Kirjade karp, 5

Kohtla-Järvel, 1.XII 46.

Tervist Sõber!

Püüan sulle täna paar rida kirjutada. Rohkem ei tea esialgu lubada, poisid kisavad siin ümber nagu meeletud. Täna ju pühapäeva õhtu. Kõigil päev magatud, õhtul uni ei tule. Suurem osa on muidugi "tädirannas". Mina muidugi kui haige inime täna, magan korralikult naril. Eks inime peab vahest puhkama ka, olgugi, et see on vastu tahtmist ja võtab ära tuju.

Kirjutad, et tule pühiks koju. Usun, et jõuan ka kui hästi läheb. Praegu on viletsad ajad. Hüpesse praegu tulla ei saa - kasvõi amet on väga kinnine, aga selle eest kerge. Usun, et saan ametlikult. Siis räägime pikemalt ja võtame mõned head kärakad. Muidugi verivorstist peame ka lugu. Eks ole?

Igatsus koduküla ja kodu järgi ongi suur, nii kui rändlinnul, kes otsib pesakohta. Lendaks sinna iga minut ja laulaks seda vana laulu, et teeme pesa endale, nii kui pääsulind... Usun, et näeme pea. Seniks soovin sulle kõiki head, samuti ka kõigile teistele. Kirjuta ka, kuidas see "Joosep" mühiseb tünnis.

Kõike head: Karl

***************************************************************************************

Alo Hoidre, "Kohtla-Järve", litograafia, paber, 1947

Koheselt pärast sõja lõppu asuti kiiruga taastama Ida-Virumaa õlitööstust. Kunstnikud vorpisid tööstusmaastikke, käibele tulid mõisted nagu sotsialistlik industrialiseerimine ja need muud asjad. Ning ehitusmahud olidki tõepoolest gigantsed. Lihtsalt selguse mõttes tuleb lisada, et ka sellel graafilisel lehel kujutatud grandioossed rajatised kerkisid eelkõige sõjavangide töö tulemusena. Arvatavasti teenis Karl nõukogude kroonut sõjavangilaagris nr. 289, kus vangide põhitööks oli Kohtla-Järve ja Leningradi vahelise gaasitrassi rajamine.

Karl kurdab oma kirjas, et "praegu on viletsad ajad". Ehk viitab ta sellele, et just siis saavutas sõjavangide arv selles laagris oma lae - üle 13 000 mehe. Eks "jõuludeks koju" tahtsid nii vangivalvurid kui vangid, kuid kes neilt küsis. Kindel on see, et valvurid said lõpuks ikkagi koju. Kas aga ka sõjavangid? Alles pea kaks aastat hiljem selle kirja kirjutamisest, 11. septembril 1949. aastal, saadetakse viimased tuhatkond vangi sellest laagrist tapiga... kuhugi. Teada on vaid see, et 750 poissi ja meest sellest laagrist ei jõudnud kunagi koju tagasi. Nemad maeti Kohtla-Järve vangilaagri kalmistule.