Ning midagi pole teha. Pensioniametisse tehtud telefonikõne tulemusena tean, et töövõimetuspensioni taotluse menetlemiseks tegi Pensioniamet minu perearstile korduvpäringu vajalike meditsiiniliste dokumentide saamiseks. See tähendab, et perearst on saanud kaks kirjaliku meeldetuletust nende dokumentide vormistamiseks ja saatmiseks. Sellele vaatamata pole mu haiguslood ameti ekspertiisiosakonda saabunud.
"Aga mis siis saab kui perearst ei viitsi, ei taha, ei oska neid pabereid vormistada ja saata?" küsin Pensioniameti ekspertiisiosakonna lahkelt ametnikult.
"Ei midagi," konstanteerib ta. "No eks te peate ikka perearsti juures käima ja nõudma, sest perearst on kohustatud neid pabereid ajama."
Helistan perearstile, et asjalood on sellised ja niimoodi. Kõik puha vale, selgitab perearst. Paberid on ta isiklikult viinud ametisse, lisaks veel see epikriis, kus selgesõnaliselt kirjas, et tegemist on vähihaigega, kellel tõsine hingamisfunktsiooni häire.
"Aga mis siis saab kui pensioniamet ei viitsi, ei taha, ei oska neid pabereid üles leida ja menetleda?" küsin lahkelt ja sõbralikult perearstilt.
"Ei midagi," konstanteerib ta. "No eks te peate ikka pensioniametis käima ja nõudma, sest pensioniamet on kohustatud neid taotlusi menetlema."
Tahan juba pakkuda ennast asjasthuvitatud isikuna diplomaatiliseks vahendajaks. Et teeks nagu uuesti need paberid ja mina siis viiksin ja tooksin. Siis tuleb meelde, et rahad on ju otsas ja ega ma siit sellesse kulleriametisse enam liikuma ei pääsegi. Isegi kui tervis lubaks, pole enam sentigi bussiraha. Aga selle mõtte ja kogu telefonikõne katkestab sõbralik ja lahke meeldetuletus:
"Kallis sõber, Sul on 1 kroon kõneaega..."
Ja nii ongi. Leningradi blokaad oli kindlasti kordi hullem. Ei maksa otsida igas asjas vaid negatiivset. Keegi ju ei sõima mind, kõik on lahked ja sõbralikud. Pealegi pole ma varem kombanud isiklikku inimvõimete piiri. Sest inimene ikka saab kui kuidagi ei saa, ka ilma rahata.
Postitused
18 kommentaari:
Tuletab meelde Kafka "Protsessi", kus peategelane arreteeritakse ja mõistetakse surma, ilma et talle öeldakse, milles on ta süü. Tema jah ei küsinud ka.
Kirjuta Pevkurile või "Pealtnägijale". On küll ebameeldiv lugu.
Mul on kahju, et ma Sind solvasin tahtmatult, kutsudes üles positiivemale suhtumisele.
Täielik hullumaja. Mõeldamatu, et selliseid asju tänapäeval juhtuda saab.
Aitaksin, kui teaksin, kuhu adresseerida.
See lugu vajaks küll juba suure kella külge panemist. Kas on tegu valetamise või hooletusega? Kumb pool on süüdi? Reeglina peaks ju jälg maha jääma, kui dokumendid on üle antud. Ja et kedagi ei huvita, kuidas sellise olukorra juhtumist vältida.
Bürokraatiamasinal ei ole südant, aga inimestel on. Ära kannata asjata, küsi kelleltki laenu. Pole mõtet seda sammu põdeda, see on ju ajutine erandolukord. Saada mu meilile kiri, sinu meiliaadressi ma ei leidnud kusagilt.
Sama siin, võib meili saata. Aadress on profiilis.
Blogimisega on nii, et mõnikord kirjutised sünnivad meeleolust. Ma pole pidanud õigeks, et kehvemate päevade mõtted jääksid sõnadesse vormumata.
Nii ka nüüd. Pöörasin nende telefonikõnede emotsiooni sõnadesse ja kohe hakkas kergem. Samas aga ei häbene ka seda nõrkushetke. Nagu ei varja ka seda, et saabunud on mingi masendushoog. Lootsin väga, et peale lõikust läheb kõik paremuse poole. Saan loobuda pidevast antidepressantide võtmisest ja lõpuks ometi kaob see pidev hapnikupuudus. Nii ei läinud ning nüüd veel see bürokraatiajama.
Sjgelle, ei solvanud Sa mind midagi. Pigem tuletasid meelde, et kõik võinuks minna veelgi hullemini ja positiivne suhtumine oleks ja on igati asjakohane.
Tänud abipakkumiste eest. Proovin ikka veel hakkama saada. Ja kindlasti ka saan. Teisiti pole lihtsalt võimalik.
Kuni internet on olemas, tee pensioniametile ja perearstile mõlemale asjakohased ametlikud avaldused, millest üks eksemplar koos ametliku avaldusega saada ka Pevkuri ministeeriumisse.
Kõlab bürokraatlikult, kud mõnikord saab bürokraatiale vastu astuda bürokraatiaga ja Biankal on ses suhtes õigus, et igast asjaajamisest peab jääma jälg.
Leebe telefonikõne, tundub, enam ei aita. Seepärast mu esimene soovitus.
Teine võimalus on, et aitab mõni autoga sõber või tuttav, kes arsti paberid ise viib pensioniametisse.
Mulle võib ka meilile kirjutada - aadress on blogis. Ametliku järelpärimise jaoks on muidugi vaja teada, kes ja kus oled ning asjaosaliste andmeid.
Kohalik sotsiaaltöötaja?!
iltaka andis sulle head nõu, tegutse selle järgi. see peaks aitama.
head paranemist sulle...ja usku, et kõik läheb hästi!
No kas said oma töövõimetuspensioni kätte?
Kui ei, pane siia oma pangakonto number. Kel see rikkus siin ikka üle ääre ajab, aga paarsada krooni saaks ikka anda. Kui riigi peale lootma jääda, võib hoopis otsa lõppeda.
Hädas on elus hoopis teised reeglid. Kes ise olnud, küll see teab.
Tere!
Äkki on abi, kui meedia asja nii perearstilt kui ka pensioniametilt uurib?
Luban, et Teie nime kuskil ei avalda.
Minu meil on triinu.laan@delfi.ee
Voldemar-Augustil on hea mõte. Kas teed teoks?
Heameelega aitaks ka!
no paras jama mul need asjad veel ees viisin taotluse sisse
loodan et mul paremini läheb
ma saaksin sulle moosi saata?!
aga niikaua kui raha ja dokumente pole saanud peaks valla sotstöötaja sulle toimetulekut määrama
Tahan ka aidata.
no näed, hr. Hunt, ongi nii,
head inimesed pole kusagile kadunud
Minu meiliaadressi leiab Tallinna Puuetega Inimeste Koja kodulehelt.
Tõsiselt, võta ühendust, selliste asjade pärast lärmilöömine kuulub meie kompetentsi, aga me ei saa ju lärmi lüüa, kui ei tea, mille pärast lüüa, s.t. et inimesed ei räägi oma muredest...
Pevkuril saaksin ma isegi natist kinni võtta ja aru pärida, kui oleks, mille kohta.
Kui teaks, et läheduses pesitsed, saadaks oma kaasa nimetatud asutusse korda looma... tal oli sama jama vast paar aastat tagasi (perearst kohapeal ja amet keskuses rääkisid teineteisele vastu) , ja ausalt öeldes venis päris pikalt, oma pool aastat. Nii et ta on siiamaani parasjagu pahane. Ja võin öelda, et võõra eest on kergem võidelda kui iseenda eest.
Ja lase ennast aidata, sest nagunii on alati keegi, keda sina aitad :)
Mu meelest peabki see nii ringiratast käima...
...ja oledki nüüd kadunud. Palun ära ole ja kirjuta, kuhu abi suunata: meca.p11ga@gmail.com
Käisin omal ettevõtmisel rinnaröntgenis,oli nagu tunda põhjust.Perearstini vastus ei jõudnud.Möödusid kuud,paber jäi kadunuks...Siis äkki selgus,et perearst ei käinud järel s e a l ,kus ta sellistel paberitel ise järel käima pidanuks(?).Röntgenitädid vabandasid ette-taha,et kiri läinud nii tähtsa teabega l i h t postina ja on nüüd siis kadunud.Kui mu arst lõpuks paberitel järel käis,helistas mulle koju ja teatas rõõmsa uudise,et viga pole midagi.Aga räigeima variandivormi puhul võinuks mind juba mitte olemas olla selleks hetkeks nagu juhtus ühe kauni blondi saatejuhiga kunagi (Laas?)
Postita kommentaar