Emadepäev ja sotsiaalne realism

Muidugi mõtlesin ma emadepäeval oma kallile emale. Elan tema viimasest puhkepaigast ikka väga kaugel ja loodan, et mõni minu vendadest-õdedest viis hauakivile lilleõie. Nagu tavaliselt saatsin head soovid oma laste emadele. Mitte ainult seepärast, et nii on kombeks, vaid südamest, sest tegelikult on nad väga head emad. Tegin küll oma argisi pühapäevaseid toimetusi, kuid päev oli ikkagi eriline. Seda raadios, televiisoris, internetis. Millegipärast tikkusid aga kõigi helgete mõtete kõrvale seekord pisut teised mõtted - emadeta emadepäev.

Jõulud on üks omapärane aeg, mis avab meie ilusama poole. Väga paljudele tuleb neil kaunitel talvistel pühadel meelde need kõrvalkäijad, kes ilma kodusoojusest, kes üksikud või kellel muidu raske. Härdal jõuluajal avame me oma südamed ning vastavalt võimalustele ja südametunnistusele oleme annetajad, abistajad, tugevamatena väetimate toetajad. Emadepäeval mõtleme aga konkreetsest inimesest. Laiemalt vaadatuna mõtiskleme aga emadusest üldisemalt, seejuures ikka austuse ja lugupidamisega. Kohati tähistame emadepäeva nagu vähendatud variandis naistepäeva, õnnitledes kõiki tuttavaid emasid. Aga millegipärast ei tule meile meelde meie kõrval olevad 1500 väikest inimest. Neil pole emadepäeval kellelegi joonistada kaarti, teha pannkooki, ütelda lihtsalt: "Emme, sa oled kalli!". Ja seda sellepärast, et nende emad ei ole tahtnud neid. Igal aastal lisandub Eestis sadakond taolist last. Riigis, mis varsti Euroopa rikkamate hulgas jne. Aga kui palju taolisi emmede poolt hüljatud lapsi on juba suureks kasvanud?

Kunagi õppisime, et oli niisugune nähtus nagu sotsialistlik realism. Täna aga elame sotsiaalses realismis. Emadepäeva ilusad sõnad on öeldud, kaunimad laulud kuulatud, südamlikud kõned peetud. Seega järgmise aastani. Oleme argipäevas ja loeme tuimalt, et järjekordne eesti ema on hüljanud oma lapse - head argist emadepäeva meile kõigile.