Selle talve surnud 18.

(...järg)

Kui see Toda maja lagunes, läks Milde Muhu Siilule mehele. Muhu Siilu õige nimi oli August. Väikesest peast oli ta kukkunud silmaga liigendnoa peale ja see silm jäi pimedaks. Keegi tark, kes pisut saksa keelt oskas, hakkas teda Siiluks kutsuma. Saksa keeles on Schielen kõõrdi vaatama. Mildel ja Siilul oli palju lapsi. Milde ise rääkis, et tal on 9 last ja 9 aborti. Nad elasid üürikorteris kord siin, kord seal. Algul elasid nad küll Muhul. Aga kui Muhu ema ära suri, siis päris maja Eedus kui üks vanematest poegadest. Eedus oli eluaegne Vähi metsavaht ja väimees. Viiekümnendate aastate algul lasti aga endised metsavahid lahti, siis ta jäi koduta. Et aga Muhu oli parajasti tühi, siis sinna oli paras kolida.

August oli algul Kaldal. Sealt läks Purti ja sinna ta jäi surmani. August suri umbes 50 aastaselt, me olime klassikaaslased. Peale Siilu surma läks Milde nagu keema. Küll siis oli karvalisi kavalere, pidusid, söömisi ja joomisi, rohkem ikka joomisi. Lapsed olid poolnälgas. Siis Milde käis juba tööl ja teenis. Tal nagu oli haigus ilusate riiete järel. Käis ikka Tallinnas restipoest riide reste toomas ja muudkui õmbles. Ta oli hea õmbleja ja hea maitse oli tal ka. Noh, nii peale 40 aastat nägi ta hästi nägus välja, aga mida aasta edasi, seda viletsamaks ta nägu muutus. Nüüd on ta juba 70 ringis ja joob ka kõvasti. On nii krimpsus, et kole.

Lastega on tal ka kehvasti läinud. Vanem poeg Endel oli kõva joodik. Siis ta varastas midagi ja oli paar aastat kinni. Tuli välja, jäi külmaga õue lume peale magama, sai halvatud, nüüd oli invaliid. Umbes kümme viimast aastat oli Eivere vanadekodus. Möödunud sügisel ma olin kord sides, kui Eiverest teatati, et Endel on surnud.

Number 2 oli Arvet. See oli Milde lemmiklaps. Mõistus oli tal peas, aga koolis ei viitsinud käia. Vallast suruti talle peale, et lõpetagu kaugõppeski V klassi. Aga ei sellest tulnud suurt midagi. Hakkas kõvasti jooma. Muidu oli ta mõistuselt kena poiss. Mõned korrad tuli bussis minuga Paidest koos. Siis istus minu kõrvale ja puistas mulle oma südant, ütles mulle ikka "tädi Asta". Enne surma hakkas ta veel Miitjami Mailiga elama ja rääkis mulle kui õnnelik ta on. Millesse ta suri, ma küll enam ei mäleta.

Number 3 oli Milvi. See õppis Klementis mantli rätsepaks. Tema abiellus Võrumaale. kui Milde pulmast tuli, siis pärast töö juures rääkis, et nii ilus väimees, et tahaks kohe kas või üheks ööks omale. Selle mehega Milvi ei elanud kaua, läksid lahku. Nüüd pidavat Milvi Tallinnas olema ja õige alla käinud.

4. oli Nuka. Mina tema pärisnime ei mäleta. See oli tore poiss. Hästi õppis ja igati oli tubli poiss. Näost ka kena, Muhude moodi tumedavereline, Todad olid blondid. See poiss leiti ühel hommikul maantee kraavist auto alla aetud. Sellest poisist oli tõesti kahju.

5 oli Elvi. Elvit peeti algul pisut nagu vähe arenenud lapseks, aga hiljem sai kõigega hakkama ja oli nii tore tüdruk. Peale kooli lõpetamist muutus ta nukrameelseks ja ühel hommikul oli ta mürki võtnud. Et see juhtus hommikul vara, inimesed olid kõik alles kodus ja jalul, viidi ta kiiresti haiglasse. Oli seal tükk aega ja viidi siis Jämejalga. Jämejalas oli ta ka vist pool aastat, siis tuli umbes pooleks aastaks koju. Aga jälle jäi nukrameelseks ja viidi Jämejalga tagasi. Mõned aastad oli seal. Siis tuli teade, et Elvi on ära jooksnud. Suveotsa oli kadunud, alles hiljem, sügisel leiti ta kusagil raudtee ääres, kase otsas, rippumas.

Mildele oli see raske suvi. Nuka sai augustis surma, Elvi oktoobri lõpul. Nukale ta tegi kultuurimajas suured matused. Elvile ei jätkunud muuks, kui süldi konte tuua ja kodused matused teha. Ükskord peale seda me, naised, arutasime, miks ta noor inimene nii tegi. Siis ütles tema tädi Liide: "Kas niisuguses peres lihtne olla? Tema oli ainus, kes nende Muhudega ei sarnanenud. Võib olla oli mõni poiss ka mängus..."

(järgneb...)