laupäev, 24. mai 2008

Ajataju ja sõltuvus

Aga peamine on see, et kevad on käes. Kõik see tärkamise ja õitsemise asi. Seemnekesed mulda ja muu värk. Tuleb välja, et see on mulle järsku ülioluline. Kunagi lugesin midagi huvitavat aja tajumisest eri vanuses. Sealhulgas sellest, et väikelapsed õpivad enne selgeks koha mõiste - "siin, seal" ja tunduvalt hiljem aja mõiste, "homme, üleeile" - näiteks. Ma ei tea, kui vanalt hakkab inimene lõpuks tajuma aja määra. Oma viimaste aastate kogetust tean, et see tunnetus, palju aega-vähe aega, omandatakse sõltumata vanusest igal juhul siis, kui tervis hakkab dikteerima meie elukorraldust. Seepärast on kevad mulle oluline. Sest keegi ei tea, mitu korda on meile antud näha õunapuude õitsemist ning kuldnokkade toimetamist koduõue pesakastis.

Ma ei tea, ehk igaüks tajub aja määra isemoodi. Üldine tähelepanek on lihtsalt see, et mida vanemaks mees saab, seda varem ta ärkab. Nii on see ka minuga. Ülalöeldu taustal meeldib, õigemini on mulle vajalik püüda näha igal hommikul päikese tõusu. Minu taluaknast on näha põlispuud, mäekünkast oja poole laskuv külatee. Ajatabamatult muutuv hommikuvalgus, varjud ja varjundid, rohetava aasa tuhat erinevat rohelist värvust päikesetõusu loetud minutite jooksul. Seda kõike pole ma kunagi varem näinud oma linnalapse ja linnamehe elu jooksul. Juhused ja valikud on mulle seda vaatemängu nüüd võimaldanud ja ma ei taha seda millegi muu vastu vahetada. Ma tahan nautida oma roosipeenra õiteilu, näha mulda pistetud sibula nina mullast-väljapistmise müsteeriumi. Piisavalt reisinud inimesena imestan, et saan oma pisikesel maalapil, kuigi hilinenult, lõpuks avastada, mis imeline paik on see maailm. Tuleb välja, et selleks ei peagi maailma kaarti punaseks värvima.

Blogikeskkonda hakkasin kasutama ülestähenduste tegemiseks selle aasta esimesel päeval. See oli väljund novembrimasenduse, nukrate jõulude ja pisut kurvameelse aastavahetuse, aasta aastalt korduva kaamose raviks. Olin alustanud elus teistkordselt võitlust sõltuvusega. Esimest korda tulin sellest võitjana välja pea viieteistkümneks aastaks. Siis lendas kindel pind jalge alt ja tuli hämar periood, saabus taassõltuvus. Blogimine on aidanud, kuid... Ma kardan uut sõltuvust, blogisõltuvust. Ma näen ju, mis toimub tõsimeelsete blogijatega. Seda näeb igaüks, kes tahab mõtelda ja oskab näha kirjutatud ridade taha. Võib ju olla, et on olemas häid ja halbu sõltuvusi. Sõltlane ju alati õigustab oma sõltuvust. Mina tean aga kindlalt, et minul ei tohi olla mingit sõltuvust. Ainult nii saan vabaks sellest, millest ma vabaneda tahan. Seega, las olla mul mu päikesetõusud, sest päikest on meil Eestis vähe. Ja olgu mul blogi siis, kui ma tahan. Kuid ilma sõltuvuseta. Blogida saab tihedamalt, kui tulevad vihmased päevad ning öö hakkab peatselt päevapikkusele jälle järele jõudma ja ette ruttama. Minu aja määra tunnetus dikteerib seda.

Miks minu blogi sisu on selline nagu on, jääb kindlasti paljudele mõistmata. Ja ka lugemata. Eks ta pisut veider ju olegi, et keegi kirjutab ümber vanu ajalehti või võõraid kirju ja mälestusi. Lisaks sildistamata uitmõtted, mis mitte eriti originaalsed oma sisult ja vormiliselt pigem vanamoodsad. Paljukõneldud Ajaveeb 2008 tekitas minus kõhedust. Igaüks meist vajab pisikest tunnustust. Ei, pigem julgustust ja mõnikord heatahtlikku pidurdust. Kartsin arvustust, kuid pääsesin, sest õnneks arvustajad mind eriti ei märganud. Tänu konkursile märkasin aga ise mõnda blogi, millest varem midagi ei teadnud. Pääsesin veel ühest inimlikust nõrkusest, edevuse sõltuvusest. See on hea, sest igaüks pole nii tugev, et võidelda mitme sõltuvusega.

12 kommentaari:

Ninataga ütles ...

Minu meelest inimlik edevus on sisemine jõud. Kui seda jõudu kontrollida, siis ei juhtu midagi halba :)
Peamine, inimene peab ise teadma, kus ta asub ja miks ta seal on parasjagu.
Huumorisoon ei tohi kaduda ja võime iseenda üle naerda.

Inimesed on erinevad. Nii ka mõistmised ja sõltuvused.
Õnneks olen mina suutnud terve elu minna nii, et ma pole jäänud sõltuvusse muust asjast, kui suitsetamisest. Teiste asjadega on nii, et need tulevad ja lähevad ning kinni ei hoia mind.

Kaamos ütles ...

Võluv vaikne pihtimus. Nõiduslikult sügav maailm on meis kõigis.Oleks ainult tarkust näha.

helle ütles ...

Raske on midagi öelda ja ütlemata jätta. Lugesin mitu korda. Ma ei saa öelda, et "pea vastu", sest sellest midagi ei sõltu.
Ma elan oma hinges Sulle kaasa.

Hundi ulg ütles ...

Tänan kommentaaride eest. Seda laadi kirjutised peaks vist kandma sedelit: Ebamehelik hala.

Ninataga ütles ...

Kus sa halisesid?
Mina ei kohanud seda. Sa rääkisid, mis hingel.

Aga enda üle naermise ja enesele näpuga näitamine ei ole just eriti lõbus tegevus.

helle ütles ...

Ma siiski arvan, et arvutisõltuvus(kirjutamine üldse) ei kuulu ohtlike hulka. See haarab mõttemaailma, hõlmab suure osa sellest enda alla, ja halvad, kahjulikud tungid ei saa löögile.
Miks me muidu siin räägime oma valu, muret, piina, aga ka rõõmu välja? Aga sellepärast, et need tunded endast kirjutades välja elada.
Kallis Hundiulg, kirjuta ikka ja ära karda, et see on kuidagi ebamehelik või mis.

Hundi ulg ütles ...

Aitäh, proovin siis selle blogiga siin regulaarselt tegeleda, hoides samas tasakaalukat joont.

Nüüd, kus palgatöös jälle paus, tikub Lapimaa haigus kallale: ma küll koeraga iga päev räägin, kuid peab vist ka inimestega rääkima. Olgu siis see tehtav interneti vahendusel.

helle ütles ...

Räägi inimestega!
Siin blogivärgis leiab ju igat. Vahel kohe tahaks kõva häälega vastu vaielda, vahel teeb mõni asi tuju nii heaks...Igal juhul emotsioone saab, mida muud vajagi...
Aeg möödub ka siin kiiresti, kui just see kahjuks ei tule.
Blogimine igal juhul halba ei tee. Ainult hulluks ei tohi minna, igas asjas on tasakaal v. oluline.

Bianka ütles ...

Ma olen elanud pika elu sõltuvusega võitleva inimese kõrval ja tean paljutki, mis sellega kaasneb.
See, kui inimene julgeb seda tunnistada nii endale kui teistele, on väga suur samm. Praegu ütleb mu mees, et ta arvab, et on jagu saanud alatiseks, aga lisab, et seda näitab aeg. See lause teine pool ei aja mind enam närvi, sest olen aru saanud, et just nii see ongi. Garantiisid pole, olgu su vaim kuitahes otsusekindel. Tegelikult on nii kõigi inimestega, ette ei tea keegi midagi.

Mis puutub blogindusse, siis olen sinuga üsna ühte meelt. Ka mina kartsin, et mingi noor pealiskaudne tüüp hakkab midagi ütlema. Olin just delfist jalga lasknud, sest olin sattunud valikblogide hulka. Ja siin jälle mingi avalikustamine! loomulikult oleksin saanud blogi kinni panna ajutiselt jne. , aga nagu arvasin, ei huvitanud minu blogi kedagi. Sama huvipuudus kestis ka teiste minule meeldivate blogide osas, sinnamaani, kui mõned neist hakkasid ise midagi konkursist arvama. Siis tuli kuri vastukaja. Ühesõnaga, hea oleks, kui konkurss oleks selgelt neile, kes võistelda tahavad. Tähelepanu ta ikkagi tõmbab ja ka mina leidsin sealt mõne uue huviobjekti.

Blogisõltuvuse koha pealt olen ise ka kõhelnud. Et kas mul juba on piisavalt tugevad sümptomid. Ja vastanud endale, et kui ma suudan päriselu elada ikka esimeses järjekorras ja blogis käia siis, kui aega üle jääb, siis on kõik OK.
Sinu blogi on huvitav ja väga hästi kirjutatud. Just selle üle hakkasin ka seoses konkursiga mõtlema. Et me ehk peaks neile, kelle blogid meile meeldivad, seda sagedamini ütlema. Aga see, et me neid loeme, tähendab ju ka seda. Või siiski... tuleks vahel välja ka ütelda.
Kui Nipitiri minu blogi kohta hästi ütles, olin ikka tükk aega väga õnnelik.

Anonüümne ütles ...

Jah. Lähedastel on kindlasti raske. Ehk isegi raskem kui sõltlasel endal. Paradoks on selles, et tekkivast süütundest vabanemiseks otsitakse abi sõltuvusest. Ja nii see ring käib.
Igal juhul soovin Su mehele meelekindlust.
Äkki hakkab blogima...

helle ütles ...

Peaks jah sagadamini kiitma ja hästi ütlema. Ütlen nüüd siin tagantjärele: kui loed pikemat aega kellegi blogi, siis hakkad sellest kuidagimoodi sõltuma, ootad nagu kirja vanasti - käid kogu aeg postkasti juures, ja oled pettunud, kui ei tulnudki...
Niisama seda ei tehta.
Blogist (nagu kirjastki) saad aru, kas inimene on siiras, aus, heatahtlik, huumorimeelne, huvitav... üldse sümpaatne.
Ja nüüd tuleb kõige tähtsam: ma ootan Su postitusi.

Hundi ulg ütles ...

See "postkasti" juures käimise tunne on minulegi tuttav. Olen endale ära märkinud pisut üle kümne blogi, sealhulgas Sinu oma, keda siis pidevalt klõpsutan kui arvuti taha istun.

Kahju, et Sinu suguvõsa blogi on kirjutajate poolt unarusse jäetud.