neljapäev, 25. veebruar 2010

Nälginud lõvid


Sirvisin lehti ja uudisportaale, et mida siis eilsest arvati. Nagu ikka, peamine küsimus on moeküsimus. Sekka ka Presidendi kõnest midagi. Pärast Lennart Meri pole aastapäeva kõned minu jaoks enam huvitavad. See hõlmamatu surumine ühte kõnesse on kahtlemata üks keeruline kunst. Ju siis on aga Presidendi kõnede kirjutajad minu silmis kraadi võrra kehvemad eelnevatest. Ning ega esituski, kõne deklameerimine, pole meie Presidendi tugevam külg. Ja lõppkokkuvõttes ei ole riigipea aastapäevakõned meie taasiseseisvunud riigis kunagi olnud midagi olulist. President võib rääkida palju, kuid karavan liigub niikuinii nagu erakondade tagatubades otsustatakse.

Kõned, kus öeldakse nii, et poleks üteldud on President Ilvese firmamärk. Kahjuks mitte plussmärgiga. Seepärast on hulga põnevam jälgida vastuvõtu kätlemise osa. Vana kooli mehena tean, et kutsutute nimekirja kaudu on võimalik saada tunduvalt tõetruumat pilti Presidendi tegelikest mõtetest kui seda on üks ütlen-eiütle kõne. Meie President teab kindlasti seda nõuka värki kui politoloogid tegid suuri järeldusi sellest, kes mauseleomi peal seisab Juhile ja Õpetajale lähemal või kaugemal.

Sellel aastal valmistas kutsutute nomenklatuur ise ühe üllatuse, mida uudisportaalid millegipärast veel ei kajasta. Väga paljud Riigikogu liikmed jätsid tulemata. Ei mingit organiseeritud boikotti (või mõne partei puhul ehk siiski?), vaid selline südametunnistuse järgi käitumine selle pidu katku ajal heietuste taustal. Nende heietustega ma isiklikult küll ei nõustu. Kohale tulid need Riigikogu liikmed, kelle positsioon nomenklatuuris seda nõuab. Et aastapäeva tähistamine oleks siiski kombekas ja ontlik. Sekka siiski ka üksikuid edevaid rahvateenreid, kes tuleksid ka kutsumata.

Väljaspool nomenklatuuri pani President rõhu majandusinimestele. Sõnum jõudis igati pärale. Tõepoolest, sellest august, kus hetkel oleme, pääseme ainult siis kui erasektori omanikud ei kaota lootust. Seevastu need, kes aitavad praegu tõeliselt hädasolijaid, jäid Presidendi külaliste nimekirjast taas välja - ei sotsiaaltöötajaid, supiköögi pidajaid jne. See on see sõnade ja tegude ühtsuse küsimus. Kõnes tuleb nagu mainida, kuid pidusse... Kuigi, kus presidendipaar sellise Eestiga enam üldse kokku puutubki, rohkem nagu personaaltreenerid ja muu sedasorti rahvas.

Ajalehed ja portaalid räägivad ka kontsertetendusest. Minu jaoks jäi mõte segaseks ja teostus punnitatuks. Aga äkki laval kepslev väga lahja ja pisut opakas lõvi kandis autorite konkreetset sõnumit saalis viibivale võimuladvikule? Dissidentlus Eesti Vabariigis, anno domini 2010?

Foto: Postimees, Toomas Volmer

3 kommentaari:

thela ütles ...

Mnjah. See lõvi pani mindki hämmelduma, sellist vapilooma küll ei tahaks :).

Anonüümne ütles ...

Lõvi Lõrr ja tõmblev olevik Jänes Jass. Halb lasteetendus. Sama halb kui praegune elu Eests.

Bianka ütles ...

Mina ei jaga muusikast eriti midagi, aga miks see nii veniv ja kurb pidi olema. Selline tunne oli, nagu oleks keegi on surnud, mitte synnipäev.