Selle talve surnud 16.

(... järg)

Alloru naine

Kui sügisel kool algas ja ma teise klassi läksin, oli poes uus müüja, kellest suuremad tüdrukud olid õige sissevõetud. Mina olin siis veel väike. Mina ei näinud muud, et musta juuste ja valge näoga pikk noor mees. Minul juhtus temaga peale jõulusid piinlik lugu. Poodi oli tulnud "Iva" kalendrid. Tüdrukud tõid esimesel vahetunnil poest neid kaenlatäite viisi. Kus mul põletas, et jään veel ilma. Oli küll pissi häda, aga arvasin, et kannatan ära. Leti peal oli veel mitu virna kalendreid, heleroheline trükk, valge peal. Küsisin, palju ma võtta tohin? Kaupmees ütles, et nii palju kui tahan. No mul oli mitut küll vaja. Harrile ja Pritsu väikstele poistele. Mulle omale läks ka mitu tükki. Kahmasin kohe terve virna. Kaupmees ei öelnud midagi. Aga minu pissihäda oli nii suureks läinud, et enam ei jõudnud pidada ja piss tuli lörinal, muist läks veel vildi säärest sisse. Häbi oli nii koledasti, aga ega see häbi ei aita. "Piss" öelda oli minu meelest väga pisikese lapse moodi. Võtsin julguse rinda ja ütlesin: "Kusi tuli." Kaupmees vaatas nii kõheda ja imeliku näoga. Mina krahmasin kalendrid ja tulema. Terve ülejäänud kooliaasta ei julgenud ma poodi minna. Kui magamistuppa jõudsin oma saagiga, olid tüdrukud kohe jaol. Aga Rubise Leida V klassist oli juba targem ja sai asjast aru: "Kuule, sa oled püksi pissinud!". Mina ajasin küll tagasi, et kukkusin hange, aga kes seda uskus. Kui ma juba IV klassis, oli juba uus kaupmees.

Allorust räägiti, et ta olla naise võtnud ja Purdi väljalt omale asundustalu muretsenud. Oli kuulda, et enne sõda, sõja ajal või pisut peale sõda koolis käinud Purdis, kuid Purti nad enam tagasi ei tulnud. Olid Paides tööl, kus omakorda nende kodud jäid sinna. Nüüd olevat Tallinnas.

Mina Alloru elust ei teadnud enne kolhoosi aegu midagi. Esimesel kolhoosi aastal pidin miskipärast neile minema. Neid polnud kodus ja mina ootasin õues. Küll jättis nende õu ilusa mulje. Kõik värskelt niidetud ja juurvili oli ilusti puhas. Maja oli hästi korras. Eesaias kasvasid kibuvitsad ja jasmiinid. Jäi mulje, et on õige suur maja ja avarad kõrvalhooned. Nüüd, möödunud aastal, kolhoosi pensionäride peol toodi meid kolhoosi mööda koju. Küll oli see Alloru maja vanaks ja viletsaks jäänud. Nii väike ja kokkukuivanud. Poleks iial võinud arvata, et see nii ruttu muutub.

Kolhoosi algul, 53. aastal, kui see suur näljakevad oli, siis Allorg nõrkes näljast kolhoosi kontori ette ära. Sai kutsutud velsker Raal. See ütles, et see on puhtalt nälg. Siis tehti Allorule toidukorjandus Purdi välja pealt. Ja sealt, kus oli jõukam rahvas, need andsid. Meil ei käidud korjamas. Ega meil poleks ka midagi anda olnud. Isegi tulime läbi häda otstega kokku. Oli sedavõrd, et lastel kõhud täis ja uutsesse välja tulla. Tehti küll heast südamest korjandust, aga pärast urati, et keegi oli Allorul käinud ja näinud, et kanadel olevat kruubid künas olnud. Algul ma mõtlesin ka kergemeelselt, et annab kruupi kanadele. Hiljem mõtlesin aga, et midagi tuleb kanadele ju anda, et katsuda enne uut vilja välja tulla. Kahju ka, kui kanad surevad enne uudset.

Viiekümnendate lõpul, kui Roti isa pensionile jäi, hakkas Allorg postimeheks. Käis hobuse ja vankriga posti vedamas. Meil oli siis mamma elus. Seepärast oli Allorul meile palju asja. Mammale tuli iga kuu posti tuua ja tädi saatis talle tihti pakke. Alloru oli jutukas mees ja mamma oli suure jutuga.

Viiekümnendate lõpul tuli kolhoosis kangest moodi ekskursioonidel käimine. Algul käisime Eestis ringi, aga hiljem käisime Leningradis ja Riias. Mina Alloru naist ei olnud enne näinud. Üks vähemalt minuvanune ilus naine oli ka meie hulgas. Küsisin vaikselt Lauri Salme käest (Salme oli mu klassiõde). Salme ütles, et see ju Alloru naine. Too oli priimalt ja hästi riides. Ma olin kohe imestanud, sest nii noore ja ilusana ma teda küll ei kujutanud. Aga ma polnud teda varem ka näinud. See jäi ka viimaseks kohtumiseks, aga kuulda oli tast ikka üht ja teist.

53. aasta talvel suri meie väike Ati ja järgmisel talvel oli meie platsi äärde maetud üks Alloru poisslaps. Ilus blond noor naine oli haual nutmas. See oli aga ka viimane kord kus sellel haual keegi käis. Ja mis sellest lugu ongi. See laps on juba ammu kaugele läinud. Kui Allorg suri, siis tema viidi Paide surnuaeda. Nüüd muidugi viidi ta ema ka. Kui me tädid surid, siis andis Trammi Juljus nende platsid tädidele, et vahet ei jääks sisse. Nüüd on see laps meie haudade vahel. Rist on juba ammu mädand. Seisis siiani koos, et ma sain kevadeti veel mulda torgata. Tänavuseks oli kadunud. Nii see laps puhkab seal vastu me platsi. Lisaks ka üks väike tüdruk.

Vana Allorg läks 62. aastal pensionile ja elas kuni kaheskakümmnendate alguseni. Enam ta suurt väljas ei käinud. Eks ta oli ka õige vilets. Enne kui ta pensionile jäi, ütles mammale, et peab iga päev võtma maikellukese tilku. Mõned aastad tagasi küsisin Lauri Salme käest, kuidas Alloru mutt ka elab? Salme vastas: väga viletsalt, seal ta müttab omaette. Tänavu talvel, kui ma Nõmmel olin, käisid poisid pinssi toomas. Kui ma aga pinssi hiljem kodus sain, ütles postimees Õie, et ega ma ainuke ole, kellele saab pension linna viidud. Alloru muti pension viiakse ka linna. Tema pidi olema juba 98 ja enam suveks ei saa maale tuua. Mõne nädala pärast oli vallalehes tema surmakuulutus.

(järgneb...)