Meenutasin, et kui lapsed väikesed olid, siis sain nende hooldamisega igati hakkama. Väljaarvatud küünte lõikamine. Suveabilise väike poeg oli mul süles, sõrmed nii pisikesed. Ei mina julgeks isegi nende tänapäeva ohutute kääridega, kui isegi oskaksin, ta käekestele lähedalegi minna. Kui laps veel sedasi lollitama hakkaks, saaksin infarkti, naljata. Mõnikord siis sellised imelikud uitmõtted millegipärast.
Postitused
21 kommentaari:
Tänapäeva ohutute kääridega ei ole minu meelest üldse võimalik lõigata, täiesti kasutu ost. Ema tuli mul sünnitusmajja, viskas need "uued ja ohutud" kus seda ja teist ning võttis oma terava otsaga maniküürkäärid välja ja tegi esmase lõikuse ära, edaspidi sain ise hakkama.
Mul endal on aga selline lugu, et ühe jala ühe varbaküüne all ulatub närv kuidagi eriti kaugele vms ja igatahes on sellel varbal küünt lõigates isegi valge osa peal vastikult valus. Ema muidugi seda ei teadnud ja nii ma siis lapsena alati värisesin ja ulgusin ning ema ei saanud aru, mis mul viga on. Eks ilmselt ajaga õppis ära, et selle varbaga on mul mingi kala, aga no see on see teema, et tuleb ennast teiste hoolde usaldada.
Lapse küüsi lõigatakse siis kui laps magab. Kõigil on oluliselt rahulikum
No näed, mehe ajud, oleksin ma omal ajal selle peale tulnud - ei tulnudki, Paula :)
Ma vaatasin ka neid ohutuid kääre, ei äratanud usaldust ...
Mõtlesin, et miks ma üldse selle teema oma veebipäevikusse tahtsin markeerida. Teen siia ülestähendusi vaid Arvatavasti seepärast, et üks populaarne blogija hüüatab tihti, et MINA olen ometi lapse EMA! Või seepärast, et näen oma poegade ja väimeeste peal, et nad on tublid isad - kusagil olen maininud, et sõjajärgselt olid eesti naised hämmingus, et vene isad jalutasid lapsevankritega. Aga äkki hoopis seepärast, et algul lugesin ja siis järelvaatasin saadet "Kodutunne", kus noor mees kasvatab algusest peale üksinda väikelast. Igaühel on meil oma lugu ja saatus, kuid mulle tundub, et isad, nende suhtumine lastesse on muutunud poole sajandiga kardinaalselt. Või äkki ma eksin?
Mulle tundub ka, et isadus kui selline on muutunud. Osaliselt ehk ka naiste tõttu, sest minu isa ei olevat minuga titena kunagi eriti tegelenud - ei lubatud, pillad maha, teed katki, sa ei oska, sa oled ju mees! See sama isa on minu lastel mähkmeid ka vahetanud. Tuli välja, et tegelikult oskab küll, kui lubatakse. Mul sõbrannal on selline mees, kes laste osas kätt külge ei pane, samas see sõbranna räägib, kuidas ta sihukest asja ei lubaks ka - mis mees see siis selline oleks! Tundub selline koostöö teema olevat.
See Kodutundes näidatud noor isa oli minuga koos haiglas. Tema on ilmselt tõesti eriline eksemplar. Mäletan, kuidas ta kõik ööd üksinda kuvöösi kõrval istus, sellist pühendumist näeb harva. Enamik meist käis paar korda öösel lapsele süüa viimas ja ülejäänud aja püüdis magada. Võib-olla istus ta muidugi seal ka hoopis korralduslikel põhjustel, polnud ju ette nähtud, et üks mees lastehaiglas viibiks, palatid olid emadele, kuidas sa selle mehe sinna imetavate naiste juurde paigutad? Igatahes elevust oli seoses temaga haiglas palju. Mehel oleks sellisel puhul kordi kergem lihtsalt minema jalutada kui süsteemi kiuste oma lapse juurde jääda.
Minu üks postulaate on olnud see, et emaks saadakse lapse sünnitamisega, isaks aga kasvatakse koos lapsega. Minu aegadega :) võrreldes on muidugi suur samm edasi, et "eostajaid" lubatakse nüüd sünnitamise juurde. Kindlasti nihutab see isaduse tekkimist oluliselt varasemale ajale ja lähendab lapse ning isa suhteid. Ning veel üks mõttelisandus. Naiste emainstinktidest räägitakse palju. Tunduvalt vähem meeste mingil hetkel tekkivast soovist, vastupandamatust vajadusest olla isa. Mis selle sooviga ja miks juhtub pärast lapse ilmaletulekut on hoopis teine teema.
Ilmselt sellel sünnituse juures olemisel on tõesti oluline roll. Või üldse varasel kokkupuutel vastsündinuga. Isegi naistel, kelle laps pärast sündi mingil põhjusel ära viiakse, on keerulisem lapsega lähedust tunda kui neil, kes kohe lapse enda juurde saavad. Minu ema jälle osatas põlglikult, et mida neil meestel küll sinna sünnitusele asja on?! Selle põlvkonna naised ehk tundsid tõesti lastega seonduva ainult enda teema olevat ja kaitsesid seda kiivalt meeste eest. Eks see komme on kindlasti osadel veel praegugi sees, just vanemad inimesed kipuvad kangesti imestama kui mees lapsega tegeleb. Ma isiklikult arvan, et see meeste laste juurde lubamine on mõlemale poolele siiski pigem head teinud.
Isainstinktist rääkides väitis mu mees kunagi, et ükski mees ei soovi tegelikult lapsi. Mina niimoodi kõigi meeste või naiste eest rääkimist õigeks ei pea. Ma olen küll kuulnud meestest, kes lapsi soovivad. Ah, seda räägivad nad ainult selleks, et mingi konkreetne naine läbi laste endaga siduda, arvas mees. No ma ei tea. Pigem on meil kõigil ilmselt kaks poolt ja see üks tahaks tõesti olla vaba ja kohustusteta, aga hoolimata sellest enamik meist allub sellele teisele, kes läheb tööle ja saab lapse.
Jumala eest, ma ei aruta siin järgnevalt Sinu mehe "personaalküsimust" :)
Äkki on selline veendumus, mehed ei soovi lapsi, tekkinud sellest, et isaks saamise hetkel ei olnud veel seda vastupandamatud soovi, tungi isaduse järele? Sellega ei taha ma öelda, et selle lapse ilmaletulekuga oleks mees kuidagi vähem isa. Me kõik oleme erinevad ja selle tunde tekkimine on ajaliselt individuaalne?
Mina olen näiteks veendunud selles, et ükski mees ei taha ennast siduda konkreetse naisega lõplikult ja jäädavalt. See, heas ja halvas, kuni surmani, värk. See, et mees teeb "väljavalitule" ettepaneku ja sedasi, on pigem asjaolude (MITTE rasedusest tingitud!) kujunemise resultaat. Pigem hetkeemotsioon või nurkasurutus. (Sorry, mu laste emad ...).
Minu 8 aastat kestnud kooselu lõppes sinna kohta, kus mees soovis last ja mina ei olnud nõus (mul olid lapsed juba olemas ja inimesekski kasvatatud). Kõigil oli kole kurb, aga laiali me läksime. Nüüd otsib naist, kellega lapsi saada...
Mehi on lihtsalt igasuguseid. Ei saa üheselt väita, et isainstinkt on või ei ole või on natuke vähem. Kõik variandid on õiged.
Lastel veab kui ema ja isa omavahel nii hästi sobivad, et tahavad ka peale laste suureks kasvamist kokku jääda. Selline paar saab elu proosalisema poolega mõnusalt hakkama ja on ka vanaduses särasilmne. Ega ilmaasjata öelda, et minu teine pool. Nojah, ühel jalal kõnnib ka kudagimoodi ära, aga tuu põle päriselt ikka tuu.
Eks need väited ongi "Harju keskmised". Ma isiklikult pole kusagil leidnud sotsioloogiliselt tõestatud või ümberlükkavaid uuringuid.
"
Mina olen näiteks veendunud selles, et ükski mees ei taha ennast siduda konkreetse naisega lõplikult ja jäädavalt. See, heas ja halvas, kuni surmani, värk. See, et mees teeb "väljavalitule" ettepaneku ja sedasi, on pigem asjaolude (MITTE rasedusest tingitud!) kujunemise resultaat. Pigem hetkeemotsioon või nurkasurutus. (Sorry, mu laste emad ...)."
No tegelikult on sellega nii, et üks sõna " mees " võib asendada südamerahuga sõnaga " Inimene " .
Milline ketserlik avaldus ühe naisterahva poolt ? Aga mina olen veendunud, kui inimene jõuab sinnamaani, kus ta hakkab ajas tagasi vaatama, siis võib ta üks moment avastada, et kõik need ilusad ideed: Sind surmani jne, lapsed, abielu on manipulatsiooni ja illusiooni osa .
Ja siis avastada, et ka see on illusioon . Ja pole midagi põhjapanevamat armastusest . Äkki vaatamata kõigele polegi taolise mõttemaailmaga inimesed kunagi armastanud ?
Mäletan kuidas minu vanaema mõned aastad enne surma küsis mu käest , kas ma armastan ka oma peigmeest . Noore inimesena vastasin ma toona muidugi jaatavalt .
Tema vaikis, ja siis ütles peale pikka pausi : Ja mina ei olegi oma elus kunagi armastanud .
Ehk oli ta asjata kurb, sest ka armastus on suur illusioon,mille me aju loob ?
Ma ei tea ... Tahaks siiski uskuda, et see on olemas, ehkki küll mitte kõigile antud.
Emadusest isemoodi: blogi "Maha äng!" nt.04.10.15 pealkirjaga "Minge õige persse".
Inimene jäi enesetapul (rong!) ellu ja on vihane, et keegi räägib selle teema juures "tema lastest"...Nagu peaks kellelgi lastest midagi olema või nagu peaks lastel t e m a s t midagi olema,ühed inimesed ju kõik(?) Vabad inimesed vabal maal.Vot nii saab ka.
Ja-jah, küünelõikus, potitamine ja tähtede selgeksõpetamine on köki-möki selle kõrval, kui tuleb puberteet. Ja kulud lähevad samuti aina suuremaks...
Ma arvan, et kui mees naist armastab, on ta vist kõigega nõus - olgu selleks olemasolevad või veel sündimata lapsed. Kui teatud eas lapsi üldse (kusagil) pole, tuleb vist bioloogia mängu. Kõik tahavad endast siiski märgi maha jätta. Ka siis, kui küüned, mähkmed, tähed ja puberteet jäävad sujuvalt kellegi teise hooleks.
Mul pole kah mingeid uuringuid välja tuua. Lihtsalt sellised mõtted.
Aga mulle tundub, et Hundi kommentaarides välja toodud noor naine on lihtsalt sügavalt õnnetu. Ja ilmselt ka pisut rumalavõitu? Sest kui sa kogu aeg kõiki uusi ja vanu asju meenutades appi karjud, harjuvad inimesed karjumisega ära ning ise kinnistud kõigi jaoks mitte kuigi meeldiva ja ebastabiilse isikuna. Loodetavasti sattub ta ehk ühel hetkel ka pädevatele nõuandjatele. (Igal inimesel tuleb elus ette hetki, kus tahaks kõva häälega karjuda. Hea, kui suudad end sel ajal sotsiaalmeediast eemal olla -või piirduda vähemalt võõrraste kassipiltide laikimisega - seegi teraapia.)
Mis puudutab viidatud blogijat. Minu arvates on ta jõudnud oma asjadega suurde ummikusse ja seis on nutune. Arvatavasti on paljut põhjustanud isikuomadused. Keskmisest kõrgem tähelepanu vajadus ja kohe tublisti üle keskmise enesehinnang välistavad selle, et inimene kuulaks erinevaid arvamusi. Seepärast ta siis kord paneb oma kirjutise avalikuks lugemiseks ja sellesama siis jälle parooli alla, kommentaarid ilmuvad ja kustuvad. Kõiki, kes ei kiida tema tublidust, peab enda isiklikeks vaenlasteks. Tema ametlike nõustajate armee on suur, kuid ilmselt ka nemad väsivad. Sest kui inimene ei võta nõuandeid kuulda, siis ... pigem loobutakse. Muidugi annab tema mõistmiseks võtme needsamad nõustamised. Täiskasvanud naine käib ennast nõustamas ka sellistes elementaarsetes olmeküsimustes, millega reeglina saab hakkama iga teismeline. See selgitab kõik. Lastest on pisut kahju.
" Kõiki, kes ei kiida tema tublidust, peab enda isiklikeks vaenlasteks."
***
Jajah, selliseid eneseimetlejaid on teisigi blogimaailmas a'la "Alatuste trepp".
Tänan, Iibis. Ega mina tavaliselt ka keema ei lähe, proovin olla tasakaalukas ja mõistev. Igatahes Sinu kommentaar pisut jahutab mind. Aitäh :).
"Loojal oli olnud maailma kokkupanemise juures hulk märkimisväärselt häid ideid, kuid maailma mõistetavakstegemine nende sekka ei kuulunud." Pratchett
See on kommentaar VVN suunas lendu läinud mõtete kohta. Ma mõistan teda väga hästi, sest ega maailm ei olegi väga lihtne pähkel lahti hammustamiseks. Olen minagi olnud alla andmise äärel.
Miks te arvate, et kõik peavad olema samasugused, nagu teie? Kas elu mõte on kõigil inimestel sama (mõni ütleb elu mõtteks töö, teine lapsed...)? Kas inimene ei tohi olla haige? Füüsiliselt haige? Vaimselt haige? Kas haige inimese jaoks ei olegi kohta? Kas kõik, kes on teistmoodi, on vaja risti lüüa? Ma saan temast päris hästi aru, sest olen isegi olnud sellel piiril, kus maailm oleks lõplikult selja taha jäänud ja lapsed kellegi teise kasvatada. Kas suitsiid on kuritegu? Kas sa ise oled olnud olukorras, kus ühtegi teed enam edasi viimas ei näe? Ainult lõputu piin? Kui ei, siis ole parem vait.
Nõustun Sinuga, Lendav. Elust lahkumise mõtted või teod räägivad sellest, et inimene on katki, puntras iseendaga. Nii katki, et ei jätku jõudu mõelda jääjate peale.
Muidugi võib elu mõtteks olla ükskõik mis - töö, lapsed, pere, sina ise, nautimine (mul on Facebookis inimene, kes on oma elu nautimisele pühendanud ja jagab teistega kirjeldusi sellest, kuidas ta naudib hommikusööki, kuidas jalutuskäiku - miks mitte). Aga normaalsele inimesele (st inimesele, kes ei ole ränka ajupõrutust üle elanud ja/või juba enne seda diagnoosiga) tundub siiski normaalne, et kui sa ei taha tööle pühenduda, siis sa ei võta endale hulka suuri pikaajalisi projekte kaela, et hiljem teatada, et töö ei ole su elu mõte. Ja kui sa ei taha lastele pühenduda, vaid leiad, et nad ei peaks sinust liigselt sõltuma, siis tundub nagu mõistlik neid mitte liiga palju saada.
Postita kommentaar