Indi

 

26.05.2004 - 07.10.2012

 

Ma tean, et sa ootad mind. Ma  natuke valvan siin veel, sinu eest. Oota!

Ettevõtjate subkultuur

Mõni eluline situatsioon suudab mind ikka veel hämmastada. Meie, kes me siin blogides proovime ikka tarka juttu ajada, jagada oma suuri rõõme ja kurta väikesi muresid, teinekord oma tööd ja tööandjat kirume, tegelikult ei tea, et ka siinsamas tööturul on on olemas mitu Eestit. Eelmise kümnendi ossid on tööturul. Ning nende seas nutikamad teevad "virmasid".

 

Küsisin suveabiliselt, kuidas läheb. Tuli välja, et just äsja oli saanud kinga oma elu esimesest ja ainukesest töökohast. Selge see, et üritajal ikka juhtub. Nii ka seekord. Üliheas asukohas asuv autode remonditöökoda pani oma uksed kinni. Ühelt poolt kindlasti kõrged rendihinnad, lisaks liisingumaksed tehnika eest ja juba paar kuud võlgnevust maksude osas. Olles ise oma eelmises elus juhtinud ettevõtteid, kus mitusada inimest, väiksemaid firmasid, kus alla kümne töötaja, mõistan hästi omaniku õiget otsust lõpetada kiirelt kahjumi kasvatamine. Antud juhtumil on oletavalt oluline ka see, et omanikul on ilmselt mänguharrastus. Maksuametiga saab kuidagi asju ajatada, liisingufirmaga skeemitada, pealegi kui tuli on mitmes rauas - samal omanikul on paar erinevates valdkondades tegutsevat firmat. Taskust taskusse tõstes saab heal juhul hakkama ka kõigi võlausaldajatega ja iseenda eluga. Peaasi on ellu jääda! Jääb ainuke ja väikseim mure, töötajad. Aga selle ärimaailma subkultuuril on selleks omad võtted. Selleks on käibel isegi oma termin. Töötaja tuleb lihtsalt "üle lasta".

 

Nii juhtus ka suveabilisega. Kui viimased tööandja asjad olid vabastatavatest ruumidest kokku pandud, pisteti noormehele paber nina alla, et homme pole vaja enam tulla. Ei, mitte see lahkumine omal soovil. Mõned ossid mängivad enda arvates aumehi. Vabastati ikka tööandja algatusel, majanduslikel põhjustel, kus töö jätkamine on muutunud võimatuks. Suveabilisele oli solvav see, et enne seda paberit ei peetud teda vääriliseks isegi pisutki valgustada, mis saab sellest remonditöökojast ja temast kui ainukesest töölisest (ülejäänud töölised töötasid selleks hetkeks juba mustalt). Bussi peale jõudmiseks jäi kümme minutit. Ta võttis selle paberi vastu ja palus mõtlemisaega.

 

Kõik oleks võinudki ju rahumeelselt lõppeda, kuid paberi läbilugemisel selgus, et lõpparveks kirjutatud raha on pisut vähe. Viimase kuu palk, koondamishüvitis ja puhkuse kompensatsioon kokku sama palju kui varasem igakuine palk. Pealegi veel oli paberil kirjas, et kolmandik sellest summast on makstud töötajale sularahas. Mingit raha talle sulas aga ei antud. Heakene küll. et ei mingit etteütlemisaega. Aga ka mitte mingit hüvitist etteteatamise eiramise eest. Järgmisel tööpäeval kohtus suveabiline uuesti oma tööandjaga. Püüdis arglikult asjast juttu teha. See kutsus ossis esile raevu - tema ju tahtis "aumees" olla, temal korralik virma ja puha, paberid kõik tehtud ja näidatud numbrid brutu ja see könn siin tuleb mölisema. "Kui alla ei kirjuta, siis lasen päeva pealt na...i usalduse puudumise tõttu, kirjutan sulle kolm autot kraesse ja...". Ärimehe, ossi, taktika töötas hästi. Hirmunud suveabiline kirjutas alla kuhu kästi ja lahti ta oligi, üle lastuna.

 

Mulle on kogu elu pinda käinud kui nõrgemale liiga tehakse. Seepärast sai tarkade inimestega nõu peetud ja samal õhtul saatis suveabiline tööandjale meili. Töölepinguseaduse paragrahvide haaval oli kenasti lahti kirjutatud, kus ja milles tööandja eksis. Ning ka selgitust sai palutud, millest ja kuidas on saadud nn. lõpparve selline summa. Muidugi sai mainitud ka seda, et seoses töösuhte lõppemisega võiks kuidagi klaarida ka kõik need kogutud ja hüvitamata ületunnid (igapäevane töö oli kümme tundi). Ning eelkõige tuleks kompenseerida need päevad, mis oleks olnud tasustatavad etteütlemise korral. Tekst selles kirjas oli juriidiline, kuid sõnum arusaadavalt lihtne: mees, ära lase üle.

 

Mõned päevad hiljem toimus suveabilise ja ossi taaskohtumine: "Mis kuradi juristid mulle kirju kirjutavad.... Ah kui nii tahad, siis homme oled mu talus tööl - kui ei ole, lasen päeva pealt lahti!" (loe: lasen üle!). Muidugi läks firmaomaniku sellise suhtumise peale samal päeval teele järgmine juriidiline kiri. Suveabiline tänas endist tööandjat ettepaneku ja võimaluse eest asuda tolle firmas tööle (vist seakarjusena?), kuid avaldas arvamust, et enne peaks ikkagi vana töösuhtega otsad kokku tõmbama. Endise töötajana ootab ta senini lõpparvet ja tsiteeris Võlaõigusseadust, mis lubab võlgnikult sisse nõuda viivised. (loe: ega ikka ei lase!).

 

Selge, et see vaidlus lõppeb töövaidluskomisjonis või kohtus. Ise juba pisut kahetsen, et äkki andsin suveabilisele mitte head nõu, asuda vaidlema. Minu elukogemus ütleb, et paraku vaidlustes ei võida alati see, kellel on õigus, vaid see kes on tugevam. No lastakse korra üle, mis siis. Pesed ennast puhtaks ja elad edasi. Aga ma ei tea, mulle, minu tõekspidamiste järgi tundub, et hais jääb ikkagi külge. Veelgi rohkem on mul aga kahju ühest isast, tuntud põllumehest, nende eeskõnelejast. Vilja oskab mees kasvatada, kuid pojast kasvatas ossi, kes oma "virmades" kasutab uhkelt talle tundmatuid sõnu brutu-brutu kui aga maksmiseks läheb, siis talle tuntud netu-netu - ja kui palju õiendad, lasen üle! 

 

 

 

 

Kaamos (rules)!

See paganama november hiilib aina ligemale. Juba praegugi märkan, et mõnel hallil päeval ootan varahommikust alates, et valgeks läheks. Juhtub, et ei lähegi, enne saabub taas õhtupimedus. Lähikuudel tõuseb kindlasti taas päevateemaks kaamos. Aga nagu tuntud mees ütles: mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...

 

Staarblogija ütles, dixi. Ilma igasuguse irooniata julgen teda nimetada meie lahja ja kesise blogimaailma tähtkirjutajaks. Kirjutaja, kellel on briljantne sõnakasutus, kadestamisväärne stiilitunnetus ja kõige olulisem, originaalsed mõtted. On olnud, mida õppida ja nautida. Ka see viimane postitus, milles ta teata(s)b, et tema blogi aeg on ümber saanud, on oma ootamatusega efektne ja vormilt nauditavalt elegantne. Esmalugemisel tekkis minus nõutus, et mis see siis nüüd oli? Kas seekord minule raskelt arusaadav mõttekalambuur, mingi Kaamosele tihti omane olnud sädelev huumor ja iroonia? Või äkki tõesti...

 

Kui ma paras tatikas olin, õpetas vanem vend mulle suurima tarkuse pidupanemisest. Ma ei saa öelda, et ma seda õpetust oma elus alati järgisin. Kuid tagantjärgi tunnistan, et mu vennal on olnud õigus. Tema õpetus oli see, et olengult tuleb lahkuda peo haripunktis, siis jäävad ainult head mälestused. Selle mõtte võib üle kanda ka blogimisse. Kui mina mitmetel isiklikel põhjustel hakkasin mõne aasta eest blogima, siis oli eestikeelne blogiruum pisut teistsugune. Juba mõnda aega märkan ma, et blogipuu hakkab kuivama. Muidugi, kõik on suhteline ja kinni isiklikest arusaamistest. Kui blogipuu esilehel ripub paar päeva järjest mõne tubli ja püüdliku kirjutaja postitus sellest, mis värvi ta oma küüned lakkis, siis järelikult on see lugejate enamikule huvitav, tähtis ja oluline. Äkki tuleb hoopis oma tõekspidamised üle vaadata? Või lahkuda õigel ajal, et jääksid head mälestused. Kogu sellest asjast siin.

 

Kaamos jättis otsad lahtiseks. Selgituste osas, miks ta oma blogi lõpetab ja ka selles, kas on lootust veel kohtumiseks. Minul endal on kirjutamises tekkinud samuti pause. Kõige sagedamini ei viitsi. Puudub kirjutamise, eneseväljenduse vajadus, mis kokkuvõttes, arvestades mu motiive,  polegi ju halb. Loobumismõtted tekkisid siis kui sain teada, et mu blogi on hakanud lugema mulle olulised inimesed - ei saa enam kirjutada kõigest, ei otse ega kaude. Mõnikord olen hoopis väsinud sellest virtuaalkujust, kelle ma olen ise loonud. Ei taha olla lõpmatuseni vana, pisut kulunud üksik vanamees. Äkki ärkaks ükspäev blogijana hoopis noore, terve, ilusa kahekümneaastase energilise kutina, kelle ees on lahti kõik uksed ja kogu maailm veel avastada ja vallutada (vana mehe hetkeline helesinine unistus päriselus?). Tuleb ehk Kaamoski tagasi, uuena ja veelgi huvitavamana.

 

Mis siin heietada: Kaamos ütles, dixi. Sellest piisab. Ning ega ma ei teagi, äkki ta kribab ikkagi edasi, suletud uste taga? Sellest on mul küll kahju, et tema seni kirjutatud tekstid pole enam kättesaadavad. Ikkagi november läheneb, kaamos tuleb ja nii tore oleks teada, et Kaamos lohutab: kevad tuleb ikkagi. Mina olen blogijana Kaamose kõrval poisike. Mul on see õnn, et Kaamos on jätnud minu postitustesse pea sada kommentaari. Eks ma siis mõnikord loen neid ja igatsen.

 

 

P.S. Kui keegi Kaamose austajatest seda teksti lugema juhtub, siis esmakordselt esitan ülbe palve. Palun kirjuta siia postitusse kommentaar. Saagu sellest talle, Kaamosele noh, nekroloog, rsk! - niimoodi oma alalisi lugejaid alt vedada...

Igavene elu ja küberzombie

Võiks siia algusesse kirjutada sadatuhat tähemärki võltserudeeritud ülevaadet erinevate filosoofiliste koolkondade seisukohtadest, lisaks refereerida religiooniõpetust ja ohtralt anda viiteid teaduse ja pseudoteaduse tõestustest nähtuse võimatusest või olemasolust. Aga ma ei tee seda. Mida rohkem aeg edasi, seda vähem ma nende asjade vastu huvi tunnen. Kuigi loogiline oleks vastupidine...? Muig.

 

Mul on hoopis teise nurga alt mõtted. Nimelt on minu alter egol Facebookis konto. Ei, mul ei ole sinna riputada mingeid kaubanduslikke teateid. Ja need kaks "sõpra" seal listis on ka rohkem moepärast. Vaevalt neid huvitab, et täna ma tegin endale värket kapsast hakklihaga. Fotosid ka pole, sest miks ma peaksin oma inetust demonstreerima. Seepärast on mu profiilifotoks sätitud sinna hoopis mu isa näopilt kui ta oli üheksateistkümne aastane kena noormees. See konto on mulle vajalik seepärast, et olla pisutki kursis, tunda osalust oma lähedaste olemistes ja tegemistes.

 

Kuna ma selline üksik vanamees olen, siis globaalne tehisintellekt on selle väljanuhkinud ja pakub mulle pidevalt igasuguseid toredaid inimesi Facebooki sõpradeks. Päris mitmeid neist olengi elu jooksul tundnud, kuid ise olen oma eluga jõudnud sinna punkti kus eelistan sadat eurot sajale sõbrale. Ühte meest pakub Facebooki massin mulle sõbraks lolli järjekindlusega. Tundsin teda eelmises elus hästi. Nagu igaühel meist, oli ka temal omad kriuksud ja kiiksud. Aga samas oli ta üks vähestest, kes ei pööranud mulle selga siis kui ülejäänud seltskond mind karjainstinktiga mõnuga peksis. Jah, J. on igati väärt mees, et tema lisaks isegi oma sõbraks, kuid... Aasta tagasi kogunes J. matustele pea kogu ühe eluvaldkonna eliit. Tema ärasaatmisel oli arvukalt ka tavainimesi. See mees lõi enesele oma elutööga igavese elu jääjate mäludes. Ise ta pääses tagasi Lapsepõlvemaale kuhu me kõik läheneme ja läheme.

 

Pisut õõvastav on aga mõelda sellele, et kusagil küberruumis, materialiseerunud teispoolsuses elab J. koos paljude teiste maise teekonna lõpetanutega aktiivselt edasi. Sellisena nagu tehisintellekt teda mäletab viimasel sisenemisel. Piisab ainult nupuvajutusest, et saada küberzombie endale sõbraks. Mitte kõigile ja alati pole antud võimalust enne lahkumist tuled kustutada. Igavene elu on saanud uue tähenduse.

Ottisaar

Üks kirjaümbrik paljude seas äratas mu tähelepanu mitmel asjaolul. Esiteks muidugi ümbrik ise. Mäletan neid fotokujundusega ümbrikke hästi. Ajal kui nad meil kasutuses olid, eristusid nad teistest, tavalistest ümbrikutest oluliselt. Sellistes ümbrikes harvadel kordadel kirja saades uurisin alati, mis neil piltidel kujutatud. Selline põgus mälestuskatke sundis ka seekord ümbrikut internetipoes (15 USD) tähelepanelikumalt uurima. Antud kirja puhul ei jäänud märkamata aadress ja aastaarv. Ning lõpuks kalligraafiliselt ilus kirillitsa, mis viitab, et vene keel polnud aadressikirjutajale võõras.

 

 

Tean küll, et ma pidevalt ennast kordan. Kuid lõpeks võin siin blogis seda endale lubada palju tahan. Minu jaoks on põnev sobrade vanades asjades just seetõttu, et neis on peidus lood. Ei ole mul olnud tahtmist ega viitsimist neid lugusid kenasti ülesse tähendada ja viimistleda. Selleks puudub mul igasugune loominguline ambitsioon. Rahuldun vaid nende visandlike märkmetega, millest oskajad inimesed looksid midagi enamat. Antud juhtumil on lugu ise triviaalne, korduv kümneid, sadu, tuhandeid kordi, kuid siiski ja alati igakordselt unikaalne.

Selle loo peategelaseks, kellest teised tegelased pidevalt räägivad, kuid kes kunagi ise ei ilmu, võiks olla Albert-Johannes Ottisaar.

 

 

Sellel fotol on Albert Kaitseväe ohvitseri mundris. Elukutseline sõjaväeline ta oligi, kuid politsei teenistuses. Oli nii, et kui Päts ja Laidoner olid hakkama saanud oma riigipöördega, siis mitmed Kaitseväe kaadriohvitserid suunati Siseministri alluvusse. Albert peab oma senisest elu- ja teenistuskohast Narvast sõitma Tallinnasse ja temast saab pealinna ja Harjumaa politsei ratsareservi komissar. See oli selline sõjaväestatud politseiüksus, mis vajadusel peab garanteerima avaliku korra. Lisakohustuseks pannakse talle veel riviõppuse üldinstruktori ülesanded. Vanadest kroonikakaadritest näeme ju, et üle kõige armastasid Päts ja Laidoner igasuguseid paraade. Teame sedagi, et tollastes valitsustes olid kindrali aukraadis mehed näiteks ka haridusministrid - üks päev tegelesid riigi kaitsevõimega, teine päev aga hariduselu korraldusega.

Igatahes Albert Ottisaar täidab alates 28. eluaastast oma teenistusülesandeid politseikomissarina Tallinnas. Enda isikliku elu sättimine jääb aga veel paariks aastaks Narva. Seal on tal abikaasa Linda ja ka esimene tütar Anne sünnib Narvas. Teise tütre, Lembi sünni ajal on kogu pere lõpuks koos Tallinnas ja nende koduks saab korralik avar korter kusagil Kassisaba elurajoonis.

Edasine sündmuste taust on kõigile ajalooõpikutest teada. Samas võib aga igaüks ise mõelda ja arvata, millised emotsioone - teadmatust, lootusi, kartusi,  tundsid Albert ja Linda ühe lühikese aasta jooksul, alates juunisündmustest 1940. Ajalooõpikutes sellest ei kirjutata. Seda, kui sa oled elus midagi saavutanud ja ühel hetkel pole sa enam keegi. Ja samas on sul pere toita, lapsed väikesed... Lahendus saabub 14. juunil 1941. Siis kui sellest trepikojast astub sisse mitte isa Albert oma tuttavas ohvitserivormis, vaid hoopis võõrad mehed, võõrastes mundrites.

Albert Ottisaar (35) arreteeritakse ja lahutatakse koheselt perest. Viieaastane tütar Anne ja pea kahene Lembi oma isa enam kunagi ei näe. Linda Ottisaar (31) koos lastega kuulub samal päeval väljasaatmisele "kodumaa kaugematesse paikadesse".  Pereisa kannatused ei kesta kaua. Kuna sõda tuleb peale, viiaks ta "asja uurimiseks" Sverdlovskisse (praegune Jekaterinburg). Kogu farss kestab kaheksa kuud ja siis on tribunal. 1942. aastal on selle oblasti GULAGi laagrid ülerahvastatud. Kinnipeetavaid on üle 33 tuhande, suurim arv, mis seal kunagi on olnud, nii varasema kui hilisemaga võrreldes. Ka tribunal teadis seda, et... - noh, ei ole ruumi!

Albert-Johannes Ottisaar lastakse tribunali otsuse alusel maha 28. mail 1942. aastal. Olen lugenud palju represseeritute mälestusi. Siiani olen leidnud vaid mõne üksiku katke või killu sellest, kuidas viidi täide kõige kõrgemat karistusmäära. Ellujäänud oskavad kirjeldada vaid seda, kuidas keegi kambrist koos asjadega välja kutsuti ja hiljem seda inimest enam kunagi ei kohatud. Vägisi tekib silme ette episood "tööpäeva" hommikust, kus otsuse täideviijad teevad päevaplaani: "Võtame täna siis need eestlased ja homme meie endi omad - leningradlased on ammu järjekorras." Teisiti ma lihtsalt ei oska seletada seda, et just samal reedesel päeval, 28. mail, samas kohas - Sverdlovskis, said koos Albert Ottisaarega oma kõrgema karistusmäära, mahalaskmise, kätte veel mitmeid süüdimõistetud eestlased: minister Kerem, kaubandustegelane ja jalgpalliedendaja Lugenberg/Mändvere, Vabadussõja soomusrongiülem Neps ja mitmed teised. Ma ei usu kokkusattumust. Juba pealiskaudne hukatute andmebaaside sirvimine näitab, et konveieril oli seaduspärasus, kasvõi sealsamas Sverdlovskis.  Näiteks eelneval kuul, 24. aprillil viiakse otsus täide jällegi terve grupi eestlaste suhtes. See ei saa olla juhus. Väga võimalik, et just nende trellide taga Sverdlovski NKVD sisevanglas ootasid kõik mainitud mehed sellel reedel üheskoos oma viimaseid meetreid või kilomeetreid.

Mis aga sai Lindast ja ta lastest? Ausalt öeldes, ega ma ei tea. Kas Kirovi oblast oli kohe nende lõppjaam või enne seda tuli veel mingeid etappe, ei tea ma seda. Küll aga olen oma elu jooksul kuulnud korduvalt, et ema ja lapse side on midagi erilist. Mul puudub igasugune põhjus selles kahelda. Seda enam võin ettekujutada emotsionaalset situatsiooni kui ema Linda otsustas 1947. aastal kasutada avanenud võimalust saata tüdrukud, üks üheteist ja teine kaheksa aastane laps, koju. Teda ennast muidugi koju ei lubatud. Kuigi, mis kodust me saame rääkida - seda ju enam polnud. Ja ega tüdrukute puhul ei saa öelda ka kodumaa - kodu on seal, kus on su vanemad. Igatahes sünnimaale nad saadeti ja tulid. Milline võis olla hüvastijätt oma lastega, seda... Ei pea olema ema ning erilist sidet, et seda tunnet abitult seletada. Ka isad saavad sellest sõnadeta aru, Need, kes on sunnitult olnud lastest eemal.

Muhinski sovhoos Zujevski rajoonis tekkis küllaltki omapärasel viisil. Kusagil kolmekümnendate aastate alguses tegi keegi stalinliku planeerimise stiilis punase pliiatsiga ühe täpi maakaardile: siin me hakkame kasvatama lina! Kuidagi toimetati sinna paar Fordson traktorit, hariti maad ja lagedale väljale tehti külv. Ning vaata imet, kasvaski võimas lina. Nüüd aga oli mure järgmine, et kes selle lina põllult koristab. Ümberkaudu oli küll külasid aga ega sealt eriti tööjõudu võtta polnud. Jäigi see lina lume alla. Järgmisel aastal kordus sama lugu. Samas need viisaastaku plaanid, sotsialistlik võistlus ja need asjad. Siin tuligi appi  GULAGi võrgustik. Lähimast paranduslike tööde kolooniast toodi kinnipeetavad ja ehitati terve küla. Edasi oli vaja külasse elanikke, ikka seda linavärki edendama. Aga needki asjad olid läbi mõeldud. Zujevski rajoon Kirovi oblastis oli üks suuremaid volga-krimmisakslaste asumisele saatmise punkte. Sedasi need sakslased seal Muhinski sovhoosi arendasid. Enne sõda ja pärast sõda:

Sõja ajal sinna sekka siis Linda-taolisi küüditatuid - ühed "sakslased" ju kõik. Ning veelgi huvitavam seltskond, jällegi sakslased, saadeti siia sundasumisele pärast sõda. Need, keda pärissakslased vallutatult Venemaalt sõja ajal viisid, jällegi sundkorras, Saksamaale, Austriasse või mujale Euroopasse. Sõja võitnud liitlased kupatasid nad omakorda Nõukogude Liitu tagasi. Ja osadele neist saigi osaks edendada linakasvatust, õigemini tollal juba tõuseakasvatust Muhinski sovhoosis.

Sellel ajal kui Anne emale selle kirja saadab, õpib ta Polütehnikumi viimasel kursusel. Nagu ümbrikult näha, elab ta Keilas. Tallinna poolt tulles kusagil pisut enne praegust Rõõmu kaubamaja. Oma ema pole ta näinud kaheksa aastat. Nad kohtuvad aasta pärast.

Selline ümbrik ja selline lugu siis seekord. Õigemini kiiruga tehtud märkmed, millest saaks ühe korraliku loo.  

Mineviku kõverpeeglid

Kirjutasin kuhugi blogisse kommentaari. Kerglase ja enda arvates teadlikult provokatiivse. Eks ikka sellel teemal, mida ise kõige vähem valdan - meeste- ja naistetööd. Sellele järgnes reaktsioon. Ootuspärane. Alles täna hommikul jõudis minuni, et sama blogijaga olen mõtteid vahetanud varemgi. Jällegi meestest ja naistest, perest ja lastest, isadest ja emadest. Nüüd pisut kahetsen oma mõtlematut kommentaari.

 

Eks ma isegi olen kammitsates kinni. Midagi pole parata. Enesele tahtmatult vaatan elu ja situatsioone lähtuvalt iseenda kogemustest, mis alati pole olnud positiivsed. Seetõttu ka teiste poolt kirjeldatut näen mõnikord kõverpeegilist. Seda enam on mul kahju, et minu vestluspartneril kommentaariumis prevalleeruvad negatiivsed mõtted. Oma elukaaslastest, laste isast. Meestele on omane, et erinevalt naistest unustavad nad kiiremini kõik halvad emotsioonid minevikust. Seepärast mäletan minagi kõigist mu elu naistest eelkõige head. Arvatavasti on midagi aga salvestunud alateadvusesse. Sellest tulenevalt ka need läbimõtlematud väljaütlemised võõrastes blogides.

 

Igal juhul vabandan, hea vestluspartner sealt kommentaariumist. Minu eesmärk polnud Sinu jaoks ilmselt valulikke haavu taas lahti rebida. Mina ise aga proovin keskenduda lahtimõtestama endas seda, mis mul oli minevikus. Need ajad olid... huvitavad, kuigi tagasi neid enam ei tahaks.

Eesti balleti prints

Selle peale, kui nägin Aki postitust eestlastest Leningradi konservatooriumis, otsisin ülesse alles äsja oma arvutisse salvestatud postkaardi. Ikka nendest interneti vanakraamipoodidest. Eesti üks soliidsemaid antiigipoode, Shifara, müüb seda postkaarti 24 dollariga.

 

Ausalt öeldes pole ballett kunstiliigina, üleüldse tantsukunst, kogu noorusaja mulle eriti meeldinud. Põhjus võib olla selles, et äkki sattusin esimesele ballettietendusele liiga väikese poisina... ja lavale liiga lähedale. Mäletan seda, et muusikast olin lummatud. Ja siis tulid nemad sinna lavale ja segasid kogu selle helide võlu ära. Ikka põmaki-põmaki hüppasid ja talgitolmu pilv käis üle pea. Siis kui orkester oli just hakanud imevaikselt ja kaunilt kõlama, klõbistasid need lavalaudadel oma puukingadega nagu lollakad üle orkestri hardushetke. Meestantsijad olid imelikud, nende poole ei tahtnud üldse vaadata. Need rõvedad liibuvad, öak!, naistesukad meeste jalas. Ei julgenud pärast teistele isegi rääkida. Ning kõik need imelikud poosid, mida nad võtsid. Pisikese poisi jaoks oli see midagi... väga ebamehelikku või?

 

Ballettiga seoses meenub üks kunagine pealinna "tsirkusekool", kus Sveta Järvi ajas algklasside poisse mööda koolimaja taga, et need ballettiklassi kuidagi proovi saada. Mingil määral väärisid need poisid, kes sinna pikemaks jäid, isegi vanemate poiste poolt imetlust ja tunnustust. Suurte kartulikottidega sai ju iga normaalne poiss hakkama - võtsid turjale ja läksid. Kuid sedasi, kuidagi "kunstipäraselt" tüdrukuid tõsta... Ühesõnaga, sitked vennad olid. Üks teinegi kool meenub. Palju hilisemast ajast. Sealne direktor istub ehk siiani tihti ballettiringi proovidel ja elab elavalt kaasa väikemeeste esimestele sammudele ballettimaailma salapäraste võlude avastamisel.

 

Selle kaardi on oma mammale saatnud eesti balletti üks vähestest printsidest, Verner Loo. Prints seepärast, et "Luikede järves" on Prints ja vähestest selletõttu, et "Luikede järve" lavastusi on olnud Eestis vaid viis-kuus. See on tavamõistes klassikalise balletti meestantsijate tipproll baleriini partnerina. Ikka selleks, et need Odetted/Ottilied saaksid ennast jäädvustada igavesti balletti ajalukku. Ja nii ongi. Verner Loo paarilistest, Helmi Puurist või Tiiu Randviirust leiab ikka midagi lugeda, kuid Vernerist...

 

Kaart on saadetud Leningradist 1956. aastal. Verner on siis 23 aastane "Estonia" esitantsija ja juba kaks aastat tantsinud koduteatris prints Siegfriedit. Samal aastal lõpetab ta Leningradis oma jätkukoolituse kuulsas, paarisaja aastase traditsioonidega ballettikoolis, mis tol hetkel kannab Leningradi Riikliku Koreograafiakooli nime. Eesti balleti teised kuulsad printsid on siis veel poisikesed - Ago-Endrik Kerge jookseb alles või ehk on ka juba alustanud väärikamat kõndi  mööda Tallinna balletikooli koridore. Ja Tiit Härm  on sedavõrd väike poiss, et teda pole sinna kooli veel vastugi võetud. Kuigi jah, hiljem saavad neist kõigist kolmest koolivennad ka Leningradi kaudu.

 

 

Samamoodi koolivennad on nimetatud kolm ka Tallinna balletikoolist. Sellel ajal kui Verner Loo selles koolis õppis, olid asjad seatud sedaviisi, et lapsed said üldharidust tavakoolis ja ballett oli nagu tänapäeva mõistes huviharidus. Noh, huvi kindlasti Verneril oli, kuid balletti huvihariduseks nimetada on vist liiast. Oleme kuulnud ja lugenud kuivõrd ränk on tegelikult tantsija töö. Küll oleks huvitav teada, mis siis ikkagi sundis kahte GAGi poissi, klassivendasid Vernerit ja Heino Aassalu lippama peale tundide lõppu ümber nurga Laiale tänavale või "Estoniasse", balletikooli harjutusklassidesse. Siis kui teised poisid midagi huvitavat ette võtsid. Mõelda, kui palju võimekaid ja eeldustega poisse ei saa kunagi tippsportlasteks, sest... Ning kindlasti on ka neid andekaid poisse, kellest ei saa kunagi tantsijat, sest...

 

Need printsid, kellest räägin, ei saa kunagi kuningateks. Nad saadetakse varakult pensionile, et ruumi teha uutele printsidele. Mõned neist kaovad hiljem silmapiirilt jäljetult. Visamad realiseerivad end muudes valdkondades tehes ka seal tunnustust vääriva elutöö. Kolmandatel õnnestub jääda aga õukonna juurde. Nii ka Verner Lool. 23 aastat pärast Tallinna Ballettikooli teise lennu lõpetamist saab temast sama kooli direktor ja seda üheteistkümneks aastaks. Ning siis tuleb järgmine dekaad - pärispension, 56 aastaselt. Balletitantsija ja pedagoog Verner Loo sureb mõnikümmend päeva enne oma 65. sünnipäeva.

 

 Kas tulevased printsid? Õpetaja Verner Loo, 1983 (Foto: Nikolai Šarubin)

 

P.S. Kogu lugupidamise juures meie meestantsijate vastu, austusega kõigi balletisõprade ja tantsuhuviliste suhtes, pean siiski tunnistama järgnevat. Kahjuks ei olnud see meie tantsija, kes oleks minus äratanud teatud OK-suhtumist balletti. Selleks oli hoopis vene balleti suurkuju Vladimir Vassiliev, keda sattusin teatrisse juhuslikult, poolvägisi vaatama. See oli võimas! Pärast seda olen käinud mõnikord balletietendustel isegi vabatahtlikult. Nüüd aga juba palju targemana. Pilet on alati võetud tagaridadesse või kusagile rõdule. Ning mõistagi, teatribinoklit ei kasuta ma kunagi.