Selle talve surnud 17.

(...järg)


Toda poiss

Sel talvel, kui ma teises klassis käisin, tuli Todamiku tallu uued inimesed. Need olid õige isesugused, mitte sellised nagu meie kandi inimesed. Vanem tütar Ella oli 17 ja käis suvel siidikleidiga ja talvel musta kleidiga. Ümbruses oli palju noori ja tantsuõhtuid. Ella ja ema vehkisid mööda pidusi tantsimas käia. Väike, umbes viieaastane Milda rippus ema sabas kinni ja keerutas seal. Toda rahvas, et Ella oli juba pruudiealine, tegi ka ise tihti pidusid. Toda isa oli jälle suur raamatulugeja. Elas kogu aeg raamatute maailmas ja pand seda tavalist elu tähelegi, ei parandanud kaevu rakkeid. Sedasi mõttes käies kukkus kaevu.

Üks umbes minuvanune poiss oli ka. Roosakasvalge, valge pea ja vesiste silmadega. Kevadel läksin mina järgmisse klassi, tema jäi esimesse edasi. Koolis ei puutunud ta millegagi silma. Vast ainult sellega, et midagi ei teadnud. Kui mina VI klassi lõpetasin, oli mul vahetunni ajal asja kantseleisse. Seal olid tunnistused mitmes hunnikus reas. Oli ka Toda oma - ta õige nimi oli Alfred Riisen. Paides oli veel üks õpetaja Riiseni perekond, kes kangesti häbenesid nendega sugulust. Aga Todad olid jälle kole uhked, et neil nii tähtsad sugulased on. Seal tunnistuste virna peal oli siis Toda tunnistus, milles oli öeldud, mis ajast mis ajani ta koolis käis ja et lõpetas esimese klassi kursuse.

Peale kooli jäi ta koju isale appi. Talvel töötas ta Schumanni saeveskis, sai pisut viina raha. Joomise ta sai küll hästi selgeks. Ma olin peaaegu kahekümnene. Siis oli neid poisiklõmmareid igavene hulk. Kõik need kabeli poisid, Priidemanid, Schumanni poisid ja Tahuri omad. Ega see Toda nende hulgas polnud parem ega halvem. Ainult, et Toda tõmbas lõõtsa, teised olid harilikud poisid. Meie, tüdrukud, kutsusime neid "solgirongiks", sest nad kihutasid ratastega maanteel ja lõristasid rattakelladega. Talvel teenisid saeveskis raha ja sellega käidi nii ümber, et jätkuks järgmise talveni. Tode poisi toit ja riie oli isalt. Teenitud rahaga oldi siis pühapäeviti "restoran Rõõmus". See oli Roti karjamaa, kus soojal ajal viinavennad olid head kohad sisse võtnud ja päevapaistel peesitasid. Solgirong oli õige kärarikas, nii et terve ümbruskond kuulis. Kui me tüdrukutega mööda läksime, siis tuli meile solgisõnu kaela. Kõigil olid head suuvärgid. Pilgu plikad ütlesid Tode Alfredi kohta, et soliidsem pätt, mängib pidudel pilli. Minu Tõnu ütles aga, et ega see mäng tal suur asi ole, laseb liradi-löradi. Tõnu oli ise ka pillimees, aga mina olen üsna ebamusikaalne.

Siis tuleb vahe sisse, kus mina olin Saksamaal ja ei teadnud kodusest asjast kuigi palju. Kui ma saksaaja lõpul koju tulin, oli Tode metsas. Kohe kui venelane sisse tuli, läks ta Paide miilitsaks. Tal puhas minevik. Ei ole sakslase teenistuses olnud. See oli ju au asi, olla metsas ja ajada puskarit. Aga ega ta seal miilitsas kaua vastu pidanud, sest ta oli ikka liiga loll. Ükskord tulnud püssiga pühade ajal koju uhkust ajama küla vahele. Vana Tode võtnud ta püssi osadeks lahti. Küll mehike higistanud, kuid kokku ei saanud. Lõpuks võtnud seljakoti ja pannud kõik osad kotti ja viinud Paide. Seal pandud püss kokku.

Uno Laht olevat siis ka Paides miilitsaks olnud ja käinud Alfrediga Todal tüdrukuid vaatamas. Milde veel vanast peast suurustas töö juures sellega, et kuulus kirjanik oli neil käinud ja temaga kurameerinud. Milde rääkis, et peale sõda olid nad nii vaesed, et ainult üks pesu oli neil Ellaga kummalgi olnud. Kui see pesus oli, olid nad senikaua voodis teki all, kuni pesu kuivaks sai.

Alfred (nimi Alfredo tuli peale sõda) oli peale miilitsa ametit kusagil metskonnas tööl ja tahtis Nugise Priiduga (Elfride) abielluda. Nugise eit oli küla mööda rääkinud, et egas ta suurem asi väimees ei ole, aga ega kosilast saa soola panna. Aga sellest abielust ei tulnud midagi välja.

Toda oli hädas korteriga. Todal lagunes katus ära ja maja muidu ka lagunes. Siis kolis ta väljapeal olevasse mahajäetud majja - see lagunes ka ära. Siis hakkas neid üksikuid vanainimesi surema, kelle vanad majad pidasid ikka mõned aastad vastu. Vahepeal, kõige kauem oli ta Miitjami Haraldi juures. Miitjami ema suri ära, kuid Harald ei viitsinud pärandusasju ajada, aeg sai läbi ning maja langes panga omaks. Aga et see maja polnud enam miskit väärt, ei hakanud pank seda tahtma ja see Harald elas seal oma kolme pojaga. Poegade ema, Maili, oli ära läinud ja Toda kolis ka nende juurde.

(järgneb...)