Hea Anonüümne! Sinu kommentaar minu eelmisele postitusele pani mind mitmeks päevaks sügavalt mõtlema. Ma kipun siin blogis tihti kirjutama pisut süngevõitu mõtteid ja tekste. Mõnikord aga, hetkeemotsioonist, haakun mõne teise blogija lõbusa kirjutise ja kommentaaridega. Proovin siis sealse lõõpimise jätkuks ka oma blogis humoorikas olla. Võib olla ebaõnnestunult. Sinu kommentaar näitab ja tuletab taas meelde, et nali on siiski väga tõsine asi.
Esmalt tahaks muidugi selgitada, et minu postituse kergemeelne sisu ja vorm oli mõeldud eelkõige eneseirooniana. Ka mina olen jõudnud sinna ikka, kus mu tegelik vanus on kirjutatud mu näkku ja üldisesse füüsilisse välimusse. Seejuures ei kuulu ma enesekriitiliselt ja arvatavasti ka tegelikult nende õnnelike vanameeste hulka, kes vananedes omandavad huvitava välimuse (nagu mul seda kunagi oleks olnud!). Teiseks on mu enda füüsis teinud viimaste kuude joosul läbi totaalse muutuse. Veel ajad tagasi ideaalselt trimmis kõht omandab üha ümaramaid vorme ja see pisut masendab. Seda enam, et kogu elu olen olnud küll kõhnavõitu, kuid siiski üsna sportliku kestaga. Nii et jah, eelmine postitus oli eneseiroonia iseenda meheilust. Kuid seejuures kindlasti mitte enesehaletsus.
Tegelikult sain ma Sinu kommentaarist hästi aru. Tähenärijalikult ei saa ma sellega päriselt nõustuda. Esimene foto oli ju taotluslik lavastus, kaks fotot olid poseeritud. Pisut küsitav oli meeleolukas rannapilt. Aga roosa Lembitu fotot võib tõlgendada mitmeti - ma arvan, et ta on lihtsalt õnnelik, et inimesed tema fotot vaadates on õnnelikud. Seevastu Sinu kommentaari sisuline pool oli just see, mis pani mind mõtlema. Sest tegelikult mõtlen ma samamoodi nagu Sina. Ühes eelmise aasta postituses proovisin protesteerida selle vastu, et meelelahutusliku saate tegemisel kasutatakse ära noorte inimeste veel väljaarenemata enesekriitikat. Muude mõtete kõrval sain vastuseks, et iga inimene peab ise teadma kuidas ja mismoodi ta ennast lolliks teeb. Sarnane mõtteviis oli valdav ka kõigis sellele saatele pühendatud kommentaarides erinevates portaalides.
Jah, just nimelt inimeste ärakasutamine ainult selleks, et pulli saaks, on ka mind pidevalt häirinud. Samas annan aru, et mina olen oma eetiliste tõekspidamistega eilne päev. See, mis "minu ajal" oli mõeldamatu, on täna iseendast mõistetav ja lubatud. "Minu ajal" poleks lubatud irvitada vaimuhaigete üle, täna on vaimuhaigus meelelahutuse lahutamatu ja aktsepteeritud osa. Näiteid selleks ei pea kaugelt otsima. Eile vaatasin saadet tuntud inimeste ahistamisest. Minu vanamoodne eetika poleks kuidagi lubanud näidata ekraanil laulja Lea Liitma väidetavat ahistajat. Kuid tunnistan, ilma selle episoodita oleks kogu saade hambutu. Pärast seda vaatasin sama kanali Ajujahti. Selle saate eelvoorudes näidati meile loendamatul hulgal jaantatikaid - selleks, et meil lõbus oleks. Inimeste asetamine lollidesse situatsioonidesse, nende naeruvääristamine on tänapäeva televisiooni üks alustalasid.
Lollitamine lollitamiseks - inimesed tõepoolest panevad ennast teadlikult ju väljanäitusele, kuid vaimuhaigete ärakasutamisega pean ma veel harjuma. Kuid ega mina siis mingi psühhiaater ole, et määratleda iga ärakasutatud inimese diagnoosi. Iseendagi diagnoosi äratundmisega on raskusi - ju see vanadus ikka ole. Igal juhul saab igaüks oma diagnostikuvõimeid proovile panna ja kombata oma eetilisuse piire kogu aeg ja pidevalt. Kasvõi suhtumises "Kroonika" seksikate peosse ja sellel osalejatesse. Või kujundada oma hoiak artiklist, mis äratab mõtteid saate "Tõehetk" tiimi eetilisusest ja vaimsest tervisest.
Ning ega ikka kõike nüüd pidevalt ja alati saa ka hirmtõsiselt võtta. Ühe inimese vanaisa ja vanaema läksid koos kliinikusse ja leidsid ooteruumist klaveri. Rubinsteinist on asi kaugel ning see koosmäng tuli vast 50 aastat varem pisut ladusamalt välja. Kuid vahvad vanainimesed siiski - väärikad ja naljakad. Igal juhul mitte haletsusväärsed.
Postitused
8 kommentaari:
mõtlesin minagi Anonüümse kommentaari üle sügavamalt järgi.
leidsin, et läbi aegade on olnud neid, kellele meeldib esineda ja olla teistest erinevaad. nad ju on teadlikult selle peal väljas, et neid arvustatakse, nende üle naerdakse või muiatakse.
nad lõbustavad teisi ja lõbutsevad sealjuures ka ise.
Kuna Hundiulu pildid on ju võetud avalikest netiportaalidest, peaks see minu arusaamise järgi olema hea tavaga kooskõlas.
vabandan, kui kellegi tundeid solvasin (solvan), kuid oli tõepoolest lahe neid pilte vaadata.
Maailmas on miljardeid ja miljardeid igasuguseid pilte... vanadest ja noortest, ilusatest ja koledatest, säravaid ja igavaid..
Ma ei tea, kas olen ennast fotograafiaga ära rikunud, kuid minu jaoks ei tööta kehvad pildid. See tähendab seda, et kui pilt on lihtsalt udune või ära väristatud, siis minu jaoks pole pilti. isegi siis, kui seal on miljard head "emotsiooni" sees..
Seega, pilt on hetk. Aga aeg liigub edasi. Kas me peaksime muretsema vanaks saamise pärast? Vanadus on eelis. Parim aeg, mis elus olla võib. Lapsed on suured ja siis on lõpuks aega endale..
Hundiulg, ää muretse niipalju :D
Vahel on väga raske tõmmata piir, kas on tegu suure iseenda näitamise soovi, enesekriitika puudumise, väikeste veidruste ja süütute kiiksudega või algavad juba vaimsed häired.
Produtsentidel meditsiiniharidust pole ning sõltub nende eetikast, kas ja kuidas selliseid inimesi eksponeerida.
Noh, aga vahel tundub ka ju absoluutselt tavalisi inimesi vaadates, et - tule taevas appi :)
Kas vahest ei ole nii, lööd üldsuse arvamusele käega ja teed mingi pisikese vembu. Vembu, mis teisi ei kahjusta aga endale loob hea meeleolu. Nali, mis tõstab enesetunned, mille üle itsitad koos sõpradega, unustad oma vanuse ja vaevad. Kas me ei tähtsusta liiasti üle teiste arvamust mida meist mõeldakse? Mingi pisikene lapsemeelsus, riukalik iseloomujoon säilib meis ka vanuse saabudes. See on tegelikult hea, sest surmtõsidus on surmav.
Huvitav, kas see viimase kommentaari anonüümne oli sama, kui kogu poleemika tekitaja? Ei saa neist anonüümikutest sotti, kes mida nad arvab.
Hundiulust saan küll aru, meedia võimendab mõnikord alatult inimese iskiliku elu detaile nii, et sellest saab müüdav shou. Enamasti on tegu edevate tüüpidega, kes ise tähelepanu järele joostes ei märkagi, millal neist naerunumber saab. Aga mõnikord on tegu inimestega, kes ise ei saagi aru, mis värk on. Nagu näiteks Arnold Oksmaa. Neist on kahju, aga ikkagi ronis ta ise tähelepanu keskmesse.
Tahan öelda seda, et HU, ära põe igasuguste murelike anonüümsete arvamuste peale, vaid usalda oma sisetunnet. Sinu pildid ja lugu püsisid igati hea maitse piiril ja olid lihtsalt humoorikad. Kui kusagil keegi naeruvääristab kedagi, siis sina see küll pole. Ära võta kogu maailma patte enda peale...
Eks alati ole leidunud rahvamasside seas veidrikke ,kes tahavad teistest erineda.Suure summa sees ei paista nad nii silmatorkavad ,aga siin oli ju terve seeria eraldi välja toodud.Mina vaatasin ka neid kui lihtsalt naljakaid veidrikke,kerge muige saatel.
Aga vanaema ja vanaisa klaverimäng oli vahva ja tegi tuju heaks.
Biankale
Ma olen anonüümne, kes on pisikestviisi Hundiulu fänn. Ma pigem toetan teda alati, mitte ei tekita kahtlasevõitu poleemikaid. See, et ma anonüümne olen, ei peaks mind ja minu mõttemaailm rohkem kahtlaseks tegema, kui nimelisi blogijaid.
Pealegi,olen aru saanud, Hundi ulg ei ole põdeja tüüp. Temas on piisav annus huumorimeelt, olukordade ja kommentaatorite mõistmist.
Aitäh, Hundi ulg. Mina olen see anonüümne, kelle pärast/süül/ajendil teema sai üles võetud. See vahepeal kommenteerinud anonüümne on keegi teine, mina pole vahepeal siin käinud ja tänagi sattusidn juhuslikult. Jõudu ja tervist Sulle.
Postita kommentaar