Kirjade karp, 5

Kohtla-Järvel, 1.XII 46.

Tervist Sõber!

Püüan sulle täna paar rida kirjutada. Rohkem ei tea esialgu lubada, poisid kisavad siin ümber nagu meeletud. Täna ju pühapäeva õhtu. Kõigil päev magatud, õhtul uni ei tule. Suurem osa on muidugi "tädirannas". Mina muidugi kui haige inime täna, magan korralikult naril. Eks inime peab vahest puhkama ka, olgugi, et see on vastu tahtmist ja võtab ära tuju.

Kirjutad, et tule pühiks koju. Usun, et jõuan ka kui hästi läheb. Praegu on viletsad ajad. Hüpesse praegu tulla ei saa - kasvõi amet on väga kinnine, aga selle eest kerge. Usun, et saan ametlikult. Siis räägime pikemalt ja võtame mõned head kärakad. Muidugi verivorstist peame ka lugu. Eks ole?

Igatsus koduküla ja kodu järgi ongi suur, nii kui rändlinnul, kes otsib pesakohta. Lendaks sinna iga minut ja laulaks seda vana laulu, et teeme pesa endale, nii kui pääsulind... Usun, et näeme pea. Seniks soovin sulle kõiki head, samuti ka kõigile teistele. Kirjuta ka, kuidas see "Joosep" mühiseb tünnis.

Kõike head: Karl

***************************************************************************************

Alo Hoidre, "Kohtla-Järve", litograafia, paber, 1947

Koheselt pärast sõja lõppu asuti kiiruga taastama Ida-Virumaa õlitööstust. Kunstnikud vorpisid tööstusmaastikke, käibele tulid mõisted nagu sotsialistlik industrialiseerimine ja need muud asjad. Ning ehitusmahud olidki tõepoolest gigantsed. Lihtsalt selguse mõttes tuleb lisada, et ka sellel graafilisel lehel kujutatud grandioossed rajatised kerkisid eelkõige sõjavangide töö tulemusena. Arvatavasti teenis Karl nõukogude kroonut sõjavangilaagris nr. 289, kus vangide põhitööks oli Kohtla-Järve ja Leningradi vahelise gaasitrassi rajamine.

Karl kurdab oma kirjas, et "praegu on viletsad ajad". Ehk viitab ta sellele, et just siis saavutas sõjavangide arv selles laagris oma lae - üle 13 000 mehe. Eks "jõuludeks koju" tahtsid nii vangivalvurid kui vangid, kuid kes neilt küsis. Kindel on see, et valvurid said lõpuks ikkagi koju. Kas aga ka sõjavangid? Alles pea kaks aastat hiljem selle kirja kirjutamisest, 11. septembril 1949. aastal, saadetakse viimased tuhatkond vangi sellest laagrist tapiga... kuhugi. Teada on vaid see, et 750 poissi ja meest sellest laagrist ei jõudnud kunagi koju tagasi. Nemad maeti Kohtla-Järve vangilaagri kalmistule.

Idealisti surm

See, et Valeri Slabin juba surnud on, saavad lähedased teada kaheksa kuud hiljem väljastatud surmateatelt. Vaevalt, et see neile üllatusena tuleb, seda võiski arvata. Ema, isa ja vendade jaoks oli Valeri tegu sedavõrd pöörane, et midagi paremat loota ju polnudki. Lähedastest ehk ainult naine teadis, et mehel on "sellised" mõtted. Kuid naise lootus sureb viimasena. Ime küll, kuid Valeril lubatakse vanglas kohtuda naise ja väikese pojaga. Valeril on hambad välja löödud ja sõrmed moondunud. Aga vaatamata sellele on lootus veel tulevikule. Valeri palub tuua sooje riideid. Tegelikult tal neid enam vaja pole. See kohtumine jääb viimaseks.

Täna, 34 aastat tagasi lasti sõjatribunali otsusel maha Balti laevastiku 3.järgu kapten Vladimir Slabin. 1975. aastal, päev pärast Daugaval tomunud Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva sõjalaevastiku paraadi, lukustas sõjalaeva "Storoževoi" komandöri asetäitja poliittöö alal laeva kapteni kusagile alumisel tekil. Pärast seda kogus ta punanurka kõik laeva ohvitserid ja mitšmanid ja teatas neile oma kavatsusest. Osa ohvitseridest olid plaaniga nõus, kes veendumusest, kes sõjaväelisest subordinatsioonist. Mittenõustujad isoleeriti. Seejärel koguti kokku madrused ja Slabin pidas neile kõne.

Slabin oli veendunud marksist. Talle tundus, et tollane nõukogude absurd, väljaspool seadust asetsev partokraatia ja rahva tegelik viletsus on parandatav uue revolutsiooniga. Tema idee oli viia "Storoževoi" Kroonlinna, legendaarse "Aurora" kõrvale ning nõuda Keskkomiteelt võimalust esineda sealtsamast üleriigilises Kesktelevisioonis pöördumisega kommunistliku partei ja nõukogude rahva poole. Selleks oli ta koostanud eelnevalt mitmeteistkümne punktilise nõukogude ühiskonna ümberkujundamise kava, lugenud eelnevalt oma mõtted magnetofonilindile jne.

Sõjalaev väljubki Riia sadamast. Iseendast mõistetavalt leidub aga meeskonnas see inimene, kes pääsedes raadiokabiini, peab oma kohuseks viivitamatult teatada staapi mässulisest, kaaberdatud sõjalaevast. Leonid Iljitš Brežnev aetakse ülesse vist öösel. Sõjalaevastikule ja lennuväele saabub karm käsk: pidada laev tingimusteta kinni, vajadusel uputada koos meeskonnaga. Laeva asub jälitama üheksa alust. Riia ligidalt tõstetakse õhku pommitajad. Pärast mitmekordseid, paarisaja meetri kõrguselt heidetud pomme laeva nina ette ja ahtri taha, saavutatakse eesmärk - vigastada saab laeva kruvi. Täpsed lendurid saavad hiljem kodumaa kõrged autasud. Samaaegselt pommitamisega hakkab meeskond laevas taipama, millise supi sisse on nad sattunud. Kümme meeskonna liiget tõttavad vabastama laeva komandöri. See jagab vabastajatele relvad ning jõudes tekile tulistab komandör isiklikult oma teenistuspüstolist Slabinit jalgadesse. Idealisti mäss on maha surutud ja nõukogude "süsteemilaev" võib rahulikult purjetada purjutava peasekretäri targal juhtimisel helgesse kommunismi.

Mis selle laeva meeskonnaga edasi juhtus, võib igaüks ise mõtelda. Tegelikult aga läks hoopis teisiti. Tegemist oli igati piinliku asjaga ja seepärast suurt tolmu keerutama ei hakatud. Lisaks Slabinile karistati vaid ühte madrust - see, kes valvas lukustatud laeva komandöri ust, sai kaheksa aastat. Ülejäänutel lendasid tärnid ja mõnedel ka pagunid. Võimude ainuke mure oli see, et intsidendi kohta hakkaks sõjalaevastikus levima legend, et kasuahne Slabin tahtis "sõjasaladustest kubiseva" laevaga putkata Läände. Teadlikult lekitatud valeinformatsioon oli sedavõrd usutav, et selle õnge ei läinud mitte ainult lääneriikide välisluure, vaid ka Hollywood. 1990. aastal valmib kassafilm "Jaht Punasele Oktoobrile"- põnev, lõbus ning professionaalne film, Sean Connory'ga peaosas. Samas tegelikke sündmusi täielikult eirav nagu muu ameerikalik, ajaloolisele tõele pretendeeriv kinop...k, mis läbi aegade on kajastanud nõukogude "tegelikkust".

Valeri Slabin mõisteti surma juba enne kohtuotsust. Tema "küsimust" arutas Poliitbüroo, kes personaalselt, isiklike allkirjadega vastaval otsusel, mõistis Slabini surma kodumaa reetmise eest. Võib arvata, kuidas Poliitbüroo liikmeid vihastas üks punkt Slabini programmilistes teesides. See, kus Slabin kirjeldab, kuidas gensek ja poliitbüroo liikmed riputavad juubelite puhul vastastikku üksteise rinda kõrgeimaid sõjaväelisi autasusid, Nõukogude Liidu kangelase kuldtähti.

6.-13. juulil 1976 a. toimus "ülalt" tulnud otsuse seadustamine kohtuprotsessil. Koheselt otsuse väljakuulutamisel hüppasid surmamõistetu juurde valvurid, kes väänasid kohtualusel käed seljataha raudu ja teipisid ta suu. Kuna nõukogude kohus on karm, kuid õiglane, siis anti Slabinile võimalus esitada armuandmispalve. NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi liikmed, teistehulgas "meie" Artur Vader (tulevase Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ja hilisema EV Presidendi Arnold Rüütli aeg selliste otsuste tegemiseks saabub seitse aastat hiljem), leidsid igaüks personaalselt, et Valeri Slabini süü on sedavõrd suur, et armuandmispalve ei kuulu rahuldamisele. Valeri Slabin lasti maha 3.augustil 1976.a.

Kirjade karp, 4

Anne tervitab

onu Rihardi

19.aprillil 1945.a.

Jõudu vennas!

Pidin sulle juba ammu kirjutama aga ei saanud kunagi. Nüüd siis olen kodus ja kirjutan.

Mina tulin kodu kõigi lastega esmaspäeval s.o. 17.aprillil ja jään vast kauemaks. Olen haige juba vast paar kuud. On vist see reumatismus või jooksva, kuidas seda ütelda. Seetõttu kadus söögi isu ja jäin kõhnaks. Käisin linnas arstil. Vereproov võeti ka. See oli nõrk. Nii, et teada - kui ei ole verd ja kõhna, siis ka tervis kehva. Valu on nii jagades ja kätes. Nüüd olen parem aga alguses oli nii, et ei saanud üldse jalgade peale astuda ega üldse sängist välja. Sa vast mäletad kuidas Jokril oli.

Nüüd siis tulin kodu ära. Sääl tööd ei saanud teha. Kes siis söödikuid ikka tahab. Aga see kodu, muudkui võtta vastu. Loodan, et vast saan ikka terveks. Tuleb suvi ja soe. Eks siis kodus aita ema ja isa. Kantkülla, ei tea, kas lähen nii ruttu või ei, kindel ei tea olla. Nii et, ühesõnaga öelda, et minu tervis on küll päris kehva. Noor olen küll ja panen vastu. Aga eks näe, kas kosun või ei. Praegu olen nii kõhna, et kole on endalgi vaadata.

Sa kirjutasid kodu, et kas Anne ja Ago jooksevad? Kahju küll, et Ago veel ei jookse. Anne, see jookseb küll õues Laari Hennuga. August on nüüd Alatskivi traktori jaamas traktorist. Sai pikenduse ka selle pääle kuni sõja lõpuni. Tähendab proneeriti. Nüüd on iga päev sääl. Käib ikka õhtuti kodus. Nüüd kui mina olen kodus, siis on ikka siia tulnud. Muidu isa on ikka nagu alati. Eks ta jää vanemaks ja tervis kehvemaks. Ema, see on kah nagu ennem. Ega nooremaks lähe keski.

Puudega on aga kehvasti. Ei olnud talvel, kes metsas kokku ajas. Nüüd on lubatud 4 meetrit. Aga ei ole, kes lõikab ära. Oleks minagi terve, siis katsuks minna. Aga näed, seda ei ole. Kui sõda aga lõpeks, siis oleks kõik hästi. Et see Saksamaa rutem saaks võidetud. Selle kevadise tööga on ka tegemist. Künd on kündmata. Ei tea, mis saab. Jokri maad ka juba mõõdetakse, saab ühe Kallaste venelasele. Vist võtab selle sori poolse - siit meie vaheheinamaa tükist pääle kuni taha otsa välja.

Mehi on ka meie külas palju ära - Aadu Juhannes, Praagmetsast Poolakese, Luuka August, Piiri Eedi ja Alasoos veel teisigi. Õunapuu Karliga ja Pärna Aleksandriga on kehvasti. On ka rumalad. Tahtsid ilma loata kodu tulla. Olid sõitnud rongiga kuni Kaarepere jaama ja sealt siis jala viskama hakanud. Aga jäid vahele. Sattusid kontrolli kätte ja nüüd on Tartus. Muidugi on neil nüüd kehvasti. Olevat mõelnud kodus ära käia ja siis tagasi minna. Aga ärgu ükski seda tehku - praegust hoiatan sind ka. Katsuge sakslane hävitada, siis saab igaüks kodu.

Palal hakatakse neid surnuid, mis sakslased tapsid, ümber matma. On juba osa kirste valmis aga neid tuleb ju teha mitukümmend. Laumetsa Villem ka tegi ühe.

Kui sa mulle kirjutad, siis kirjuta koju.

Tervisi paremaid.

Magda

*************************************************************************************

Illustratiivne foto - Kursi valla rahvakaitslased (tuntuma nimega - hävituspataljonlased). Enamus neistki vist demobiliseeritud. Lisaks paar ideelist komnoort. Pilt pärit siit.

Imelik aeg oli see meie isade ja vanaisade oma. Nii imelik, et häbeneme sellest rääkida nii nagu tegelikult oli. Osadel poistel ju vedas - sõja lõpp oli silmapiiril ja nemad tagasi kodumaal, elusalt, pealegi Venemaalt. Ma ei tea, mis juhtus Magda kirjas mainitud "hüppesse" läinud Karli ja Aleksandriga edasi. Päris kodu oli ju nii ligidal, kuid väeosadest lahti ei lastud, sõda ikkagi. Mine tea, ehk ikka andestati seekord... Paljudele Punaarmeest vabastatutele pisteti aga uuesti relvad pihku ja tehti neist hävituspataljonlased. Pidid ehk nemadki kontrollima teeliste, "kahtlaste" isikute dokumente. Ning ega siis keegi enam teadnud, kes oma, kes võõras. Omad muutusid võõraks ja tihtipeale võõrad omaks.

Kirjade karp, 3

Kadrinal

30.1.1946

Tere Richard!

On möödunud mõni nädal sellest kui siin käisid ja leidsid , et Sul polnud enam õde ei elusalt ega surnult võimalik näha. Aga nüüd on Sul siiski võimalik pildi pealt teda näha kui ta oli oma surnuasemel teist päeva.

Ta on küll natuke tume ja osaliselt ainult pildi peal, aga polnud midagi parata, sest tuba oli väga pisike: ei saanud kaugemalt võtta. Ole nüüd rahul sellegagi.

Augustil ei olnud võimalik Sulle kirjutada. Ta läks varssadele arsti tooma usside pärast.

Kui Sa selle kirja ja pildi kätte saad, siis kirjuta vastust, sest meil on teised pildid ka käes, mis sai matuse päeval võtta ukse ees ja silla peal. Siis saadan järgi. Ma ei saada nüüd selle pärast, et võib olla Sa üldse ei saa kätte. Mis siis sellest kasu on.

Sinu ema käis ka pühapäeval siin ja nägi neid pilte kõik ja viis kodurahvale kätte. Ago ja Anne mängivad ja on kaunis terved. Ago ikka ei räägi veel. Anne saadab ka onule palju, palju tervisid!

Seniks kõige paremat.

Selma

Kadrinal

31. jaan. 46.a.

Tere ami Rihart!

Too kiri on veel posti panemata ja ma saan ka oma käega Sulle kirjutada. Selma pidi teile kirja ja kaarti ära saatma aga jäi postist maha ja mina olen ise täna kodu. Heile sõitsin looma arsti järel varssadele ussidevastast rohtu otsima. Meil on praegu niisamane palju, nagu siiski oli kui kodu käisid. Mina käisin ka Tartus. Autoga. Nii siis rohkem ma ei tea kirjutada. Eks kirjuta sina kui selle pildi kätte saad. Siis kui kätte saad, siis saadan veel matuse päeva pildi ka.

Seniks jälle kirjutamiseni:

August

***************************************************************************************

Magda suri 24 aastasena. Samal aastal sai "Estonia" ooperikoori lauljast Georg Otsast solist. Jäigi Magdal kuulmata see imeline hääl... Tema väikesed lapsed, emata jäänud Ago ja Anne kasvasid aga kindlasti ülesse suure laulja unustamatu hääletämbriga. Vaevalt küll, et Magda lapselapsed teavad, kes on Georg Ots.

Illustratiivseks lauluks valisin just selle. Viimaste aastate lemmiku. Laulu tekst on kuidagi väga mind puudutav. Nüüd siis, kui tean, et nii see läks.

Kirjade karp, 2

Kloogal, 17.augustil 1946

Laupäeva õhtul

Leidakene kallis!

Laupäeva õhtul lauluga läksin pruuti vaatama. Aga ära ikka mine, muidugi kirjaga, kui ta sind ei armasta. Leida, miks vaikid ja ei reasta ühtegi kirja mulle? Ootan Sult iga päev ridu, kuid nad tõesti ei jõua minuni. Kas siis tahad ära lõpetada kõik selle meie vahelise tutvuse? Mul küll sarnast mõtet ei ole, hoopis vastupidine - said ju eelmise kirja kätte. Seal kirjutasin kõik südamelt, mis mõtlesin ja kui Sina kõigega nõus oled, siis on tõesti hästi.

Lõpetasin praegu vahtkonna kohused ja peale seda kohe reastan Sulle. Ja kellele siis ikka laupäeva õhtul reastada kui oma kõige kallimale. Sest tead, raske on unistuste maailma kõike seda jätta, mida kunagi oled üle elanud elus tegelikult. Olid ju need mälestused sügavalt meelde jäävad, mis elasime üle Sinu pool ja Jänedal. Ah, kui neid kõiki veel meelde tuletada ja parem kui jälle otsast alata, siis elaks kui lõpmatuses õnnelikkuses. Kuid unistada kõigest sellest on kurb ja raske. Vaimusilmas jooksevad need pildid kui kinolinal ja nagu nad oleks kõik eile olnud. Tegelikult aga mitu kuud tagasi. Varsti siiski uuendame neid jälle - vabanen sõjaväest sügisel. Siis tuleb lõbutseda ju mitme aasta eest. Sina sõidad ju minu poole veel selle kuu sees. Muuseas, mul kahe nädala pärast sünnipäev, 5. septembril. Juba 24 aastat turjal. Tükk vana poissi. Ei taha mõeldagi nendele aastatele, millest pole mitte midagi kasu olnud. Kõige paremad kuus aastat 18-24 on möödunud nii nagu poleks olnud. Ainult oli kõige toredam aeg kolm kuud mineval aastal, mis küll kunagi ei unune meelest.

Nüüd peaks kirjutama veidike enda elust. Pole küll temast midagi kirjutada, ikka igapäevane sõdur. Ja mingisugust lõbu pole siin ka. Pidusid vahel korraldatakse aga pole veel peol käinud siin. On palju vene tütarlapsi siin, sellepärast ei huvita. Viina pole enam ammugi joonud ja üldse on ta vähemaks jäänud. Ei mõtlegi enne võtta kui sünnipäeval, siis muidugi päris korralikult. Tore ikka veeta sünnipäeva üheskoos Oskariga, kellega siis veedame mõned tunnid juttu ajades. Heinost ei tea ma midagi. Ega Sina, Leida, juhuslikult tema aadressi pole omanud. tahaks talle kirjutada ja kuulda, kuidas tema elab.

Millest siis veel peaks kirjutama, pabergi hakkab täis saama. Mõtted kah peaaegu kõik kokku korjatud. Aga neid peab ju teiseks korraks ka jääma. Kuidas elavad teised sõbratarid? Kõigile neile palju tervisi: Erikale, Marthale, Virvele. Ära unusta tervitamata ka ema. Jään ootama Sind või kirja. leia aega alati ühele sõduripoisile.

Kõike head

Endel

*************************************************************************************

Need kaks sõjameest, Raimund ja Erich olid arvatavasti Endliga samal ajal Kloogal. Nemad juba siis kodus, kuid Endel ikka veel seal.

(foto pärit siit)

Kirjade karp, 1

Üks järjekordne vanade kirjade karp on minu ees. Neid kirju pole palju. Võiksin neid kuidagi korrastada, panna ajalisse järjekorda, et tekiks mingi lugu. Samas, olles paari neist eelnevalt lugenud, tundus hoopis põnevam need talletada siia blogisse suvalises järjestuses. Mõnikord lihtsalt on nii, et seoste loomine kirjade autorite, adressaatide ning kirjades mainitute ehk siis tegelaste vahel, samuti sündmuste kulg mitte ajaliselt vaid ajanihetega, tekitab mingi seletamatu lisaväärtuse materjali lugemisel.

Nendest üksikutest kirjadest koorub loodetavasti kokkuvõttes mingigi terviklik lugu. Mis sellest, et suurte lünkadega nagu oleks enamus lehti raamatust välja rebitud. Iga lugeja saab ise oma mõtetes kirjutada puuduvad lehed ja peatükid juurde. Ja kui seda tervikut ei tekigi, siis jäädvustust väärivad need kirjad siiski. Lihtsalt minule tundmatute inimeste mälestuseks, üleüldse meie ühise mälu pärast. Et poleks nii nagu koduvalla kalmistul. Nägin seal ühel rohtukasvanud hauaplatsil, kõrge umbrohu ja takjanuppude vahel graniidist hauakivi. Kivisse oli raiutud lahkunu lähedaste, arvatavasti leinaperioodi siirad mõtted: "Mälestus sinust ei lase rohtu kasvada teed sinu kalmule".

*************************************************************************************

Sigastes

31.jaanuar 1947

Hallo, sõber!

Võis siis nii, et arvad mind olevat suure tütarlaste või naisteküti? Nohja arvata ju võib ja ega see pole ka mingisugune väga paha oletus, kui see ainult nii oleks! Küsid, et kuidas on selle Sadala tütarlapsega - siis ütlen Sulle tõtt - ja see on selline:

Jõudes puhkuselt tagasi, kirjutasin kohe nimetatud tütarlapsele, kuid kahjuks vastust pole seni saabunud. Ei tea, millest võib see tingitud olla. Vahepääl saatsin ka juba teise kirja, et vast üks läks kuidagi juhulikult kaduma. Ning nüüd pole muud kui jääda ootama, mida toob tulevik.

Kuidas Sul ka päevad mööduvad - kirjutad, et vaikselt? Mida muidu kuulda näha sääl, s.t. kodukandis? Kuidas Heini elab - on ikka Sepa Lainel kõva kavaler - ja kas Sa ise pole ka leidnud mõnda kena näitsikut?

Mina elan momendil, mil Sulle kirjutan, ikka Sigastes ja laen praegu jaamas vaguneid. Elu veereb tasakesi ja ilma suuremate ning nimetamisväärsete vahejuhtumiteta. Töö, töö ja veelkord töö. Siis puhkust, öörahu ja juba jällegi alga otsast pääle. Nii elan mina. Kuussada grammi leiba ja seegi vahest peaaegu kaertest. Ei see ei paku kuigi palju huvi külaskäimiseks.
´
Lõbusaid päevi ja kõike hääd!

Eduard

*************************************************************************************

Sigaste kitsarööpalise raudtee jaam, mis lammutati 1980. aastal (foto on pärit siit)

Palav!

No on ikka soe küll. Isegi sääski pole enam. Väljas on mul sellised toimetamised, mis sunnivad kandma töötunkesid. Higi voolab ja mõtted kanduvad kaugele Šotimaale. Nüüd saan aru küll, miks sealsed mehed kannavad kilte.