teisipäev, 27. oktoober 2015

Aja teisendamine

Üks telekanal reklaamib uut kodumaist draamasarja, kus ajaarvamine käib päevades. Mõnikord olen siin blogis avaldanud toimetatud kujul oma märkmeid, mind paeluvaid lugusid minevikust. Viimasel ajal teen neid postitusi harva, sest ega see möödanik eriti kedagi huvita - kõik need minu jutud on täisjõus inimese jaoks arvatavasti pisut igavad. Nendes ülestähendustes (Lapsepõlve fotoMälestused müügiks) on olnud minu jaoks alati oluline teada inimeste vanust, sündmuse kestust ja muid ajalisi parameetreid. Kui neid memosid enam-vähem loetavasse vormi kirjutan, siis satub ajamõõde tihti ka nendesse juttudesse. Mulle tundub, et aja dimensiooni lisamine aitab paremini mõista inimeste käitumist üldiselt ja ajaloolises kontekstis eriti. Seega minu jaoks pole midagi uut selles, et elu kulgemise mõõteks võib olla ka aastast väiksem ühik - kuu, päev või tund.

Olen märganud, et ajaühikute teisendamine pole mulle võõras ka igapäevaselt. Mõned päevad tagasi hoidsin põlvedel suveabilise poega. Selline vahva, kohe-kohe viiekuuseks saav sell isa näojoonte ja ema naerulohkudega. Pisut näitab juba iseloomu. Kui ta kõhuli panna, siis proovib kõigest väest. Puhib ja ähib, kuid ... esialgu ei saa veel sentimeetritki edasi. Ning siis tuleb kõva kisa. Mitte õnnetu ja appihüüdev, vaid vihane häälekus iseenda ja maailma peale. Loodan muidugi, et see pole geenidega antud isa äkiline iseloom. Jälgin tema ponnistusi, et üks tore väikemees siin ilmas juures ja siis märkan, et olen teinud aja teisendamise. See suur poiss on siin ilmas olnud ju alles 136 päeva. Ainult! Ja juba proovib roomata.

Või siis selline näide. Eile panin oma sotsiaalmeedia seinale lähedaste jaoks ühe foto, kus olen mina poisikesena ja minu elus oluline inimene. Juurde kirjutasin: "Ma loodan, et nende aastatega, olles üksinda siin sügispimeduses, pole ma muutunud liialt sentimentaalseks. Igatahes süütan täna õhtul küünla sellele mehele. Kusiganes me saame olema peale minekut, kasvõi ainult mälestustes, jään sulle ikka soovima head sünnipäeva, isa." Minu vanemad lapsed olid liialt väikesed et vanaisa mäletada, nooremad sündisid juba peale tema lahkumist. Kõik temaga seonduv tundub endalegi kauge minevikuna. Ja siis vilksatab peas mõte, et mu isa nägi ainult kuutkümmet kevadet. Ainult! Ja siis oligi kõik.

Selliseid näiteid võiks palju tuua. Aja teisendamine on õpetanud mind hindama seda, mis on. Loen alati huviga inimeste mõtteid sellest, kuidas lapsed jätavad pesa, mida siis tuntakse ja sedaviisi. See aeg, mil lapsed kasvavad suureks tundub ju olevat ülipikk. Eriti kui lapsed on veel väikesed. Ja teisalt ... Maalapsed peavad täna, pärast suunavõttu koolide sulgemiseks lahkuma kodunt peale põhikooli lõpetamist. Vanematel on aega enam-vähem kakssada kuud lapse sünnist, et valmistada nad ette iseseisvaks eluks. Ainult! Ja siis hakkab kõrvus helisema üks lauluviis, algul vaikselt ja märkamatult, aga iga lisandunud aastakümnega üha valjemini ja nukramana tunduv "Valgel laual rätiku all palav leib. Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit. Leib jahtub oodates neid."

Järjekordsele masenduskuule vastu minnes teisendan aega ning pisut rõõmsam hakkab. Eks neid pimedaid novembrikuusid on iga inimese jaoks vaid täpne arv. Ning minu jaoks oleks see juba +1 lisaks olemasolevatele. Tore ju!


5 kommentaari:

Lendav ütles ...

Aeg on äärmiselt põnev aine. Lapsena imestasin selle üle, kuidas ruum saab lõpmatu olla (mis on kosmose taga?), aja kohta siis veel selliseid küsimusi ei tekkinud. Aga mida edasi, seda huvitavamaks muutuva Aeg. Kuidas ta vahel on kiire, kuidas aeglane. Kuidas mu enda tajud ja arvamised ajas muutuvad. Kuivõrd suhteline on lühike või pikk aeg. Kui lühike või pikk on mu enda elu... Ma saan varsti 40 ja praegu tundub, et elu on nii huvitav, et 100 aastat elu oleks liiga lühike!

Oled lugenud raamatut "Aeg. Aine millest koosneb elu", Stefan Klein?

Kirjuta ikka neid pilguheite möödanikku, neid on äärmiselt huvitav ja hariv lugeda.

Milda ütles ...

Väga hea lugemine nagu ikka. Toob kusagilt sügavalt mälusopist üht ja teist välja. Ise olen mõelnud, et viimane kümnend on läinud viuh, igavikku

Liis ütles ...

Mina väga naudin su meenutusi minevikust, oleks neid ainult rohkem ;)

Emmeliina ütles ...

parem, kui igasugu lehealgustevõi sabade nn. kolumnid

kristallkuul ütles ...

Mina naudin ka kõiki postitusi, nii päevakajalisi kui ka ajalukku vaatavaid. Üldse pole igavad.