Idealisti surm

See, et Valeri Slabin juba surnud on, saavad lähedased teada kaheksa kuud hiljem väljastatud surmateatelt. Vaevalt, et see neile üllatusena tuleb, seda võiski arvata. Ema, isa ja vendade jaoks oli Valeri tegu sedavõrd pöörane, et midagi paremat loota ju polnudki. Lähedastest ehk ainult naine teadis, et mehel on "sellised" mõtted. Kuid naise lootus sureb viimasena. Ime küll, kuid Valeril lubatakse vanglas kohtuda naise ja väikese pojaga. Valeril on hambad välja löödud ja sõrmed moondunud. Aga vaatamata sellele on lootus veel tulevikule. Valeri palub tuua sooje riideid. Tegelikult tal neid enam vaja pole. See kohtumine jääb viimaseks.

Täna, 34 aastat tagasi lasti sõjatribunali otsusel maha Balti laevastiku 3.järgu kapten Vladimir Slabin. 1975. aastal, päev pärast Daugaval tomunud Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva sõjalaevastiku paraadi, lukustas sõjalaeva "Storoževoi" komandöri asetäitja poliittöö alal laeva kapteni kusagile alumisel tekil. Pärast seda kogus ta punanurka kõik laeva ohvitserid ja mitšmanid ja teatas neile oma kavatsusest. Osa ohvitseridest olid plaaniga nõus, kes veendumusest, kes sõjaväelisest subordinatsioonist. Mittenõustujad isoleeriti. Seejärel koguti kokku madrused ja Slabin pidas neile kõne.

Slabin oli veendunud marksist. Talle tundus, et tollane nõukogude absurd, väljaspool seadust asetsev partokraatia ja rahva tegelik viletsus on parandatav uue revolutsiooniga. Tema idee oli viia "Storoževoi" Kroonlinna, legendaarse "Aurora" kõrvale ning nõuda Keskkomiteelt võimalust esineda sealtsamast üleriigilises Kesktelevisioonis pöördumisega kommunistliku partei ja nõukogude rahva poole. Selleks oli ta koostanud eelnevalt mitmeteistkümne punktilise nõukogude ühiskonna ümberkujundamise kava, lugenud eelnevalt oma mõtted magnetofonilindile jne.

Sõjalaev väljubki Riia sadamast. Iseendast mõistetavalt leidub aga meeskonnas see inimene, kes pääsedes raadiokabiini, peab oma kohuseks viivitamatult teatada staapi mässulisest, kaaberdatud sõjalaevast. Leonid Iljitš Brežnev aetakse ülesse vist öösel. Sõjalaevastikule ja lennuväele saabub karm käsk: pidada laev tingimusteta kinni, vajadusel uputada koos meeskonnaga. Laeva asub jälitama üheksa alust. Riia ligidalt tõstetakse õhku pommitajad. Pärast mitmekordseid, paarisaja meetri kõrguselt heidetud pomme laeva nina ette ja ahtri taha, saavutatakse eesmärk - vigastada saab laeva kruvi. Täpsed lendurid saavad hiljem kodumaa kõrged autasud. Samaaegselt pommitamisega hakkab meeskond laevas taipama, millise supi sisse on nad sattunud. Kümme meeskonna liiget tõttavad vabastama laeva komandöri. See jagab vabastajatele relvad ning jõudes tekile tulistab komandör isiklikult oma teenistuspüstolist Slabinit jalgadesse. Idealisti mäss on maha surutud ja nõukogude "süsteemilaev" võib rahulikult purjetada purjutava peasekretäri targal juhtimisel helgesse kommunismi.

Mis selle laeva meeskonnaga edasi juhtus, võib igaüks ise mõtelda. Tegelikult aga läks hoopis teisiti. Tegemist oli igati piinliku asjaga ja seepärast suurt tolmu keerutama ei hakatud. Lisaks Slabinile karistati vaid ühte madrust - see, kes valvas lukustatud laeva komandöri ust, sai kaheksa aastat. Ülejäänutel lendasid tärnid ja mõnedel ka pagunid. Võimude ainuke mure oli see, et intsidendi kohta hakkaks sõjalaevastikus levima legend, et kasuahne Slabin tahtis "sõjasaladustest kubiseva" laevaga putkata Läände. Teadlikult lekitatud valeinformatsioon oli sedavõrd usutav, et selle õnge ei läinud mitte ainult lääneriikide välisluure, vaid ka Hollywood. 1990. aastal valmib kassafilm "Jaht Punasele Oktoobrile"- põnev, lõbus ning professionaalne film, Sean Connory'ga peaosas. Samas tegelikke sündmusi täielikult eirav nagu muu ameerikalik, ajaloolisele tõele pretendeeriv kinop...k, mis läbi aegade on kajastanud nõukogude "tegelikkust".

Valeri Slabin mõisteti surma juba enne kohtuotsust. Tema "küsimust" arutas Poliitbüroo, kes personaalselt, isiklike allkirjadega vastaval otsusel, mõistis Slabini surma kodumaa reetmise eest. Võib arvata, kuidas Poliitbüroo liikmeid vihastas üks punkt Slabini programmilistes teesides. See, kus Slabin kirjeldab, kuidas gensek ja poliitbüroo liikmed riputavad juubelite puhul vastastikku üksteise rinda kõrgeimaid sõjaväelisi autasusid, Nõukogude Liidu kangelase kuldtähti.

6.-13. juulil 1976 a. toimus "ülalt" tulnud otsuse seadustamine kohtuprotsessil. Koheselt otsuse väljakuulutamisel hüppasid surmamõistetu juurde valvurid, kes väänasid kohtualusel käed seljataha raudu ja teipisid ta suu. Kuna nõukogude kohus on karm, kuid õiglane, siis anti Slabinile võimalus esitada armuandmispalve. NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi liikmed, teistehulgas "meie" Artur Vader (tulevase Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ja hilisema EV Presidendi Arnold Rüütli aeg selliste otsuste tegemiseks saabub seitse aastat hiljem), leidsid igaüks personaalselt, et Valeri Slabini süü on sedavõrd suur, et armuandmispalve ei kuulu rahuldamisele. Valeri Slabin lasti maha 3.augustil 1976.a.