laupäev, 1. mai 2010

Võitlev "ateist"


Nüüd ongi sedasi, et pole enam suitsetanud. Pisut imelik see on aga pikapeale ehk harjub ära. Natuke sarnaneb see joomise mahajätmisega. Kuigi alkoholist loobumine on kordi kergem. Viimase puhul on ainult tsüklist väljumine füüsiliselt raske. Ülejäänud osas on alkoholist loobumine aga kinni mõtlemises ja depressioonide leevendamises teiste vahenditega. Sigarettidest loobumine on seevastu iga inimese pisike kangelastegu, sest nikotiinivajadus on seotud füüsilise enesetundega. Aga see sellest...

Mulle on alati käinud pinda need karsked alkohoolikud ja tubakasõltlased, kes pärast loobumist hakkavad võitlevateks "ateistideks". Need kes propageerivad pealetükkivalt oma tervislikku eluviisi, näägutavad ja õiendavad napsitajate ja suitsetajatega. Ma tean omast käest, et ühe korraliku lõunasöögi lõpetab hea naps ja mõnus sigaret (kange sigarillo on eriti kaif!). Või seda, et pisut hoogsama peo käigus ei loeta pudeleid ega suitsukarpe. Kui keegi on möku ja ei oska nende ainetega piiri pidada, siis see ei tähenda seda, et kogu ülejäänud maailm on tahtejõuetute sõltlaste kamp kes pole saanud veel "valgustust". Millegipärast aga just kõige hullemad sõltlased peavad oma kohustuseks hakata pärast loobumist röökima seda, et alkoholi ja sigarettide müüki ning tarbimist tuleb piirata, keelustada ja karistada. Minul on igatahes alati piinlik kui mõni joodikust nüüdne karskustegelane, kellega mõnigi pudel on ära lahendatud, ilmub aegaajalt lagedale oma järjekordsete epistlitega.

Nüüd olen aga mõnedes senistes seisukohtades kahtlema hakanud. Olgu selle alkoholiga nagu on. Igatahes on selle liigne tarbimine sarnane süütu flirdiga kui võrrelda narkootikumide pruukimist pisut vürtsikamate toimetamistega. Minu kõhklused senistes põhimõtetes on seotud tubakatarbimisega. Omal nahal nikotiinist ja tõrvast tuntav füüsiline vaev ja valu lihtsalt "sunnib" epistlit lugema. Seda eriti oma enda laste puhul kui tekkinud haigust seostada kuidagi ka võimalike geneetiliste eelsoodumustega. Nooremad lapsed, keda säärane moraalilugemine eelkõige puudutab, nägid mind seal teispoolsuse eelkambris, intensiivravi palatis. Ehk oli sellest neile abi mõningateks mõtisklusteks.

Kuid veelgi enam. Viimasel ajal olen mõtelnud selle üle, et näiteks kaitseväes võiks suitsetamine olla keelatud. Ma mõtlen just neid ajateenijaid. Selline paarikuuline sundpaus aitab ehk mõnelgi poisil teha seejärel kergemini otsust loobuda suitsetamise taasalustamisest. Ma ei tea tuhkagi meie kaitseväest. Tean lihtsalt seda, et vene kroonu teenimise ajal olid sealsed "kohustuslikud" suitsupausid paljude poiste jaoks tema suitsetajatee alguseks. Mina ise olin vene sõjaväkke minekul juba aastaid tubakustatud. Tõenäosus, et armeest tingitud sundpausi järel oleks uuesti suitsetamist alustanud on ..., ei tea. Ilmselge on see, et mida vanemaks inimene saab, seda väiksema tõenäosusega saab temast nikotiinisõltlane. Vähemalt ei tea mina ühtegi omavanust, kes alles praegu alustaks suitsutõmbamist.

No nii, olengi jõudnud sinnamaani, et haletsusväärse sõltlasena olen hakanud teiste "hingi päästma". Õnneks päris nii see pole. Mulle näiteks meeldivad need tubakasõltlaste seltsid, kes seitse päeva nädalas peavad ühes ja samas kohas oma seltsingu koosolekuid koos tellitud söökide ja eelkõige jookidega. Viimast kutsutakse tellitud baariteenuseks. Kuigi minul nendele koosolekutele asja pole, siis miks mitte. Kuidagi elegantne ninanips suitsetajatelt kõigile nendele mittesuitsetavatele võitlevatele "ateistidele".

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Jätsin peale infarkti PAUGUPEALT oma 42-aastase suitsetamise perioodi maha, kuid unes suitsetasin edasi ca 7 aastat. Alguses iga päev, ja siis üha harvemini. Küll oli mõnus see unes tõmmatud esimene mahv , kuid siis tuli kohe suur hirm, et mis ma nüüd ometi teen. Selle hirmu peale ma alati ärkasin üles ja rõõm oli väga suur, et see kõik oli siiski ainult unes!

Hundi ulg ütles ...

Ma, Anonüümne, näen täpselt Sinu unenägusid. Mõnel ööl on pidu ikka täis tuuridel ja siis see hirmuga ärkamine - mis ma ometi teen!?

thela ütles ...

Ma olen suitsetanud tänaseks umbes 33 aastat ja tean, et sõltuvus on meeletu. Suitsunälg on ainuke asi, mis toob esile minu kõige halvema poole. Mina, kes ma vihkan füüsilist vägivalda, olen peaaegu suuteline suitsunäljas asju lõhkuma ja kellelegi, kes seisab minu ja sigareti vahel, kallale minema. See on jube. Ma isegi ei julge mõelda mahajätmisele, sellist mind ei suudaks keegi taluda.

iibis ütles ...

Mina olen oma elust suitsetanud 9 aastat. (Eluaastaid parem ei täpsusta, kuna minu alustamisaja ja vanima lapse praeguse vanuse vahet on vähem kui ühel käel sõrmi.) Siis jättis suitsetamine mind maha, mitte vastupidi.

Lõpetasin just Maimu Laretei raamatu, kus ta kah kirjeldab seda kohvi-sigarettide topeltanaudingut. Üheksakümnesena nendib: ma aasta tagasi jätsin maha. Mõnele inimesele sobib suitsetamine. Ja tema isikliku lõhnaga sobib see kuidagi nii hästi kokku, et annab justkui mingi lisaväärtusegi. (Neid inimesi pole palju, kuid kaks nende hulgast on läinud ning läinud vähiga.)

Täisealistelt inimestelt näppu viibutades sigarette konfiskeerida ei tule mul pähegi. Küll on aga minu jaoks rõve vaadata ilmselges ülekaalus last (ma ei räägi siinkohal sellest, et mõni laps ongi suurema kondi ja kasvuga vaid peangi silmas ikka juba haiglaslikku ülekaalu) tund peale söögivahetundi koolis burksi või kartulivahvleid sisse ajamas. Tahaks sekkuda - aga justkui poleks minu asi, vähemalt avalikkuse silmis.

joanamari ütles ...

mina jätsin ka suitsetamise maha päevapealt
nüüdseks juba 23 aastat tagasi
3 aastat olin ikka hull valmis
kui keegi suitspakki avama hakkas tagus mu peakeseses nagu kuri päkapikk haamrikesega , et nüüd saab suitsu, nüüd saab suitsu
ja siis tuli kergendus ohe, et ma ju ei suitseta ja ma ei pea seda suitsu ju kerjama kui ma ei suitseta;)