Üks kirjaümbrik paljude seas äratas mu tähelepanu mitmel asjaolul. Esiteks muidugi ümbrik ise. Mäletan neid fotokujundusega ümbrikke hästi. Ajal kui nad meil kasutuses olid, eristusid nad teistest, tavalistest ümbrikutest oluliselt. Sellistes ümbrikes harvadel kordadel kirja saades uurisin alati, mis neil piltidel kujutatud. Selline põgus mälestuskatke sundis ka seekord ümbrikut internetipoes (15 USD) tähelepanelikumalt uurima. Antud kirja puhul ei jäänud märkamata aadress ja aastaarv. Ning lõpuks kalligraafiliselt ilus kirillitsa, mis viitab, et vene keel polnud aadressikirjutajale võõras.
Tean küll, et ma pidevalt ennast kordan. Kuid lõpeks võin siin blogis seda endale lubada palju tahan. Minu jaoks on põnev sobrade vanades asjades just seetõttu, et neis on peidus lood. Ei ole mul olnud tahtmist ega viitsimist neid lugusid kenasti ülesse tähendada ja viimistleda. Selleks puudub mul igasugune loominguline ambitsioon. Rahuldun vaid nende visandlike märkmetega, millest oskajad inimesed looksid midagi enamat. Antud juhtumil on lugu ise triviaalne, korduv kümneid, sadu, tuhandeid kordi, kuid siiski ja alati igakordselt unikaalne.
Selle loo peategelaseks, kellest teised tegelased pidevalt räägivad, kuid kes kunagi ise ei ilmu, võiks olla Albert-Johannes Ottisaar.
Selle loo peategelaseks, kellest teised tegelased pidevalt räägivad, kuid kes kunagi ise ei ilmu, võiks olla Albert-Johannes Ottisaar.
Sellel fotol on Albert Kaitseväe ohvitseri mundris. Elukutseline sõjaväeline ta oligi, kuid politsei teenistuses. Oli nii, et kui Päts ja Laidoner olid hakkama saanud oma riigipöördega, siis mitmed Kaitseväe kaadriohvitserid suunati Siseministri alluvusse. Albert peab oma senisest elu- ja teenistuskohast Narvast sõitma Tallinnasse ja temast saab pealinna ja Harjumaa politsei ratsareservi komissar. See oli selline sõjaväestatud politseiüksus, mis vajadusel peab garanteerima avaliku korra. Lisakohustuseks pannakse talle veel riviõppuse üldinstruktori ülesanded. Vanadest kroonikakaadritest näeme ju, et üle kõige armastasid Päts ja Laidoner igasuguseid paraade. Teame sedagi, et tollastes valitsustes olid kindrali aukraadis mehed näiteks ka haridusministrid - üks päev tegelesid riigi kaitsevõimega, teine päev aga hariduselu korraldusega.
Igatahes Albert Ottisaar täidab alates 28. eluaastast oma teenistusülesandeid politseikomissarina Tallinnas. Enda isikliku elu sättimine jääb aga veel paariks aastaks Narva. Seal on tal abikaasa Linda ja ka esimene tütar Anne sünnib Narvas. Teise tütre, Lembi sünni ajal on kogu pere lõpuks koos Tallinnas ja nende koduks saab korralik avar korter kusagil Kassisaba elurajoonis.
Edasine sündmuste taust on kõigile ajalooõpikutest teada. Samas võib aga igaüks ise mõelda ja arvata, millised emotsioone - teadmatust, lootusi, kartusi, tundsid Albert ja Linda ühe lühikese aasta jooksul, alates juunisündmustest 1940. Ajalooõpikutes sellest ei kirjutata. Seda, kui sa oled elus midagi saavutanud ja ühel hetkel pole sa enam keegi. Ja samas on sul pere toita, lapsed väikesed... Lahendus saabub 14. juunil 1941. Siis kui sellest trepikojast astub sisse mitte isa Albert oma tuttavas ohvitserivormis, vaid hoopis võõrad mehed, võõrastes mundrites.
Albert Ottisaar (35) arreteeritakse ja lahutatakse koheselt perest. Viieaastane tütar Anne ja pea kahene Lembi oma isa enam kunagi ei näe. Linda Ottisaar (31) koos lastega kuulub samal päeval väljasaatmisele "kodumaa kaugematesse paikadesse". Pereisa kannatused ei kesta kaua. Kuna sõda tuleb peale, viiaks ta "asja uurimiseks" Sverdlovskisse (praegune Jekaterinburg). Kogu farss kestab kaheksa kuud ja siis on tribunal. 1942. aastal on selle oblasti GULAGi laagrid ülerahvastatud. Kinnipeetavaid on üle 33 tuhande, suurim arv, mis seal kunagi on olnud, nii varasema kui hilisemaga võrreldes. Ka tribunal teadis seda, et... - noh, ei ole ruumi!
Albert-Johannes Ottisaar lastakse tribunali otsuse alusel maha 28. mail 1942. aastal. Olen lugenud palju represseeritute mälestusi. Siiani olen leidnud vaid mõne üksiku katke või killu sellest, kuidas viidi täide kõige kõrgemat karistusmäära. Ellujäänud oskavad kirjeldada vaid seda, kuidas keegi kambrist koos asjadega välja kutsuti ja hiljem seda inimest enam kunagi ei kohatud. Vägisi tekib silme ette episood "tööpäeva" hommikust, kus otsuse täideviijad teevad päevaplaani: "Võtame täna siis need eestlased ja homme meie endi omad - leningradlased on ammu järjekorras." Teisiti ma lihtsalt ei oska seletada seda, et just samal reedesel päeval, 28. mail, samas kohas - Sverdlovskis, said koos Albert Ottisaarega oma kõrgema karistusmäära, mahalaskmise, kätte veel mitmeid süüdimõistetud eestlased: minister Kerem, kaubandustegelane ja jalgpalliedendaja Lugenberg/Mändvere, Vabadussõja soomusrongiülem Neps ja mitmed teised. Ma ei usu kokkusattumust. Juba pealiskaudne hukatute andmebaaside sirvimine näitab, et konveieril oli seaduspärasus, kasvõi sealsamas Sverdlovskis. Näiteks eelneval kuul, 24. aprillil viiakse otsus täide jällegi terve grupi eestlaste suhtes. See ei saa olla juhus. Väga võimalik, et just nende trellide taga Sverdlovski NKVD sisevanglas ootasid kõik mainitud mehed sellel reedel üheskoos oma viimaseid meetreid või kilomeetreid.
Mis aga sai Lindast ja ta lastest? Ausalt öeldes, ega ma ei tea. Kas Kirovi oblast oli kohe nende lõppjaam või enne seda tuli veel mingeid etappe, ei tea ma seda. Küll aga olen oma elu jooksul kuulnud korduvalt, et ema ja lapse side on midagi erilist. Mul puudub igasugune põhjus selles kahelda. Seda enam võin ettekujutada emotsionaalset situatsiooni kui ema Linda otsustas 1947. aastal kasutada avanenud võimalust saata tüdrukud, üks üheteist ja teine kaheksa aastane laps, koju. Teda ennast muidugi koju ei lubatud. Kuigi, mis kodust me saame rääkida - seda ju enam polnud. Ja ega tüdrukute puhul ei saa öelda ka kodumaa - kodu on seal, kus on su vanemad. Igatahes sünnimaale nad saadeti ja tulid. Milline võis olla hüvastijätt oma lastega, seda... Ei pea olema ema ning erilist sidet, et seda tunnet abitult seletada. Ka isad saavad sellest sõnadeta aru, Need, kes on sunnitult olnud lastest eemal.
Muhinski sovhoos Zujevski rajoonis tekkis küllaltki omapärasel viisil. Kusagil kolmekümnendate aastate alguses tegi keegi stalinliku planeerimise stiilis punase pliiatsiga ühe täpi maakaardile: siin me hakkame kasvatama lina! Kuidagi toimetati sinna paar Fordson traktorit, hariti maad ja lagedale väljale tehti külv. Ning vaata imet, kasvaski võimas lina. Nüüd aga oli mure järgmine, et kes selle lina põllult koristab. Ümberkaudu oli küll külasid aga ega sealt eriti tööjõudu võtta polnud. Jäigi see lina lume alla. Järgmisel aastal kordus sama lugu. Samas need viisaastaku plaanid, sotsialistlik võistlus ja need asjad. Siin tuligi appi GULAGi võrgustik. Lähimast paranduslike tööde kolooniast toodi kinnipeetavad ja ehitati terve küla. Edasi oli vaja külasse elanikke, ikka seda linavärki edendama. Aga needki asjad olid läbi mõeldud. Zujevski rajoon Kirovi oblastis oli üks suuremaid volga-krimmisakslaste asumisele saatmise punkte. Sedasi need sakslased seal Muhinski sovhoosi arendasid. Enne sõda ja pärast sõda:
Sõja ajal sinna sekka siis Linda-taolisi küüditatuid - ühed "sakslased" ju kõik. Ning veelgi huvitavam seltskond, jällegi sakslased, saadeti siia sundasumisele pärast sõda. Need, keda pärissakslased vallutatult Venemaalt sõja ajal viisid, jällegi sundkorras, Saksamaale, Austriasse või mujale Euroopasse. Sõja võitnud liitlased kupatasid nad omakorda Nõukogude Liitu tagasi. Ja osadele neist saigi osaks edendada linakasvatust, õigemini tollal juba tõuseakasvatust Muhinski sovhoosis.
Sellel ajal kui Anne emale selle kirja saadab, õpib ta Polütehnikumi viimasel kursusel. Nagu ümbrikult näha, elab ta Keilas. Tallinna poolt tulles kusagil pisut enne praegust Rõõmu kaubamaja. Oma ema pole ta näinud kaheksa aastat. Nad kohtuvad aasta pärast.
Selline ümbrik ja selline lugu siis seekord. Õigemini kiiruga tehtud märkmed, millest saaks ühe korraliku loo.
Igatahes Albert Ottisaar täidab alates 28. eluaastast oma teenistusülesandeid politseikomissarina Tallinnas. Enda isikliku elu sättimine jääb aga veel paariks aastaks Narva. Seal on tal abikaasa Linda ja ka esimene tütar Anne sünnib Narvas. Teise tütre, Lembi sünni ajal on kogu pere lõpuks koos Tallinnas ja nende koduks saab korralik avar korter kusagil Kassisaba elurajoonis.
Edasine sündmuste taust on kõigile ajalooõpikutest teada. Samas võib aga igaüks ise mõelda ja arvata, millised emotsioone - teadmatust, lootusi, kartusi, tundsid Albert ja Linda ühe lühikese aasta jooksul, alates juunisündmustest 1940. Ajalooõpikutes sellest ei kirjutata. Seda, kui sa oled elus midagi saavutanud ja ühel hetkel pole sa enam keegi. Ja samas on sul pere toita, lapsed väikesed... Lahendus saabub 14. juunil 1941. Siis kui sellest trepikojast astub sisse mitte isa Albert oma tuttavas ohvitserivormis, vaid hoopis võõrad mehed, võõrastes mundrites.
Albert Ottisaar (35) arreteeritakse ja lahutatakse koheselt perest. Viieaastane tütar Anne ja pea kahene Lembi oma isa enam kunagi ei näe. Linda Ottisaar (31) koos lastega kuulub samal päeval väljasaatmisele "kodumaa kaugematesse paikadesse". Pereisa kannatused ei kesta kaua. Kuna sõda tuleb peale, viiaks ta "asja uurimiseks" Sverdlovskisse (praegune Jekaterinburg). Kogu farss kestab kaheksa kuud ja siis on tribunal. 1942. aastal on selle oblasti GULAGi laagrid ülerahvastatud. Kinnipeetavaid on üle 33 tuhande, suurim arv, mis seal kunagi on olnud, nii varasema kui hilisemaga võrreldes. Ka tribunal teadis seda, et... - noh, ei ole ruumi!
Albert-Johannes Ottisaar lastakse tribunali otsuse alusel maha 28. mail 1942. aastal. Olen lugenud palju represseeritute mälestusi. Siiani olen leidnud vaid mõne üksiku katke või killu sellest, kuidas viidi täide kõige kõrgemat karistusmäära. Ellujäänud oskavad kirjeldada vaid seda, kuidas keegi kambrist koos asjadega välja kutsuti ja hiljem seda inimest enam kunagi ei kohatud. Vägisi tekib silme ette episood "tööpäeva" hommikust, kus otsuse täideviijad teevad päevaplaani: "Võtame täna siis need eestlased ja homme meie endi omad - leningradlased on ammu järjekorras." Teisiti ma lihtsalt ei oska seletada seda, et just samal reedesel päeval, 28. mail, samas kohas - Sverdlovskis, said koos Albert Ottisaarega oma kõrgema karistusmäära, mahalaskmise, kätte veel mitmeid süüdimõistetud eestlased: minister Kerem, kaubandustegelane ja jalgpalliedendaja Lugenberg/Mändvere, Vabadussõja soomusrongiülem Neps ja mitmed teised. Ma ei usu kokkusattumust. Juba pealiskaudne hukatute andmebaaside sirvimine näitab, et konveieril oli seaduspärasus, kasvõi sealsamas Sverdlovskis. Näiteks eelneval kuul, 24. aprillil viiakse otsus täide jällegi terve grupi eestlaste suhtes. See ei saa olla juhus. Väga võimalik, et just nende trellide taga Sverdlovski NKVD sisevanglas ootasid kõik mainitud mehed sellel reedel üheskoos oma viimaseid meetreid või kilomeetreid.
Mis aga sai Lindast ja ta lastest? Ausalt öeldes, ega ma ei tea. Kas Kirovi oblast oli kohe nende lõppjaam või enne seda tuli veel mingeid etappe, ei tea ma seda. Küll aga olen oma elu jooksul kuulnud korduvalt, et ema ja lapse side on midagi erilist. Mul puudub igasugune põhjus selles kahelda. Seda enam võin ettekujutada emotsionaalset situatsiooni kui ema Linda otsustas 1947. aastal kasutada avanenud võimalust saata tüdrukud, üks üheteist ja teine kaheksa aastane laps, koju. Teda ennast muidugi koju ei lubatud. Kuigi, mis kodust me saame rääkida - seda ju enam polnud. Ja ega tüdrukute puhul ei saa öelda ka kodumaa - kodu on seal, kus on su vanemad. Igatahes sünnimaale nad saadeti ja tulid. Milline võis olla hüvastijätt oma lastega, seda... Ei pea olema ema ning erilist sidet, et seda tunnet abitult seletada. Ka isad saavad sellest sõnadeta aru, Need, kes on sunnitult olnud lastest eemal.
Muhinski sovhoos Zujevski rajoonis tekkis küllaltki omapärasel viisil. Kusagil kolmekümnendate aastate alguses tegi keegi stalinliku planeerimise stiilis punase pliiatsiga ühe täpi maakaardile: siin me hakkame kasvatama lina! Kuidagi toimetati sinna paar Fordson traktorit, hariti maad ja lagedale väljale tehti külv. Ning vaata imet, kasvaski võimas lina. Nüüd aga oli mure järgmine, et kes selle lina põllult koristab. Ümberkaudu oli küll külasid aga ega sealt eriti tööjõudu võtta polnud. Jäigi see lina lume alla. Järgmisel aastal kordus sama lugu. Samas need viisaastaku plaanid, sotsialistlik võistlus ja need asjad. Siin tuligi appi GULAGi võrgustik. Lähimast paranduslike tööde kolooniast toodi kinnipeetavad ja ehitati terve küla. Edasi oli vaja külasse elanikke, ikka seda linavärki edendama. Aga needki asjad olid läbi mõeldud. Zujevski rajoon Kirovi oblastis oli üks suuremaid volga-krimmisakslaste asumisele saatmise punkte. Sedasi need sakslased seal Muhinski sovhoosi arendasid. Enne sõda ja pärast sõda:
Sõja ajal sinna sekka siis Linda-taolisi küüditatuid - ühed "sakslased" ju kõik. Ning veelgi huvitavam seltskond, jällegi sakslased, saadeti siia sundasumisele pärast sõda. Need, keda pärissakslased vallutatult Venemaalt sõja ajal viisid, jällegi sundkorras, Saksamaale, Austriasse või mujale Euroopasse. Sõja võitnud liitlased kupatasid nad omakorda Nõukogude Liitu tagasi. Ja osadele neist saigi osaks edendada linakasvatust, õigemini tollal juba tõuseakasvatust Muhinski sovhoosis.
Sellel ajal kui Anne emale selle kirja saadab, õpib ta Polütehnikumi viimasel kursusel. Nagu ümbrikult näha, elab ta Keilas. Tallinna poolt tulles kusagil pisut enne praegust Rõõmu kaubamaja. Oma ema pole ta näinud kaheksa aastat. Nad kohtuvad aasta pärast.
Selline ümbrik ja selline lugu siis seekord. Õigemini kiiruga tehtud märkmed, millest saaks ühe korraliku loo.
Postitused
10 kommentaari:
Sa kirjutad mu kõige-kõige lemmikumaid lugusid. Istun silmad veekalkvel ja vaatan ekraani. Ja mõtlen, et peaks emale külla minema.
Mingis ajaperspektiivis arvan märkavat, et meis on kokkuvõttes üha vähem empaatiavõimet. Seda meeldivam on lugeda kommentaari, et kellelegi, sarnaselt minuga, läheb korda võhivõõraste inimeste ammused rõõmud ja mured. Tänan, =E=!
P.S. Ning kui muidu ei jõua, siis kasvõi helista emale. Täiskasvanud tütred teinekord ei mõista kui oluline see on emadele :)
Tead, Hundi ulg, Sinu blogi on kõige huvitavam mis mina leidnud olen. Aitäh jälle selle põhjaliku ja huvitava loo eest!
http://www.geni.com/people/Linda-Ottisaar/6000000011688450680
ja mina hakkasin peale sinu blogi lugemist planeerima reisi maale, kuhu ei käi ammu bussi, aga kuhu on maetud mu vanaema, vanaisa ja emakene
et sõidan oma koduast Puurmani valmis, et siis tuleb Tallinnast autoga mu sõbranna poeg , et siis lähme käime ära haual ja tühjas maakodus....
Sellised lood siis. Elud ja lood. Mõtlema panevad...
Esimesele anonüümsele: suur tänu, võtan seda kui komplimenti. Kirjutan siia blogisse nendest asjadest ja selliseid tekste, mis on mulle endale olulised.
Viide Genile paneb mind natuke kohmetuma. Ma arvan, et selle loo tegelaste järeltulijad seal suguvõsapuus teavad paremini, kuidas asjad tegelikult olid. Kus antud visandis eksisin ja milles olen tõele lähemal. Aga olulisem sellest on ikkagi see kui selle rubriigi kirjutised suunavad meid mõtetele meie endi eelkäijatest. Olgu nad veel elus ja tervise juures või juba lahkunud nagu Joanamaril.
Ning Tegelinski, aiman, et Sul seal kummutis on kindlasti endalgi huvitavaid lugusid. Oled neist mõningaid ju oma blogis jutustanud. Ootan järge.
Antud lugu siis minu vanavanaisast ja vanaemast ning vanatädist. Albert-Johannes oli vanavanaisa ja Anne mu vanaema ja Lembi minu vanatädi.
Vanaema sönul tal meeles köik nagu eilne päev ja kui kohutav see oli.
Huvitav mis ta rääkinud on, et kui kord öösel pissile läks öue, nägi lendavat tähte ja soovis, et saaksid tagasi koju. Ja saidki. :)
Elavad hästi, Lembil on lapsed ja palju lapselapsi. Annel on 2 poega ja ainuke lapselaps - mina. :)
Kahju muidugi, et vanavanaema nägin lapsena kuid, et vanavanaisa ei saanudki mind kunagi isegi süles hoida.
Tegelikult tahaks teada kust ümbrik pärit on kuna siiski osa meie perest! Kohe kindlasti ei ole meil keegi pannud isiklikke asju müügiks!
Taolisi lugusid kirjutades puudub mul konkreetne aadress, kellele seda teen. Kuna minu jaoks on tegemist võõraste inimestega, siis ühest detailist hakkan arendama võimalikku lugu, pretendeerimata absoluutsele tõele faktides ja hinnangutes. Seda meeldivam kui juhuslikult satub mingit sellist lugu lugema inimene, kellel on asjasse isiklik suhe. Meeldiv küll, aga pisut ka ärevust tekitav. Igal suguvõsal on omad lood. Seepärast loodan, et ma midagi väga "puusse" ei pannud?
Oma märkmeid blogisse ümber kirjutades olen alati mõtelnud pisut ka sellele, mis sai edasi peale seda kui mina ajateljel olen punkti pannud. Hea on lugeda, Anonüümne, et Lembil ja Annel on kõik hästi.
Kahjuks ei suuda ma enam meenutada, kus välismaa oksjonil ma seda ümbrikku nägin. Midagi on mälusopis, et neid pildiga ümbrikke oli seal veel. Muuseas olen ma ise leidnud oksjonilt ühe eestiaegse lahtise postkaardi oma tädilt minu vanaemale. Selles mainitakse ka minu ema, koolilast, Tänu sellele postkaardile sain teada aadressi, kus nad elasid enne oma maja ostmist. Tädi emmigreerus sõja ajal sisuliselt kaks kätt taskus. Minu lapsepõlvekodunt mis siiani pere käes, midagi välja pole läinud. Aga ometi selline postkaart oli samuti oksjonil müügis.
Minu jaoks müstika, kuid las olla. Poleks ka seda, piltidega kirjaümbrikku avalikult müügis, poleks ma kunagi saanud teada, kes oli Sinu vanavanaisa Albert ja milline on Sinu pere lugu.
Aga muidugi uudishimu jääb - kas see, minu kirjapandu, vastab ka tegelikult toimunud sündmustele?
Postita kommentaar