Toidupoes

Laupäeval oli linna asja ja muuseas käisin suures toidupoes. Ma pole suurem asi šoppaja. Pigem ajavad mind suured kaubanduskeskused närvi. Väldin neid kuis vähegi võimalik. Samas olen harjunud, et mingi varu peab ikkagi kodus olema. Tiirutasin siis käruga riiulite ja lettide vahel ja ei osanudki midagi valida. Kui kaupa on liiga palju, kaotan pea. Tööstuskaupadega seda tavaliselt ei juhtu. Kui midagi on tarvis, siis enamvähem tean täpselt, mis ja kuidas. Rikkalik toiduvalik on aga paras peavalu.

Hämmastav kui kiirelt me harjusime ning kuidas me peame endastmõistetavaks, et leiba, vorsti või puuvilja peab kaupluses olema vähemalt sada sorti. Ja kui mõnda lemmikjuustu hetkel letis pole, oleme valmis tõstma skandaali. Seda, et Aafrikas nälgivad lapsed, ha-ha, ei hakka parem meenutamagi. Pigem tuleb meelde need ajad, mil järjekord pakkus teravaid elamusi - jätkub või ei? Nii, see tükk läks ära, võtaks siis selle, ei või olla, see papi võttis just nina eest ära...