Mingi aeg tagasi vaatasin telekast saadet. Tavaline blaa-blaa kui ühtäkki viisin kokku ekraanil oleva naisterahva ja tema kunagise neiupõlve nime. Mõni moment veel kõhklesin ja siis olin veendunud. Uskumatu, et see naine seal ekraanil on sama tüdruk kelle järgi õhkasid enamus poisse nii minu kui ka paralleelklassides. See tüdruk oli ju NII ILUS! See naine ekraanil aga... Mis küll temaga juhtunud on!
Kogu selle asja juures peab tunnistama, et tegelikult oli see naine selles telesaates välimuselt üpris kena. Isegi päris veetlev oma aastate juures. Aga kusagilt ammusest kooliajast tekkinud mälupilt ideaalsete proportsioonidega imearmsa näo ja miniseelikuga tüdrukust võrdluses selle vormika daamiga sealt teleekraanilt oli ikkagi masendav. Mul endal puudub, üksinda elades ja harva inimeste hulgas käies, vajadus peeglisse vaatamiseks. Kuigi peegleid on mu kodus mitu, siis enda peegelpilti vaatan juhuslikult ehk korra kuus. Sest ka habet ajan käsikaudu - aastakümnete pikkune rutiin ei vaja selleks toiminguks peeglit. Nüüd igatahes läksin kohe peegli juurde. See, mis peeglist vastu vaatas ei olnudki millegipärast sama masendav kui eeldasin. Ega ma lapsena ja noorukina polnud mingi ilueedi, praegusest välimusest rääkimata. Lihtsalt väliseid muutusi iseendas ja ka nendes, kes pidevalt kõrval, aktsepteerime rohkem. Eks minugi lõust ja praegune füüsis shokeeriks mõndagi, kes näeksid mind uuesti pärast mitmeid aastakümneid.
Üldiselt jõudsin järeldusele, et mingid asjad ja inimesed peavad jääma oma aega. Nagu see ilus tüdruk koolipõlvest või tollased unistused. Kui miski aga noorusest kaasa tuleb, siis olgu ta pidevalt kõrval. Arenegu ja vananegu koos minuga, et iseenese peegelpilti poleks masendav vaadata. Seepärast jääb minust vaatamata ja kuulmata ka üks artist, kelle kontserdit Lauluväljakul praegu massiivselt reklaamitakse. See laulja on olnud vahelduva eduga küll pidevalt "pildil", kuid minu jaoks jääb ta vaid ühe lauluga sellesse aega, mida kunagi tagasi ei saa.
Umbes kuu tagasi andis Sjgelle mulle ühe ülesande, mis mõnedel põhjustel jäi minu poolt täitmata. Siinkohal siis see viidatud laul selle artisti esituses. Laul, mis pärit ajast kui olin veel palju noorem. Laul, mille saatel oli mõnus unistada, sest tollal tundus, et kõik siin elus on saavutatav. Laul, mis sisendas usku, et minu elu saab olema ilus ja õnnelik. Laul, mis tuletaks mulle mu enese matustel meelde, et mitmeid asju oleks ma saanud siin elus teha ise teisiti. Et tegelikult oleneski kõik endast.
Postitused
6 kommentaari:
Selliseid ehmatusi kogevad ilmselt paljud. Hiljuti tuli minuga raamatupoes vägagi tuttavlikul moel lobisema üks keskealine proua. Läks jupp aega, kuni mõistsin, et tegu on mu kooiõega (kes, lisaks kõigele, kui ma nüüd õigesti mäletan, on minust poolteist aastat nooremgi). Eks ma püüdsin end mõttes pisut rahustada, kuna kooliõde ise ütles mulle sealsamas, et mina polevat üldse muutunud. Aga sellised kilpkonnade rõõmud - rõngad kilbil reedavad nii mõndagi. Kui need ikka olid kilpkonnade puhul rõngad, vana pea, teadagi...
Aga sellegipoolest olin äärmiselt häiritud. Kusjuures, tegu oli kah oma klassi kõige ilusama tüdrukuga.
nooreks ei jää meist keegi
minagi pean harjuma sellega, et tänaval vaatavad mulle järele vaid 70-80 aastased papid
ja nooremad minust läbi;)
kuigi paari aasta eest sai veel mini seelikus ringi silgatud ja tunda seda, et mehed tänaval järgi vahivad
Kõige hirmsam on see, et aeg ei tee oma julma tööd mitte ainult inimeste, vaid ka filmilindi kallal. Sattusin hiljuti vaatama ühte filmi, mis mulle teismelisena sügava mulje jättis. No peaosaline nägi ikka nii ahvatlev välja. Aga näe, mis aeg temaga tegi, kütkestavast kaunitarist oli saanud vulgaarne vamp...
Tegelikult on seda väga masendav ja tuttavlik lugeda ning siiski tahaks loota, et see kaunis pakend, mis meil kunagi on olnud, ei ole ikka kõige tähtsam asi maailmas. Kohtusin hiljuti oma kunagise koolivennaga, kes toona olevat mind ilusaks tüdrukuks pidanud ja kellega me polnud üle 25 aasta näinud. Tore kohtumine oli ja mul oleks väga nukker teada ja isegi mõelda, et ma temas ainult nii kurba emotsiooni tekitada võisin, kui Sinu kirjeldatu.
Ei ole me ei vein ega antiik, mis vanuse lisandudes hinda läheb. Ja ei ole meil häda midagi, kui me enese eest pisut hoolt kanname ja mis peamine, oma huumorimeele ja heatahtliku meele suudame säilitada. Vanaema inimese ilu ei seisne missi välimusest vaid sellest, kui mõistvalt ta oskab suhtuda tema ümber toimuvasse, kui avataud on ta uuendustele.
Jaa, olid ajad, kui me olime noored ja ilusad, nüüd peame ainult ilusad olemisega leppima :)
Vanasti müüsid potisetud peale pottide veel ka peegleid, mis pidada neisse vaataja elu lõpuni noorena hoidma.
Hoidsid jah - peegel tuhmus omaniku vananemisega samas tempos ja kortsud ning kanavarbad jäid nägemata... määäädzik :D
Postita kommentaar