teisipäev, 3. august 2010

Idealisti surm



See, et Valeri Slabin juba surnud on, saavad lähedased teada kaheksa kuud hiljem väljastatud surmateatelt. Vaevalt, et see neile üllatusena tuleb, seda võiski arvata. Ema, isa ja vendade jaoks oli Valeri tegu sedavõrd pöörane, et midagi paremat loota ju polnudki. Lähedastest ehk ainult naine teadis, et mehel on "sellised" mõtted. Kuid naise lootus sureb viimasena. Ime küll, kuid Valeril lubatakse vanglas kohtuda naise ja väikese pojaga. Valeril on hambad välja löödud ja sõrmed moondunud. Aga vaatamata sellele on lootus veel tulevikule. Valeri palub tuua sooje riideid. Tegelikult tal neid enam vaja pole. See kohtumine jääb viimaseks.


Täna, 34 aastat tagasi lasti sõjatribunali otsusel maha Balti laevastiku 3.järgu kapten Vladimir Slabin. 1975. aastal, päev pärast Daugaval tomunud Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva sõjalaevastiku paraadi, lukustas sõjalaeva "Storoževoi" komandöri asetäitja poliittöö alal laeva kapteni kusagile alumisel tekil. Pärast seda kogus ta punanurka kõik laeva ohvitserid ja mitšmanid ja teatas neile oma kavatsusest. Osa ohvitseridest olid plaaniga nõus, kes veendumusest, kes sõjaväelisest subordinatsioonist. Mittenõustujad isoleeriti. Seejärel koguti kokku madrused ja Slabin pidas neile kõne.


Slabin oli veendunud marksist. Talle tundus, et tollane nõukogude absurd, väljaspool seadust asetsev partokraatia ja rahva tegelik viletsus on parandatav uue revolutsiooniga. Tema idee oli viia "Storoževoi" Kroonlinna, legendaarse "Aurora" kõrvale ning nõuda Keskkomiteelt võimalust esineda sealtsamast üleriigilises Kesktelevisioonis pöördumisega kommunistliku partei ja nõukogude rahva poole. Selleks oli ta koostanud eelnevalt mitmeteistkümne punktilise nõukogude ühiskonna ümberkujundamise kava, lugenud eelnevalt oma mõtted magnetofonilindile jne.


Sõjalaev väljubki Riia sadamast. Iseendast mõistetavalt leidub aga meeskonnas see inimene, kes pääsedes raadiokabiini, peab oma kohuseks viivitamatult teatada staapi mässulisest, kaaberdatud sõjalaevast. Leonid Iljitš Brežnev aetakse ülesse vist öösel. Sõjalaevastikule ja lennuväele saabub karm käsk: pidada laev tingimusteta kinni, vajadusel uputada koos meeskonnaga. Laeva asub jälitama üheksa alust. Riia ligidalt tõstetakse õhku pommitajad. Pärast mitmekordseid, paarisaja meetri kõrguselt heidetud pomme laeva nina ette ja ahtri taha, saavutatakse eesmärk - vigastada saab laeva kruvi. Täpsed lendurid saavad hiljem kodumaa kõrged autasud. Samaaegselt pommitamisega hakkab meeskond laevas taipama, millise supi sisse on nad sattunud. Kümme meeskonna liiget tõttavad vabastama laeva komandöri. See jagab vabastajatele relvad ning jõudes tekile tulistab komandör isiklikult oma teenistuspüstolist Slabinit jalgadesse. Idealisti mäss on maha surutud ja nõukogude "süsteemilaev" võib rahulikult purjetada purjutava peasekretäri targal juhtimisel helgesse kommunismi.


Mis selle laeva meeskonnaga edasi juhtus, võib igaüks ise mõtelda. Tegelikult aga läks hoopis teisiti. Tegemist oli igati piinliku asjaga ja seepärast suurt tolmu keerutama ei hakatud. Lisaks Slabinile karistati vaid ühte madrust - see, kes valvas lukustatud laeva komandöri ust, sai kaheksa aastat. Ülejäänutel lendasid tärnid ja mõnedel ka pagunid. Võimude ainuke mure oli see, et intsidendi kohta hakkaks sõjalaevastikus levima legend, et kasuahne Slabin tahtis "sõjasaladustest kubiseva" laevaga putkata Läände. Teadlikult lekitatud valeinformatsioon oli sedavõrd usutav, et selle õnge ei läinud mitte ainult lääneriikide välisluure, vaid ka Hollywood. 1990. aastal valmib kassafilm "Jaht Punasele Oktoobrile"- põnev, lõbus ning professionaalne film, Sean Connory'ga peaosas. Samas tegelikke sündmusi täielikult eirav nagu muu ameerikalik, ajaloolisele tõele pretendeeriv kinop...k, mis läbi aegade on kajastanud nõukogude "tegelikkust".


Valeri Slabin mõisteti surma juba enne kohtuotsust. Tema "küsimust" arutas Poliitbüroo, kes personaalselt, isiklike allkirjadega vastaval otsusel, mõistis Slabini surma kodumaa reetmise eest. Võib arvata, kuidas Poliitbüroo liikmeid vihastas üks punkt Slabini programmilistes teesides. See, kus Slabin kirjeldab, kuidas gensek ja poliitbüroo liikmed riputavad juubelite puhul vastastikku üksteise rinda kõrgeimaid sõjaväelisi autasusid, Nõukogude Liidu kangelase kuldtähti.


6.-13. juulil 1976 a. toimus "ülalt" tulnud otsuse seadustamine kohtuprotsessil. Koheselt otsuse väljakuulutamisel hüppasid surmamõistetu juurde valvurid, kes väänasid kohtualusel käed seljataha raudu ja teipisid ta suu. Kuna nõukogude kohus on karm, kuid õiglane, siis anti Slabinile võimalus esitada armuandmispalve. NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi liikmed, teistehulgas "meie" Artur Vader (tulevase Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ja hilisema EV Presidendi Arnold Rüütli aeg selliste otsuste tegemiseks saabub seitse aastat hiljem), leidsid igaüks personaalselt, et Valeri Slabini süü on sedavõrd suur, et armuandmispalve ei kuulu rahuldamisele. Valeri Slabin lasti maha 3.augustil 1976.a.

10 kommentaari:

iltaka ütles ...

Aitäh, need on huvitav elukäik ja asjaolud. Kas sellest mehest nüüd uuemal ajal kuskil veel kirjutatud on (raamatud, ajalehed)?

Hundi ulg ütles ...

Viimasel ajal pole ma Vladimir Slabinist midagi uut lugenud.

Mul on arvutis üks kaust, kuhu kogun vene- ja inglisekeelsetelt veebilehtedelt kirjutisi erinevatest inimestest ja sündmustest Nõukogude Liidus. Olen olnud nende sündmuste kaasaegne, kuid tollal ma neist midagi ei teadnud.

Sellise materjali kogumise põhjus on muuhulgas emotsionaalne. Mulle käivad närvidele ka praegu "pildil" olevad endise nomenklatuuri jutud sellest, kuidas nad vabadusvõitlejatena süsteemi seestpoolt õõnestasid. Seesama Slabini juhtum näitab, mis aga tegelikult juhtus õõnestajatega. Olgu pealegi, et nende tegevus oli kohati naiivne.

Võtsin sellest kaustast lahti selle mereväeohvitseri kohta kirjutatu ja tegin blogisse oma lühikese versiooni. Ma tean, et nende minevikusündmuste kohta huvi pole. Hiljuti avasin blogis rubriigi "Kirjade kaust" ja kaotasin koheselt suurel hulgal alalisi lugejaid, juhulugejate numbritest rääkimata. Kuid pole hullu. Eks ma kirjutangi ju põhiliselt iseendale. Mõtte- ja väljendusoskuse treeninguks. Selline üksinda elava, vähese suhtlusega inimese kiiks.

thela ütles ...

Mina loen küll huviga. Kuigi ei kommenteeri. See ammuste elude asi kuidagi ei kisu kommenteerima. Mõtlema paneb küll.

iltaka ütles ...

Suvel on üldse kommenteerijaid vähem, lugejaid ilmselt ka. Küllap nad vihmaste ilmade ja pimedate õhtutega tagasi tulevad, kui on harjunud siin käima, sest siis on ju hea lugeda ja süveneda. Küllap siis ilmuvad ka minevikusündmustest huvitujad jälle välja - vaata kui suur lugejahuvi on ajalooalaste raamatute järele, muidu neid ju nii palju ei ilmuks.

Aga mis puutub sündmustesse, mille kaasaegsed me NLiidus oleme olnud, aga millest me midagi ei tea, siis neid on ilmselt nii palju, et jätkub lahtikirjutamiseks veel mitmele põlvkonnale. Kaasaegsetel on muidugi see eelis, et siiski midagi teatakse tagamaadest ja nüanssidest.

kaaren ütles ...

minu kommid kaovad, sest aeg-ajalt yhendus kaob ettetetamata, netipulk on katkivõitu. ning kommi taasluua ei viitsi...
las elada ajalugu! me siiski loeme!

Anonüümne ütles ...

Genial brief and this enter helped me alot in my college assignement. Thank you seeking your information.

Anonüümne ütles ...

Huvitav avastus minu jaoks! Suur tänu huvitava lugemise eest.

Juurak ütles ...

Hmm, olen juhuslikult Su blogi enne ka lugenud, a miskipärast jäin täna pikemalt lugema. Ja teadsamis - need kirjad ja ajaloolised jutud on just see, miks ma kavatsen siia väga tihti tagasi tulla. Vaja tagant järele kõik läbi lugeda;)
(Teiste blogide kommentaariumeis Su nime nähes eeldasin miskipärast, et tegemist naisteraffaga on)

Igastahes kõike hääd Sulle, libedat sulge!

Hundi ulg ütles ...

Tänud, Juurak. See oli nüüd küll meeldiv tagasiside.

Anonüümne ütles ...

Ootasin sel ajal esimest last.OLEN ÜLLATUNUD,AGA EI IMESTA,ET MA SELLISTEST ASJADEST MIDAGI EI TEA...