Emakeelepäeval lugesin emakeelset kirjandust. Selline lugemisõhin on jälle saabunud. Pisut nagu valin ikka ka mida loen. Seekord aga lugesin "plaanivälist" autorit. Lugejate poolt tunnustatud ja kriitikute poolt tunnustamata Erik Tohvri raamatuid. Mul endal polnud selle autori suhtes mingeid eelarvamusi. Vähemalt "Kaksikelu" ja "Kaldaliiva" järgi, millest esimene meeldis rohkem, tõden, et tegemist on ladusate jutukatega. Ning miks mõned Erik Tohvri nime puhul nina kirtsutavad, jääb mulle mõistmatuks. On ju Tammsaare "Tõde ja õigus" samamoodi jutukas, narratiiv jääb narratiiviks.
Thela kirjutas, kuidas raamatud invasiivselt paljunevad. Minust on viimastel aastatel saanud raamatukogu aktiivkasutaja. Ja raamatupoode proovin vältida, et ahvatlusi poleks. Kunagises kodus elasin selle korra läbi, kus raamatud hakkasid elanike korterist välja tõrjuma. Siin, pagenduses, on märkamatult protsess taaskäivitunud. Eestikeelse raamatu ajalugu pole eriti pikk. Seepärast on suhtumine raamatusse olnud veel minu põlvkonnalgi kuidagi eriline. Vanavanemate ja vanemate sõdadest säilunud raamatud jõudsid sõjajärgse põlvkonnani. Raamatut hinnati ja mitte just rahalist väärtust silmas pidades. Ning muudkui osteti lisa. Seda tegid minu vanemad ja ka mina ise. Ega ainult ostetud, loeti ikka ka. Minu põlvkond on jäänudki ekslikult mõtlema, et meie poolt soetatud raamatud on me lastelastele sama väärtuslikud ja tähenduslikud.
Igasuguse muu kirjasõna kõrval on jutukatel olnud eriline roll. Just juturaamatud on määranud eelkõige ja oluliselt minu põlvkonna väärtushinnangud ning kokkuleppelised elureeglid. See on see kangelasega samastumise asi, mille kaudu vähemalt mina õppisin, mis on hea, mis paha; mida tohib ja ei tohi. Ajapikku ja paratamatult on raamat kaotanud oma kunagise tähtsuse hea ja halva äratundmiseks. Esmalt tuli kino, siis televisioon ja siis nüüd muu multimeedia. Raamatutesse kirjutatud tarkused on muutunud ebaoluliseks. Minu lapsepõlves oli mingile kaaslastega peetud mängule tõukejõuks just loetud raamat. Nüüd jutustatakse lastele samuti lugusid ja mängitakse mänge. Jutustamisvahendid on lihtsalt teised nagu jutud ise ja mängud. Ning ega ma ei taha ütelda, et nüüd on midagi halvasti. Mängitakse vaat et suurema õhinaga, õppides ära tundma head ja halba.
P.S. Just lõpetasin Riikka Pulkineni raamatu "Piir" - noore autori kohta erakordselt hämmastava küpsusega kirjutatud esikromaan - soovitan.
Sellel nädalal ootavad lugemist: Katrin Himmler "Vennad Himmlerid", William Boyd "Rahutu", Jan Kaus "Tema".
Postitused
2 kommentaari:
Kadestan.
Tahaks ka taas lugemise-otsa peale saada.
Ma ei tea, millal see ots käest ära libises.
Vahepeal olin ainult kriminulle suuteline lugema.
Nüüd pole sedagi.
Õnneks-õnneks, võtsin end kokku ja lugemisaasta puhul sundisin end kaks väärt raamatut läbi lugema.
Olen enda üle uhke :D
Olen yles kasvanud veneaegse ysna karmilt sõelutud kirjanduse peal, ja tuleb tunnistada, et praegu ilukirjanduses toimuv paneb mu tundma, et muru oli vanasti rohelisem ja meres rohkem vett.
Ma ei tea, miks paljudes raamatutes toimetavate tegelaste väärtushinnangud jm hakkavad raamatu edenedes mulle yha enam vastu. Kyll on tegu olulise tegelase (tahtmatu, st autor on tegelase tyhjaks jätnud) hoolimatusega ymbritsevate, lähedaste, keskkonna vastu, kyll häirib karakteri liigne, karjuv primitiivsus (autor on jätnud teatud omadused ilmselt tahtlikult täiesti puudu), kyll on syzhee kaugelepaistvalt kunstlik... see paistis silma eriti tegevuskeskse kirjanduse puhul, kahjuks eesti autorid olid kuidagi eriti primitiivsed, nt Kaugveri nö kokkuhoidlikult kirjutatud olmeromaanid, Mutt oli eriti kole, Kross tundus ehk briljantsem kui teised, samas tema uuema aja looming on kuidagi õhem, nt Tahtamaa, aga kymneid näiteid võiks veel tuua JA eriti uuema aja autorite sirvimisest - lugeda ma neid ei suuda, punase joonena on neis palju rohkem seletamata, lahendusteta vägivalda... nii et ilukirjanduse lugemise lõpetasin aastaid tagasi. Ei suuda taluda pidevat pettumust ja häbi sellepärast, et Kirjanik on suutnud midagi Sellist kirja panna...
sest kirjanduselt ei oota ma meelelahutust ega lihtsaid seletusi, kuid toorest syzheest ei piisa hea romaani töölehakkamiseks.
Vabandan ylikriitilise kommi eest, aga oleks moodsas romaanis ometi rohkem loogilisi konstruktsioone ja vähem tooruste ja elu pahupoole lahendusteta ning analyysita eksponeerimist ja propageerimist, et mitte öelda rõhutamist...
Postita kommentaar