arendades Sinu mõtet näitega, tuleb esmalt meelde sõjavägi, mis läbi aegade koolitab poisse ja tunnustab neid just kambavaimu pärast.
Jääb vaid üks küsimus. Üha sagedamini esineb poistele omast käitumismustrit ka tüdrukute juures. Samas internetis on hulga kiusamisklippe, kus peaosalised on tüdrukud. Tüdrukutel on lihtsalt pisut sadistlikumad kiusamisvormid. Lisaks füüsilisele üleolekule sunnitakse kiusatavat küllaltki võikatele alanduste - ekstrementide söömine, seksuaalse alatooniga tegvused jne. Ning seda nüüd küll ei saa seletada mingite füsioloogiast tuleneva psühholoogilise käitumiskoodiga.
see eerik on haige mees.
me ei peax enam loomade moodi tugevamaõigust rakendama, vaid hindama inimeses mingeid muid omadusi. yhiskonda viib edasi põmst mitte vägivaldsuse määr, vaid teatud harituse tase. mis kuradi bioloogia? kaduge siis tagasi koobastesse & unustage autod, moblad, kortermajade hyved & moodne meditsiin.
Eriku teksti lugedes tekib tahtmine see härramees esimesel võimalusel nõrgemate isendite hulka klassifitseerida.
Kujutan ette, et kui eelnimetatu saab tunda oma uue seisundiga kooskõlas olevat kohtlemist, on ta nagu 5 kopikat vastavate organite ukse taga ja nõuab liigipuhtuse ülalhoidjatele õiglast karistust.
Olen muidu rahulik mees, aga igasugused liigipuhtuse ideoloogid ajavad harja punaseks. Selliseid tarkpäid nimetas omal ajal Lenin väga õigesti "kasulikeks idiootideks".
Erik ei tea, ma vaatan, evolutsiooniteooriast ikka suurt midagi. Pmst ei ütle evolutsiooniteooria midagi muud, kui et need geenid, millel õnnestub ennast paljundada lasta, lähevad järgmis(t)esse põlve(desse) edasi. Nii et parimad geenitunnused on sellest seisukohast need, mis kõige edukamalt paljunevad, ja edukaid paljunemisstrateegiaid on palju erinevaid (on üks kalaliik, kus osa isaseid on suure haaremiga suurt kasvu alfaisased ja teine osa isaseid jälle väikesed ja emase nägu, nii et nad saavad märkamatult teise isase haaremisse hiilida ja emastele kaladele ära teha - neist kahest strateegiast on edukam sedasorti isaste oma, keda on hetkel parajasti vähem).
Liigi nõrgendamine ei huvita geene üldse (sest geene üldse ei huvita midagi, rääkimata liigist, mis on juba iseenesest kahtlane ja täpselt defineerimata termin), isendist rääkimata - isendil on ikka omad huvid, mitte liigi omad.
Mis aga olelusvõitlusereligiooni puutub, mida Erik näib esindavat, siis kõige suuremad evolutsioonilised hüpped on toimunud hoopis sümbioosi, st koostöö teel, alates hulkraksete organismide tekkest kuni selliste keeruliste nähtusteni nagu inimeste (või kas või sipelgate ja mesilaste) ühiskonnad.
Mina sain Eriku mõttekäigust aru umbes selliselt, et tugevamad isased peksavad nõrgemaid isaseid, et neid emastest eemale hoida. See teooria oleks kena küll, kuid alahindab pisut seda, et inimene on samuti ja eelkõige sotsiaalne olevus. Ja seepärast pole vist kohane lihtsustada kõike isaseks ja emaseks olemisele.
Oma iva leian Eriku arvamuses, et paljud asjad siin elus taanduvad soospetsiifilistele erisustele. Kuid millised need erinevused on, seda me ikka päris täpselt ei tea, pigem tunnetame.
Pealegi ei vastanud Erik sellele, miks vägivald levib üha rohkem ka tüdrukute/naiste maailma? Mis soospetsiifilised tegurid siin küll mängu tulevad?
Pigem on mängus see inimese olemuslik omadus, et ta õpib suurema osa asju teiste inimeste pealt ja käest, mitte ei saa instinktipaketina sündides kaasa.
Isaste ja agressiooni kohta olen paarilt bioloogilt kuulnud, et olgugi, et arvatavasti on alfaisase agressiivsus algselt kujunenud haaremi edukaks valvalmise jaoks, võib see paradoksaalsel moel emaste saamist takistada. Mõnes šimpansikarjas oli kõige agressiivsem isane saanud pealikuks ja justkui õiguse kõige rohkem emaseid saada, aga emased kartsid teda, hoidsid temast eemale ja nii ta kokkuvõttes ei saanudki eriti paljuneda. Teatav evolutsiooniline korrektiiv - kui agressiivsust saab liiga palju, siis see segab paljunemist ja tänu sellele ei saa see ka nii hästi päranduda.
Üks teine ahvikarja juhtum oli selline, kus noorem ja tugevam isane võitis vana pealikut ja võttis justkui karja valitsemise üle - aga kuna ta oli kuri ja käitus halvasti, kukutas ta haarem ta võimult ja toimetas vana hea juhi tagasi pukki. Hoolimata sellest, et noorem oli tugevam ja kurjem.
Nii et isegi inimesest lihtsakoelisematel inimahvidel võivad meeldiv käitumine ja suhtlemisoskus olla olulisemad kui suur jõud.
Vabandust kirjavigade pärast.
Tüdrukute-naiste agressiivsusest - ega naiste ja meeste hormoonikokteil nüüd nii erinev ka ei ole, erinevused ilmuvad nähtavale alles statistikas ja nende erinevustegi puhul on tegemist samade komponentidega eri proportsioonis.
Mul on oma lapsepõlvest, kui pidurid olid veel nõrgemad nagu lapsel ikka, meeles, kuidas vahel tuli lihtsalt selline tahtmine kedagi lüüa või halvasti öelda. Võimalik, et just neil hetkedel tahtis mingi frustratsioon väljaelamist, aga ega laps seda ju niiviisi ei analüüsi, lihtsalt paneb tou - ja nii ma ka ei mäleta, millest selline viha või vägivaldne tuju tuli. Lihtsalt vanemast peast õpitakse seda paremini kontrollima ja kuna naistelt eeldatakse paremat enesekontrolli, siis eks nad saa selle peale ka parema väljaõppe. ja statistikas hakkab muidugi mängima juba ka hormoonikokteili statistiline jaotumine meeste ja naiste vahel - vägivaldseid naiskurjategijaid on küll alati olemas olnud, aga vägivaldseid meeskurjategijaid on rohkem. Samas kui vastu tuleb suvaline mees või naine, ei saa selle statistika põhjal selle konkreetse inimese vägivaldsuse kohta midagi ennustada.
Minulgi kaudne luukere kapist võtta! 67 aastal Kehra koolis olin passiivne pealtvaataja räigele koolikiusamisele.See on mul silme ees terve elu,Mõtlen kiusatava Eero peale kogu aeg.Mäletan ta hirmu.MIS ON TAST KÜLL TÄNASEKS SAANUD (SEST TA LAHKUS KOOLIST) .KIUSAJA VOLLI LÄKS RASKESTIKASVATATAVATE KOOLI JA OLEVAT AMMU SURNUD.
Elu on alati ühesugune.
Postita kommentaar