esmaspäev, 10. mai 2010

Eilsest

Eelkõige muidugi Emadepäev. Minu lapsepõlvekodus tähistati seda päeva alati. Aga tollal pealsurutud Naistepäeva mitte eriti, tegelikult üldse mitte. Nüüd muidugi olen naistele pühendatud päeva suhtes tükimaad leplikum ja ei leiagi, et tegemist oleks alternatiiviga Emadepäevale. Just sellist vastandumist nähti aga minu kodus, kus põhimõtteliselt ei tähistatud ühtegi punast püha. Oma elu alustades muutusid ka minu hoiakud. Naistepäeval soovin ikka tuttavatele naistele midagi ilusat, kuigi ja kahjuks, mida aeg edasi, seda vähemaks jääb neid naisi minu elus...

Emadepäeval on aga nii, et kõiki maailma emasid mina küll ei õnnitle. Seegi vist on pärit lapsepõlvest. Emadepäev on minu silmis selline iniitmne püha. Sellel päeval peetakse meeles oma ema. Ja muidugi meesterahvana pean meeles ka oma laste emasid. Aga kõik need ametlikud aktused ja aunimetused jätavad mind emotsionaalselt ükskõikseks. Ju siis on mul endal sellel päeval mõtted seotud rohkem enda ammusurnud emaga ning ka nende mälus talletatud õnnelike perehetkedega, mida oli mul võimalus veeta oma laste ja nende emadega.

Aga eile oli veel üks tähtpäev. Naabrite suur Võidupüha. Oi, kuidas ma seda päeva kunagi vihkasin! Mulle meenuvad koheselt need õlgkaabudes ja triibuliste pidžaamajakkidega vanamehed poevõrk ja piimamannerg käes, ordenid rinnas kõlisemas, tähtsalt piimapoodi sisenemas. Ning kuigi meie, lapsed, olime juba teist tundi seisnud järjekorras ootamas kaubaauto saabumist, pidid nemad, kilisevad ja kolisevad, saama oma ostud tehtud väljaspool järjekorda. Sõjakangelased nagu nad olid. Ja siis see võitjate tähtis patseerimine Võidupühal... Jah, vihkasin seda punast värki.

Hiljem kui peas hakkas tekkima midagi mõistuse taolist, asendus vihkamine leppimisega. Muidugi oli see päev sõjas osalenutele oluline. Tähtis ühele rahvusele oma idenditeedi kinnitamiseks. Sest võita sõda ja siis elada aastakümneid nagu kaotaja, vaesuses ja idiootsuses - kurb! Iga enda elatud järjekordne aastakümme tõi leppimise kõrvale ka mõistmise. Mitte selle poliitilise ja ideoloogilise supi suhtes, vaid inimlikus mõttes. See valulik mõistmine, kuidas ühed veteranid pidid varjama paremas eas elatud mõttetuid aastaid, ajal kui teised pidutsesid oma võitu esimeste üle. Ja siis need järgnevad aastad kui kaotajatest said järsku kangelased ja võitjatest põlatud. Absurdne nagu kogu see sõda.

Ning tegelikult varsti polegi ühtegi elusat veterani ja Võidupüha on saanud meie maalapikesel juba täieliku poliitilise ja ideoloogilise vaidluse päevaks. Need veteranid, kes veel on alles, olid loogiliselt võttes selle suure sõja lapssõdurid. Minu austus kuulub neile kõigile, lahkunutele ja lahkuvatele, olid nad siis millises mundris tahes. Ning pidagu nende järeltulijad siis pealegi mistahes pühasid, leegionipäevi või võidupühasid. Veteranid peavad oma pidusid ja loodetavalt ka vastastikkust leppimist pea kõik juba seal.




Fotod: Pavel Krivtsov (1982 ja 2001)

6 kommentaari:

lagrits ütles ...

Väga kõnekad fotod :)

moosiriiul ütles ...

Mäletan oma leppimist,tegelikult on sellest alles 4-5 aastat. Kui juba teist aastat järjest helistas keegi ähmis kodanik 9. mai hommikul vallalehte ja nagu äsja pealtnähtud kuriteost teada andes käskis meil kiiresti kohalikku Pronkssõdurit pildistama tormata, sest keegi olla sinna lilli viinud.
Lonkisin seal siis sel teisel korral ringi. Rohtukasvanud, katkised hauaplaadid. Vene poiste nimed ja sünni/surmadaatumid. Kõik noored poisid, kõik suremiseks ülekohtuselt noored, kõik kellegi pojad ja vennad ja kallimad... Sõtta aetud, kas igakord üldse teatud, miks või kelle või mille eest, kodust kaugel hukka saanud, kas keegi üldse teab, kus või millal... Mis kuritegu see siis on, kui kord aastas keegi sealt läbi jalutab ja korrakski nende peale mõtleb, küünla süütab või lilleõie maha jätab...
Aga fotod on tõesti meistriteos.

thela ütles ...

Fotod. Polegi midagi lisada.
Aga tähtpäev...olen minagi oma vanemate sugulastega ühel arvamusel, et selle päeva peamine tähtsus on selles, et üks suur sõda sai läbi ja miljonid sõjamasina hambusse visatud inimesed koju.
Näidakem siis oma tolerantsust ja laskem neil, kes selles sõjas meie esivanematega võrdväärselt kannatasid, seda tähtpäeva rahulikult tähistada.
Kui me seda ei tolereeriks, paneksime end samale pulgale jõululaupäeval kirikutes luuranutega.

Bianka ütles ...

Ma olen seda mitu korda mõelnud, eriti viimasel laulupeol. Mis oli ja on ilmselt ka tulevikus meie jaoks väga oluline erinevaid põlvkondi ühendav rahvusliku identiteedi väljendaja. Venelastele on ainus sellega võrreldav märgilise tähtsusega sümbol Suur Isamaasõda. See on ainus asi, millega neil muu maailma ees kiidelda on. Enne seda oli veel teine oluline tähtpäev oktoobrirevolutsioon, mis praegu nagu maha on võetud. Aga pole ime, kui see varsti võib jälle au sisse tõusta. Kurb tegelikult, et ühel rahvusel polegi oma ajaloost midagi muud hingeülendavat peale vägivaldsete sündmuste tänapäeva kaasa võtta.

Hundi ulg ütles ...

Moosiriiul, Sa oled pannud kirja nagu minu enda mõtted. Just hauaplaatide daatumid olid need, mis mind mõtlema panid. Näiteks kui sain esimest korda isaks ja samas jäid silma mõned sõjas hukkunud poiste vanus, kes isaks kunagi ei saanudki.

Ning just, tolerantne suhtumine on meil kuidagi puudu jäänud. Eriti nüüd, kus elame oma vabas riigis.

neiud ärevil ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.