reede, 7. mai 2010

Musta raami uudised

Vanasti, sügaval stagnaajal, õigemini juba enne seda, oli meil kaks tähtsat ajalehte. Põhjapool oli selleks "Õhtuleht", Lõuna-Eestis aga "Edasi". Ega ma tollal taibanud, miks need lehed olulised on. Ning eriti järjekindel lugeja ma siis polnud, kuigi lehed olid tellitud. Silme ette tulevad need ajalehekioskite pikad sabad, valdavalt eakamatest inimestest koosnev. Eks see postiauto lehepakkide ootamine oli ka omamoodi klubiline tegevus, põhinäod järjekorras ju ikka ühed ja samad. Seal siis vahetati omavahel "turuuudiseid" ja kui siis lõpuks värske leht käes, mindi koju lugema neid kõige olulisemaid trükilõhnalisi uudiseid.

Selleks oluliseks informatsiooniks neis ajalehtedes olid surmakuulutused. Tollal ma nende musta raamiga kuulutuste vastu loomulikult huvi ei tundnud. Nüüd kui peaaegu kõlbaksin juba sellisesse leheputka klubisse on asjad oluliselt muutunud. Need, kes surmakuulutusi loeksid ei ole kioskist ajalehe ostmiseks eriti maksujõulised. Muidugi on ka neid, kellel leht kodus käib, minulgi mingi kampaania ajal tellitud "Eesti Päevaleht". Kuid ega see kunagine süsteem, et Põhja-Eesti surmad olid ühes lehes, enam ei toimi. Mingisugusest vanast harjumusest panevad Lõuna-Eesti leinajad ja trööstijad omad teated ikka veel vist "Postimehesse", kuigi leht ise on juba ammu pealinna oma.

Igal juhul on asi nii kaugel, et kodupostkasti tulevas lehes loen ka mina nüüd neid olulisi uudiseid. Ning üha sagedamini kohtan tuttavaid nimesid. On neid kunagisi tuttavaid, kes ise on lõplikult lusika laua peale pannud, kui ka neid, kes saadavad teele oma lähedasi. Aga et nende surmakuulutustega on just nii nagu on, siis kardan, et suurem osa tuttavatest minejatest jääbki mul teadmata. Samas mõtlen, et ega see teadmine mulle nüüd ülioluline ka ei ole. Teisalt aga on ju nii, et ega iga tuttava matustele ma küll ei lähe, kuid mõni omaette mõteldud ilus mõte lahkunu mälestuseks oleks aga nagu lihtsalt kena, iseenda jaoks muidugi.

Ma olen täiesti veendunud, et arvutipõlvkond, kui nende aeg sealmaal on, lahendavad selle minu põlvkonna kohati piinlike olukordi tekitava teadmatuse kerge vaevaga. Ühel päeval ripub internetis kindlasti üleval üks lehekülg, mida siis eelnevalt turundatakse, promeeritakse ja kõik need muud kaubalised asjad. Ning vanaks saanud internetipioneerid seadistavad oma browseri avaleheks just selle lehekülje. Ikka selleks, et neid olulisi, mustas raamis uudiseid lugeda.

P.S. Näitamaks, et ma olen üdini morbiidne kuju, lisan postitusele ühe foto. Steve Marsh suri ära. Temale oli siin elus oluline tema auto, BMW M3. Leinajad püstitasid autole, ei... Steve'le hauamonumendi.

9 kommentaari:

kaaren ütles ...

Kui ajalehed on netti jõudnud, siis miks ei ole matusekuulutused? Tõesti hea mõte, sest lugeda oleks sealt igal vanusegrupil. Ka minuealised hakkavad juba vaikselt surema erinevatel põhjustel.
(Tuli idee - et kuulutus on lingitav ning sinna saab lisada kaastundeavaldusi jms kontaktivõtte. Muide, mu vanaema matusel said kokku paljud inimesed yle väga pika aja, ja kahtlemata kurvast syndmusest sai hoopis põnev suguvõsa kokkutulek. Arvata, et paljud ei kohtu jälle pikki aastaid, kuigi soovi oleks - võimalused. Kaasaegne meedia ainult rikastaks perekondlikke sidemeid, olgugi et matused on veidi delikaatne valdkond selles mõttes)

Hundi ulg ütles ...

Ma ise arvan ka, et mõttel on jumet. Mõni kamp võiks siinse ideehakatuse ülesse korjata ning ära teha.

Minuga juhtus kaks aastat tagasi piinlik lugu, millele ka ülal vihjasin. Meie külas, minu lähematel naabritel on suvekodu. Need paar aastat enne seda suve, mis ma siin elama hakkasin, oli õitsva kevade "kuulutajaks" sealne pensionärist perenaine. Sellel suvel jäi ta aga oma suvitamise alustamisega hiljaks. Juuni alguses tuli maale tema poeg. Pärisin, kas ta ema on tõbiseks jäänud, et ma teda toimetamas ei näe. Ei, sain vastuseks, me matsime oma ema juba eelmise aasta novembris.

iltaka ütles ...

Eesti Päevalehe surmakuulutused on veebis paberlehe PDFvariandis täitsa olemas, küll vist ainult n-ö jooksva päeva omad.

iltaka ütles ...

Ja veel: on olemas niisugune mälestusteleht ja leinaportaal nagu http://remember.ee/
Tundub, et selle olemasolust teatakse vähe, aga iseenesest ilus võimalus.

Bianka ütles ...

Ma ei usu, et sel ideel väga lai kandepind on. Vähemalt veel mõni aeg. Kuni lahkujad on vanemad inimesed, kellel arvutiga häid suhteid pole. Samamoodi leinajatel. Aga kümne või kahekümne aasta pärast... aga kas siis enam paberlehti üldse on.

Hundi ulg ütles ...

Tänan, Iltaka, lingi eest. Polnud sellisest portaalist kuulnudki.

Eks need e-matused (vabandust, must huumor!)olegi järgmiste põlvkondade asi. Mina ei suuda näiteks siiamaani mõista Twitteris säutsumisi: lähen bussi peale; olen kodus - hakkan sööma, jne. Aga näed, säutsuvad!

moosiriiul ütles ...

Näe, säutsuvad, ja näe, loevad! Vägagi võimalik, et tänaseks on seis muutunud, aga novembris oli veel maailma vanimaks twitterdjaks 104aastane proua, kes elas hooldekodus. Ma ei mäleta, kus riigis. Tema säutsud olidki a`la sõin hommikust, võtsin oma tabletid, lähme sõbrannadega parki. Ja tal oli üle 50 000 järgija.

kaaren ütles ...

eestimaine e-matuseleht peab ka eesti keeles otsides leitav olema. ma ja paljud teised ei taipa iial väljamaa otsisõnu kasutada, teatud asjad peaksid otsinguga võimalikult lähedalt seot olema.

lagrits ütles ...

Mina saan kohaliku lehe PDFina paberlehe tellimishinnaga meilile (küsin, kas saaks ja saingi) ja need failid jäävad mulle alles. Väikese tiraaži ja mõne üksiku välismaale tellija puhul (kes on ilmselt ka usaldusväärne seltskond ega levita faili omasoodi tuhandetele) on see väga hea viis värskeid uudiseid jagada. Paberlehte ootaks ma ju mitu päeva. Suure lehe puhul kahjuks selline skeem ei toimi.
Aastate lendamisest annab lisaks leinakuulutuste lugemisele aimu ka see, et pean aasta-aastalt ise järjest sagedamini nende tekste koostama.
E-leina puhul tekitab veidi kõhedust, et noored kirjutavad surnud sõprade Facebooki, Orkuti jne kontodele, mida ei ole keegi veel sulgenud (ja millest paljud jäävadki ripnema, sest keegi ei tea ju parooli ega tule selle peale, et otsida alternatiivseid sulgemise viise), "puhka rahus" teateid.